Menu Content/Inhalt
Esileht arrow Lugemisvara arrow Harald Põllu kirjutised arrow Harald Põld: Armulaud - koguduse sakrament
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Harald Põld: Armulaud - koguduse sakrament
Autor: Harald Põld   
kolmapäev, 27 mai 2015

1. Kes võib ja tohib olla armulaja jagaja?

SSample Imageelle küsimuse puhul tuleb lahus hoida kahte poolt – põhi­mõttelist ja tegelikku.

Põhimõtteliselt võib armulaua jagajaks olla iga tõeline krist­lane, sest igaühe kohta kehtib apostli sõna: „Teie olete valitud sugu, kuninglik preester­kond“ (1Pt 2,9).[1] Koguduse korraldus­küsimusi kõrvale jättes võime öelda: iga kristlane on preester ja võib preestri­talitusi täita, seega siis ka armu­laua­talitust toime­tada. Kuipalju ta selleks tõepoolest ja tegelikult kõlbulik on ja enese tunneb kutsutud olevat, oleneb tema usust ning tema suhtest kogudusega ja sellega, kellele armu­lauda peaks jagama. Selgemalt öeldes võime oma mõtet väljendada järgmiselt: igal kristlasel on õigus armu­lauda jagada, aga igal inimesel ei ole seda õigust koguduses ehk rahva seas. Luteri usu koguduses on võimalik, et vend jagab teisele vennale ehk õele armu­lauda, kui asi jääb nende kahe vahele ja armu­laua vastu­võtja seda on nõud­nud ning armu­laua jagaja sellega on nõustunud.

Vahekord on sel puhul sama nagu erapihi puhul, mis samuti ei tarvitse toimuda hinge­karjase ees, vaid võib olla teostatud ka vendade vahel, vastavalt Jaakobuse sõnadele: „Tunnistage üks­­teisele üles oma patud ja palvetage üks­teise eest, et te saaksite terveks“ (Jk 5,16).[2] Selle põhjal on ka võimalik, et häda­korral, kus hinge­karjast käe­pärast ei ole või mingil kaaluval kõlbelisel ja usulisel põhjusel hinge­karjast ei taheta kutsuda, üks krist­lane jagab teisele armu­lauda, olgu siis surma­hädas abielu­mees oma naisele, poeg isale või emale ehk vend õele jne või ka vaimulik vend vaimulikule vennale ehk õele, kui see seda väga igatseb. Ja minu arvates võiks vajadusel olla kiriklikus korras ette­nähtud ka häda­armu­laud, nii­samuti kui on häda­ristimine. Teadagi, et sellel korraldusel on omad häda­ohud ja et seda raskem on teostada ja vaos hoida kui häda­ristimist. Kuid põhi­mõtteliselt on asi selline. Kui seda korraldust meil senini ei ole, siis ei ole selle puudumi­sest ka seda kahju, mis oleks häda­­ristimise puudumisest. On ju ristimine põhja­panev sakrament, mis teeb meid risti­inimeseks ja annab meile Jumala lapse õiguse, esmalt patud andeks saada, ilma milleta ei ole õnd­sust.[3] Häda­armu­laua jagajaks peab aga kõlbama igaüks, kes kõlbab häda­ristimise toimetajaks. Kui aga selleks tahetakse volitada isikuid kogu­duses, siis tuleb esma­joo­nes vaadata, et need oleksid laitmatud oma elu poolest.

