Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Mida tohib teha altariga?
Autor: Illimar Toomet   
teisipäev, 29 mai 2007

Seaduses fikseeritud ühiskondliku kokkuleppe kohaselt ja sellega määratud korras on Christian Ackermanni poolt 1680-ndatel aastatel Vigala kirikusse valmistatud altar tunnistatud riikliku kaitse all olevaks kultuurimälestiseks. Omanikule on asetatud kohustus tagada mälestise säilimine, tal ei ole õigust muuta mälestise välisilmet, muudatusi või parandusi võib järelvalveorgani loal teha üksnes asjakohast tegevusluba omav asjatundja. Taolise kaitsmise üheks olulisemaks eesmärgiks on tagada rahvusliku ajaloomäluga seotud objekti säilimine. Kunstiloolase jaoks on altari puhul tegemist kommunikatiivse artefaktiga. Altari konstruktsioon, kaunistused, värvilahendus jmt. edastab asjatundjale mitmekülgset teavet valmistaja ja tema kaasaja kohta. Hilisemad parandused on samuti omamoodi ajaloodokument, mis kõnelevad erinevate ajalooperioodide mõtteviisidest. Altari praktiline kasutatavus jumalateenistuseks, võib-olla isegi esteetiline väljanägemine ei ole kunstiloolasele niivõrd oluline, kui autentse ajalooteabe säilimine.

Koguduse jaoks on altar eelkõige koht kohtumiseks Jumalaga. Altari juures toimetatavad rituaalid, eriliste volituste vajadus altari juures tegutsemiseks rõhutab pühitsetust, eraldatust. Koguduse jaoks on altari puhul tegemist nii utilitaarse artefaktiga - on ju tegemist „lauaga“ nt armulaua jaoks -, kui kommunikatiivse artefaktiga – altari kujundus, kaunistused, altarimaal jmt seisavad konkreetse sõnumi edastamise teenistuses. Siiski on mõlemad eesmärgid, nii utilitaarne kui kommunikatiivne allutatud metafüüsilisele. Mateeria ja esteetika „väärtus“ seisneb eelkõige inimesele jumalakogemuse vahendamises. See ei tähenda kaugeltki, et altari välimus või valmistusmaterjalid võiksid olla juhuslikud või väheväärtuslikud. Korrastatus ja esinduslik väljanägemine on altari puhul alati oluline. Ilmselt just seetõttu on ka Vigala altarit iga inimpõlv uuesti üle värvinud, viimased uuringud näitavad, et ligi 330 aasta vanusel altaril on kohati üheksa (!) erinevat värvikihti. Arvatavasti on seda teinud koguduse liikmed, parimate olemasolevate värvidega ning parimat kohalikku oskusteavet kasutades. Arvestades altariga seonduva rituaalsust, on ka selle ülevärvimine saanud riituseks, osaks altariga seonduvast pühast ajaloost. Sarnaselt Jumalaga, kes on end ilmutanud ajaloos, tehes head inimkonnale, on ka inimesed läbi ajaloo teinud „head“ Jumalale, seda ka kirikut ehitades, kaunistades ja korrastades.

Vigala kiriku altari pärast tõusnud tüli ei saa vaadelda üksnes kultuurimälestise kaitse aspektist, vaid ka lähtuvalt usuvabadusest. Koguduse jaoks on altari korrastamine toiming, millega elatakse tõeks oma usku ning kui see ei ohusta inimeste tervist või avalikku korda, ei tohiks riik sellesse sekkuda. Asjaolu, et riigilt taotleti altari parandamiseks korduvalt toetust, viitab koguduse koostöövalmidusele. Kahjuks abi andmisest keelduti. Sellega on loodud olukord, kus riik sisuliselt piirab koguduse õigust vabalt teostada oma usku. Ehkki altar seisab endiselt Vigala kirikus ja pühapäeviti avatakse kiriku uksed jumalateenistuseks, tohib kogudus neid oma vajadusteks kasutada üksnes nii palju, kui ilmalik võim seda lubab. Sajanditepikkuse altari korrastamise traditsiooni jätkamiseks abi ei anta ning kui vaimulik selle siiski üle värvib, ähvardatakse teda aastatepikkuse vangistuse ja miljonitesse ulatuva kahjunõudega. Nõukogude ajast tuttav riigi raudne haare on nüüd riietatud siidkindasse, võõrandamisakti asemel ulatatakse kogudusele hoopis kaitsekohustuse teatis. Mõne aasta vanune riigi algatatud pühakodade taastamise riiklik programm on olnud varjusurmas sünnist saati, igal aastal kirikute remondiks eraldatud mõniteist miljonit krooni ei suuda kaugeltki katta riigi intresse kultuuriväärtuste säilitamisel.

Erinev arusaamine kaitstava asja olemusest ongi põhjustanud enam kui poolteist aastat küdenud tüli Vigala altari pärast. Sekulaarse riigi materialistliku ajalookäsitluse raames nähakse altaris objekti, midagi, mis on „valmis“ ning mis peab meile monoloogi möödunud aegadest. Koguduse jaoks on aga tegemist elava „sündmusega“, millegagi, mis kogu aeg toimub ning milles me pidevalt osaleme, mille kaudu Jumal meid kõnetab ning meilt vastust ootab – seda nii igal pühapäeval missale kogunedes kui ka kord inimpõlve jooksul altarit üle värvides. Loomulikult võib küsida, kas Sadolini värv ja nendega loodud värvikombinatsioon on see „parim“, mida altar väärib, kuid taolist küsimust saab esitada üksnes kogudus, kes altari sündmuses ise osaleb.

 
< Eelmine   Järgmine >