Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

REPLIIK: Kes on krüptokatoliiklased?
Autor: Enn Auksmann   
kolmapäev, 13 juuni 2007
Need, kes väidavad, et nn krüptokatoliiklaste peamiseks püüdluseks on roomakatoliku kiriku matkimine, teevad neile, kellest nad nõnda kõnelevad, tõsist ülekohut.

6. juuni Eesti Kirikus kirjutab Jaan Lahe muuhulgas nähtusest, mida ta nimetab krüptokatoliikluseks. Paraku näib, et ta kasutab antud mõistet selle tähendust ja algupära teadmata või sellega manipuleerida püüdes.

Krüptokatoliiklus on halvustav nimetus, mida hakati kasutama põhiliselt peapiiskoppide Alfred Toominga ja Edgar Hargi ajal nende kohta, kes ei olnud nõus kirikus valitseva stagnatsiooni ja kirikuvalitsuse riigisõbraliku poliitikaga ning otsisid uusi teid ja sidemeid kirikuelu elavdamiseks ning mõnevõrra ka poliitilises vastupanuliikumises kaasalöömiseks.

Kontaktid loodi muuhulgas tuntud vene õigeusupreestri Aleksander Meniga, kes osales kiriku uuendamisele ja puhastamisele püüdlevas noorte vaimulike ringis, ning  leedu katoliiklastega, kellest meile tuntuim on paari aasta eest igavikku lahkunud isa Stanislaus (Tevas Stanislovas).

Need, keda nimetati krüptokatoliiklasteks ja süüdistati luterliku kiriku õõnestamises või lammutamises, püüdsid näha kirikut veidi laiemalt kui vaid omaenda mätta otsast, ja nägid vajadust asuda tõsiselt tööle kiriku ülesehitamisel, et neist ei saaks vaid kunagise rahvakiriku hääbumise tunnistajad. Õige mitmed neist pidid paraku kannatama nii kiriku- kui riigivõimude survet, mõned sunniti koguni ajutiselt ametipidamisest loobuma. Sellega seoses tasub märkida (ja neile, kes kõnelevad nüüdses EELK-s autoritaarsusest, meenutada), et meie kirikus ei ole kunagi varem olnud niipalju demokraatiat ega mõtlemis- ja arvamusvabadust kui praegu. Veel paarkümmend aastat tagasi olid asjad hoopis teisiti, II maailmasõja järgsest või eelsest ajast rääkimata.

Nn krüptokatoliiklaste töö viljana on tänaseni säilinud väga palju käsikirjalist teoloogilist materjali, mille tõlkimise ja koostamisega usinalt tegeldi, üsna palju sellest vääriks väljaandmist ka praegu.

Need, kes väidavad, et nn krüptokatoliiklaste peamiseks püüdluseks on roomakatoliku kiriku matkimine, teevad neile, kellest nad nõnda kõnelevad, tõsist ülekohut. Kui Jaan Lahe küsib oma kirjutises, millist kirikut me tahame, siis tegelikult on peamine vastuolu just siin: nn krüptokatoliiklased ütleksid selle peale, et küsimus on valesti püstitatud, kuna kirik ja tema olemus ei sõltu meie tahtest. Kirik on Kristuse Ihu ja peab olema selline, nagu Tema tahab, mitte nagu meie tahame. Need, keda viimasel ajal järjest sagedamini üritatakse mitmesuguste templitega märgistada ja näiteks krüptokatoliiklastena põlustada, on inimesed, kes tahavad kogu oma elu pühendada Kristuse ja Tema kiriku teenimisele - ja kellele on selge, et nagu ei ole mitut Kristust, ei saa olla ka mitut kirikut.

Me kõik tunnistame igal pühapäeval, et me usume ühte püha kristlikku (katoolset, katoliku) kirikut, mille on rajanud Issand ise ja mille ühtsuse poole püüdlemine on meie möödapääsmatu aukohus. See, et kristlased üksteisega kisklevad ja üksteist erinevate nimetustega alavääristada püüavad, on suurim skandaal, s.t. komistuskivi evangeeliumi kuulutamise teel.

 
< Eelmine   Järgmine >