Kui põhimõtteliselt igal kristlasel preestri õigused on üksik­­isikute suhtes, kellega ta suhtleb, siis ei ole, nagu öeldud, iga­ühel seda õigust koguduse suhtes. Sest kogudusele on seadnud Kristus oma ametid, mis usaldatakse üksik­isikute kätte nende vaimu­annete ja võimete kohaselt (vt Ef 4,11 1Kr 12,28 Rm 12,6–8). Seepärast ei tohi koguduses igaüks armu­laua jagajaks olla ega oma­voliliselt selleks hakata, vaid siin tuleb järgida kor­da. Ise­äranis peab ju armu­laua pühitsemisel toimuma kõik kor­ra­päraselt ning paranduseks, mitte pahanduseks, nagu apostel Paulus selleks manitseb korintlasi samas peatükis, kus ta räägib armu­laua seadmisest (1Kr 11,18 14,40). Meie evangeelse-luter­liku kiriku kord armu­laua suhtes on aga ära määratud Augsburgi usutunnistuse XIV peatükis, kus on öeldud: „Kiriku­korrast õpetatakse, et keegi ei tohi koguduses ava­likult õpetada ega sakra­mente toimetada, kui ainult korra järgi kutsu­tud isik.“ Sellega on kõige­pealt öeldud, et korra­pärane armu­laua jagamine on ühendatud sõna õpetamise ametiga, see tähendab, et koguduse jutlustaja on ühtlasi sakramendi korraldaja ja toimetaja. Temal on see õigus selle poolest, et kogudus on tema selleks valinud ja kutsunud. Seepärast ei ole koguduses kellelgi teisel õigust teisi armu­lauale võtta ilma koguduse õpetaja loata ja iga ise­hakkaja armu­laua jagaja on vale­prohvet ja vale­vend, kes kõrvalt sisse­­tunginud, ilma et teda oleks kutsutud ehk nende poolt saadetud, kellel on õigus oma ameti poolest kuulutajaid ja õpetajaid kogu­dusse saata, nagu kiriku ülem­juhatusel. Ja isegi kui niisugune armu­laua­talitaja teatavas era­ring­konnas oma asja toimetab, siis ei ole see ometi õige, kui talitus sünnib koguduse sees.

Peale selle, et armulaua jagaja peab olema seaduslik kogu­duse teener ehk õpetaja, on selleks, et armu­laua jagajaks kõlva­ta, kõike seda tarvis, mida apostel Paulus loetleb õige koguduse üle­vaataja omadustena (1Tm 3,2–7 ja Tt 1,5–9). Selle üle järele­­valvajaks, et armu­laua jagaja nii­sugune oleks, on aga kogudus ise ja mitte mõni üksik koguduse liige. Niikaua kui kogudus oma õpetajat pole ametist tagandanud, on ta Kristuse apostlite seatud korraldust mööda õige sakramendi jagaja.

Olgu nii palju jagamise ja jagaja kohta öeldud. Nüüd räägi­me armu­laual käijatest ja see on palju tähtsam. Meie küsime:

 

2. Kes on kõlbulik armulauast osa saama?

Kui me räägime järelvalvest armulaua ja armulaual käijate üle, siis tuleb kõige­pealt meeles pidada, et sakramendi jagaja ei ole sakramendi pere­mees ja et püha­kirja järgi jagaja käes ei ole voli vahet teha ühe ja teise laualise vahel ning ühele keelata ja teisele anda. Siin kehtib jagaja kohta sõna, mille apostel Paulus ütleb korintlastele enese ja teiste sõna­kuulutajate kohta, et nad muud ei ole kui Kristuse saladuste maja­pidajad (1Kr 4,1). Seega tuleb jagajal käia Kristuse antud juht­nööride järele.

Kristus aga seab koguduse armuvaradest, seega ka sakra­mentidest, osa­saamise õiguse koguduse enese järel­valve alla. See järgneb selgesti Kristuse sõnadest kirikliku kari (ehk distsipliini) asjus, kus Issand asja algatuse küll üksik­­isiku, seega siis ka koguduse õpetaja ehk mõne teise üle­vaataja kätte annab, lõpp­otsuse ehk kogudusest välja­tõukamise aga ometi koguduse enese hooleks jätab. „Aga kui su vend eksib sinu vastu, siis mi­ne ja noomi teda nelja silma all. Kui ta sind kuulab, siis sa oled oma venna võitnud. Aga kui ta sind ei kuula, siis võta enesega veel üks või kaks, et asi kinnitataks kahe või kolme tunnistaja sõnaga. Aga kui ta neid ei kuula, siis ütle kogudusele; aga kui ta kogudustki ei kuula, siis ta olgu sinu meelest nagu pagan ja tölner“ (Mt 18,15-17). Kogudusest välja­tõukamise taga­järjeks ongi armu­lauast ilma­jäämine ehk osaduse katkestamine Issanda­ga, kes on koguduse pea ja kelle kaudu kõik liikmed püsivad koos (Kl 1,17j Ef 1,22j).

Seepärast ei olnud riigikiriku ajal, kus kedagi ei saanud koguduse nime­kirjast ära kustutada, muud välja­heitmist kogu­dusest ja kirikust olemaski kui armu­lauast eemaldamine. Järel­­valve koguduse­liikmete õiguste ja õigustest vabastamise üle oli aga riigi­valitsuse ja tema seatud kiriklike organite, s.o. konsis­tooriumide, kindral­super­intendentide, piiskoppide, praostide ja koguduse­õpetajate käes. Nii oli see luterlikus kirikus usu­puhas­tusest peale, mil jumala­kartlikud ning usklikud riigi­valitsejad ja kiriku­ülemad head korda pidasid. Sellega jäi rahule ka Martin Luther, sest kogudused olid alles järel­valve asjus ette­valmistu­seta.[4] Ta ei jätnud aga ütlemata, et asi nõnda ei või jääda ja et riigi­valitsejad ja nende seatud järel­valvajad oma valvet ei teosta riigi­ametnikena, vaid kõige mõjukamate ning järel­valve­ametile kohaseimate kiriku liikmetena.[5]

Ja siiski oli asi nõnda seatud, et koguduse õpetaja oma voli­ga kedagi ei saanud armu­laualt tagasi tõrjuda.[6]

Kui koguduseõpetajad sellest korrast ei ole kinni pidanud, siis tuli see ehk sellest, et nad usu­tunnistus­kirjadest õigesti aru ei saanud. Sest need räägivad koguduse üle­vaatajate ehk piiskoppide (piiskop tähendab kreeka keeles üle­vaatajat) kohtuliku otsustamise võimust (potestas iurisdictionis) ja püha­kirja põhjal on igal luterliku kiriku õpetajal oma koguduses piiskopi (üle­vaataja) amet. Usu­tunnistus­kirjadest selgub, et sunni kasutamine koguduse­liikmete vastu üle­vaatajate poolt ei tulene Jumala, vaid inimeste antud õigusest (jure humano). Nii loeme Augsburgi usutunnistuse ladina­keelsest tekstist: „Kui küsimuse all on koguduse üle­vaatajate (piiskoppide ehk õpetajate) kohtulik amet (jurisdictio), siis tuleb vahet teha ilmaliku võimu (imperium) ja kirikliku kohtu­ameti vahel. Edasi ei kuulu evan­geeliumi ehk, nagu öeldakse, jumaliku õiguse (jure divino) järgi ühtegi kohtu­likku ametit koguduse üle­vaatajaile kui nii­sugustele, see tähen­dab kui neile, kelle kätte on usaldatud sõna ja sakramendi talita­mine, vaid ainult pattude andeks­andmine, õpetuse üle otsusta­mine, evangeeliumist lahku­mineva õpetuse kõrvale­heitmine ja niisuguste patuste (impios) eemaldamine kiriklikust armu­lauast, kelle patu­elu on ilmne – kuid ilma inimliku võimuta, ainult sõ­naga“ (XXVIII peatükk).

Nii on koguduse õpetaja käsutuses jumaliku õiguse põhjal ainult vaimulik mõõk, s.o. Jumala sõna. Sellega peab ta inimesi eemale hoidma ka armu­lauast, ja kui inimesed sellest ei hooli, peab ta neile armu­lauda jagama niikaua, kui need ka inimliku võimuga pole armu­lauast eemale tõrjutud. Inimlik võim on aga, nagu nägime, Kristuse poolt antud koguduse kätte. Ja kui riigi­­kiriku aegadel teostas seda riigi­valitsus ja tema volitusel ka õpetajad seaduses ette­nähtud korras, siis riigi ja kiriku lahutuses oleme jõudnud olu­korda, kus see võim on ainult koguduse käes. Seepärast tohivad koguduse­õpetajad täna veel vähem kui enne koguduse­liikmeid oma­voliliselt armu­lauast eemaldada ja neile ootamatult või ka ette üteldes kirikus leiba ning karikat andmata jätta, kui need altari ette tulevad.

 

3. Kellele võib koguduses jagada armulauda?

Kui Jeesus käskis sõna kuulutada kogu maailmale, siis ar­mu­laua seadis ta ainult jüngritele. Jüngriteks ei tule aga pidada ainult koguduse sõna­kuulutajaid ja tõsiselt usklikke koguduse­liikmeid, vaid kõiki koguduse­liikmeid, kes Jumala sõna tahavad kuulda, tema armust osa saada ning tema sõna ja käskude järgi elada. Pidagem ikka meeles, et Jeesus oma koguduse, s.o. oma jüngrite seas, talus ka armu­laua jaga­misel – ehkki ta kõike läbi nägi – Toomast, kes oli uskmatu, Peetrust, kes teda peagi ära salgas, ja Juudast, kes tema ära andis. Kuid siiski oli jüngrite hulk piiratud ning kinnine ring­kond. Ja seda tuleb ka silmas pi­dada. Üldse on ju osadus võimalik ainult piiratud ring­konnas.

Meie usuisa Martin Luther ütleb, et sõna tuleb heita rahva sekka, aga mitte sakramenti, sest sõnast me ei tea, keda ta tabab, ent sakramendi­talitusel on isikud teada ja näha, kes tulevad. Sõ­na peab minema ka täiesti uskmatu rahva hulka, kuid sakrament võib minna ainult sinna, kus vähekegi leidub usku. Sõna lä­heb tarvis usule äratamiseks, sakrament on aga usu kinnitamiseks. Kui sõna on see, mis inimesele elu sünnitab, siis sakrament on toit, mis elus hoiab. Kes sakramenti, eriti altari­­sakramenti, tahab tarvitada kasuga, peab olema elav ehk usu­teel. Sakrament ei mõju ju iseenesest (ex opere operato), vaid usu kaudu. Usuta tarvitamine aga saadab hingele kahju ja usuta armu­­lauale tulejad ei ole üldse kõlbulikud seda sakramenti vastu võtma. See­pärast manitsebki apostel, et inimene ennast enne läbi katsuks ja siis alles armu­lauale tuleks (1Kr 11,28–34).

Sellest, mis ülal seletatud, järgneb, et armulauast saavad osa võtta ainult:

1. niisugused kristlased, kes on juba ristitud.

2. niisugused kristlased, kes suudavad endid läbi katsuda. Sellega on öeldud, et lapsed, uimased, magajad, meele­märku­seta, nõdra­meelsed, mi­nestuses viibivad inimesed peavad armu­­lauast ilma jääma.

3. niisugused kristlased, kes armulaual öeldud Issanda sõnu usuvad – nimelt seda, et meile armu­lauas Kristuse ihu ja verd süüa ja juua antakse, ja et Kristus meile seda imelist andi jagab pattude andeks­andmiseks. Sellega on juba öeldud, et luterlikust armu­lauast ei saa osa võtta ükski, kes armu­laua olemust ja kasu teisiti seletab kui luterlik kirik.

Ka erinevates kirikutes kahesugusel armulaual käimine on jälk Issanda ees. Sest kui püha­kirja selge sõna järgi on koguduse vahe­­kord oma Issandaga sarnane abielu­rahva vahe­korrale (Ef 5,32), ja armu­­laud on kõige salajasem ning saladuslikum üksik­­hinge osa­dus ja ühte­saamine oma Issandaga, siis ei ole kahest isesugusest armu­­lauast osa­võtmine, vaimulikult vaadates, parem kui abielu­­naisel kahe mehe pidamine. Nii nagu selle­sarnast abielu­rikku­mist ilmalikus elus püütakse ära hoida ning seadus kahe naise ehk kahe mehe pidamise ära keelab, nii peab ka kogudus selle üle valvama, et niisugust asja vaimulikult ei sünniks. Seepärast ei tohi kogudus oma armu­lauale lubada enam neid, kes käivad avalikult mujal armu­laual, ja peab nad, kui nad meelt ei paranda või ise kogudusest eemale ei jää, kogudusest välja heitma. Teisiti ei saa talitada ka koguduseliikmetega, kes Issanda ihu ja vere jagamist armu­lauas ei usu ega tunnista, et armu­laua ülim otstarve ja kasu on pattude andeks­andmine.

4. niisugused kristlased, kes avalikud pahandused ja patu­elu maha jätavad. Sellega on tahetud ütelda, et armu­lauast tuleb eemaldada avalikud patused ja usu­elu põlgajad. Kuna armu­laud ei ole jumala­vallatute, vaid ainult tõeliste kristlaste jaoks, siis ei kõlba armu­laua osa­saamisele need, kes meelega ja avalikku pahandust koguduses tekitavad. Siin tuleb siis armu­­laualt kõrvaldamine ja kogudusest välja­heitmine käsile võtta ja selleks asi koguduse ette tuua, nagu Issand Jeesus õpetab Mt 18,15–17 ja nagu apostel Pauluse seda ka korintlastele soovitab: „Aga nüüd ma kirjutan teile, et ärge suhelge sellisega, keda nimetatakse vennaks ja kes on kõlvatu või ahne või eba­jumala­teenija või pilkaja või joodik või riisuja. Niisugusega ärge koos söögegi!“ (1Kr 5,11). Kui apostel räägib siin söömast keeldumisest harili­kul sööma­ajal, kui palju enam kehtib siis see, mis ta ütleb, püha õhtu­sööma­aja kohta. Et niisuguse koguduse­liikmega, kes on pahanduse­tekitaja ehk kurja­tegija, muud nõu üle ei jää kui teda kogudusest välja heita, näitavad ka apostli sõnad kaks salmi all­­pool: „Kõrvaldage siis kuri endi keskelt“ (1Kr 5,13).

Ühte asja aga tuleb armulauast eemaldamisel ja kogudusest välja­heitmisel veel tähele panna, nimelt et süüdistatava süü peab olema täiesti avalikuks saanud. Siin maksab seadus: De occultis non judicat ecclesia – varjul olevate asjade üle kirik ko­hut ei mõista. Nii ei saa armu­laualt kõrvaldada neid, keda võib küll kindlasti kuri­teos ehk patus kahtlustada, kelle süü ja patt ei ole aga veel kõikide ees avalikuks saanud. Nii talitas Issand Jeesus oma armu­laua­kogudusega. Ta nägi läbi oma jüngreid ja ütles otse, et üks neist on ära­andja, aga ta ei ajanud Juudast ära armu­­laualt, ei keelanud talle leiba ega karikat, vaid toimetas temaga inimliku vaate seisu­kohalt tõelise koguduse üle­vaatajana, kes ei saa arvesse võtta seda, mis pole veel avalikuks saanud.

 

4. Armulaud ja patutunnistus

Laualkäijatel tuleb aga väga hoolsad olla enese läbikatsumi­ses ning ette­valmistamises armu­lauale. Nii saab ka selgeks, kui väga tarvilik see on, et armu­lauale tule­jad enne pihil käivad ja oma pattu tunnistavad. Kuid siingi tuleb lisada, et pihil käi­mine ei ole vältimatu tingimus armu­lauast osa­võtmi­seks, kuigi see on väga vajalik tingimus. Ka ilma pihita võib armu­lauale tulla. Se­da tuleb mainida juhuks, kui mõnel kristlasel jumala­teenistuse ehk jutluse ajal, peale pihi­talitust, tuleb igatsus armu­lauast osa võtta, et ta siis julgesti seda teha võib, aga siiski meeles peab, et nii­­sugusel juhul on tegemist era­korralise toimin­guga, mis ei tohi harili­kuks viisiks saada.[7]

Kõige takistavam patt õigele armulaua­osadusele on kade­dus, viha ja andeks­andmata meel.[8] Ütleb ju Issand Jeesus: „Kui te ei anna inimestele andeks, siis ei anna ka teie Isa teie eksimu­si andeks, ja: kui te annate inimestele andeks nende eksimused, siis annab ka teie taevane Isa teile andeks“ (Mt 6,14-15). Ka on õpetanud Jeesus meid paluma: „Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele“ (Mt 6,12).[9] Kui me andeks­andmata meelega armu­lauale läheme, ei toimi Jumal meiega teisiti kui tähendamis­sõnas isand tigeda sulasega, et ta kõik oma armu ja anni tagasi võtab ning meid hukka saadab (Mt 18,21–35). See­pärast on päris võimatu armu­­lauale minna teiste üle pahandava südamega.[10]

Usupuuduse tunne ei tohi aga iial tagasi hoida lauale mi­nemast, sest see tunne on ise usu tunde­märk ning armu­laud on vahend usu kasvatamiseks ja kinnitamiseks. Kui aga inimene usu nõtruse tõttu su­gugi ei tihka armu­lauale läheneda, siis saagu ta, nagu ütleb Luther, selles asjas lapseks ja proovigu viimast abi­nõu, mida tarvitavad haiged. Nad lasevad endid teiste poolt arsti juurde viia, kes neid sülle võtavad ja sinna kannavad. Nii toodi halvatu Jeesuse juurde teiste kätel ja teiste usul (Mk 2,1–12). Kui nii­suguses nõtruse seisu­korras sinu usklikud omaksed ehk vaimulikud vennad või õed sind kutsuvad, siis lase ennast keelitada ning viia. Mõtle, et lähed arsti juurde, kes sulle rohtu annab, mis sind võib terveks teha ja jalule aidata.

Võtkem aga ka meie, kes tugevamad oleme, nõrku kanda ja talutada Issanda ette ning tema armu­lauale. See ei ole patt, kui keelitada teist, kes on arg ja nõrk, armu­lauast osa võtma. Ja kui ta peaks ennast usu­puudusega vabandama, siis tehkem nagu tegi püha Bernhard, kes ütles – nii jutustab Luther – ühele arale vennale, kui see ei julgenud oma usu­nõtruse pärast minna püha armu­lauda talitama: „Vend, mine minu nimel ja minu usuga!“ See vend kuulas sõna ja sai oma usus suuresti kinnitatud.

Meie peame teineteise koormat, ja just ka patu koormat ja usu nõtrust, kandma – ütleb apostel Paulus.  Sest nõnda me täi­dame Kristuse käsku (Gl 6,2). Sellega ei ole öeldud, et me ka jultunud patuseid ja usu­salgajaid peaksime armu­lauale meeli­tama. Ei, neid me heidame sellest lauast eemale ja tõukame nad kogudusest välja. Ka nõnda me täidame Kristuse käsku (1Kr 5,13 Mt 18,17).

 

See on Harald Põllu järjejutuna ilmunud kirjutise “Luterliku kiriku õpetus armu­lauast“ kuues peatükk (Meie Kirik 1928: 245-246, 253-254, 261-263, 268-270), mis on siin esitatud lühendatult.



[1] Seda Harald Põllu arvamust, millega ei pruugi tingimata teoloogiliselt nõustuda, tuleb igal juhul lugeda koos sellega, mida ta allpool kirjutab, nimelt et Augsburgi usutunnistuse järgi on armulaua talitamine ordineeritud vaimulike ülesanne. Toimetus.

[2] Sellele kirjakohale viidates õpetab Põld vendadevahelist patutunnis­tust ja erapihti: „See pole mingi eksiõpetus, et vend võib venda või õde, kes tema juurde tuleb usaldusega patust pääsu otsima, patust lahti päästa. Ta peab aga ka teadma, et ta teist lahti mõis­tes teeb sama, mida tegi Kristus, nimelt et ta teise inimese patu võtab enese kanda ja oma teoga ka vastutab Jumala ees. Nõnda hoiab Püha Vaim pattude an­deksand­mise ja kinnitamise meelevalla õigeis piirides, et seda ei hakataks kur­jasti tarvitama. Aga suu­reks lohutusvahendiks on see meelevald kõigile, kes otsivad patust pääsemist. Selle meelevalla õigetes piirides hoidmiseks on antud aga ka see, et seda meelevalda saab üksikkristlane tarvitada ainult nelja või ka kuue silma all (Mt 18,15-20) – muidu aga teostab seda meelevalda läkitusamet, mida peetakse kogu­dustes ülal hingekarjase ameti näol ja väljaspool kristlikku kirikut misjo­näride näol“ (Läkitustöö ja läkitusamet. Meie Misjon 1938: 45).

[3] Armulaud ei ole õndsuseks vältimatu, sest Põllu väitel luterliku õpe­tuse kohaselt Jumala sõna üksi “kõige täht­sam ja kõige enam ene­sesse mahutav armuvahend, mille läbi kõik jumalikud armujõud siin maa peal meie juurde pääsevad ja meid uuteks inimesteks loovad.” Sest “kui on ka sakramendid, siis ai­nult seeläbi, et sõna neile nende väe ja jõu annab” (Mis tõi Luther uut usu alal? Teo­ses: Usupuhastus eestlaste maal. Tartu 1924: 110). “Pühakiri ei anna põhjust eitada, et ka ilma armulauata võib õndsaks saada. Ka oleme julged sellele, et meie leeriõnnistuseta ja armu­lauale võtmata lapsed ning noored tõesti usus ja õndsalt saavad surra. Nõnda on selge, et maksvatel põhjustel armulauast ilmajäämine õnd­sakssaa­mist ei takista. Sest iga armuvahend (sõna, ristimine, armu­laud) annab armu täielikult kätte.“

[4] “Meie usutunnistuskirjad ühendavad kirikukari õiguse piiskopi­ameti meelevallaga“, ütleb Põld, viidates Augsburgi usutunnistuse apo­loogiale (XXVIII peatükk).“Sellel on aga oma ajalooline põhjus. Lutherit oli koguduste väga madal kõlblusetunne sundinud terve talituse piiskopi kätte usaldama, mida oli ka võimalik läbi viia, sest ilmalik võim toetas vaimu­likku“ (Kari elustamine meie kirikus. Meie Kirik 1922: 45).

[5] Luterliku arusaama järgi tuleb kirikut ja riikilahus hoida. Nii talitab Jeesus, kui ta oma armuriigi lahus hoiab maailma riikidest, öeldes: „Mi­nu riik ei ole sellest maailmast“ (Jh 18,36). Kristuse kirik on küll siin maailmas, aga ta ei ole sellest maailmast pärit, see tähendab: kuigi sellel riigil on siin väline asupaik, siiski ei kuulu ta oma olemuse poolest siia ja ei ehi­tata ega valitseta teda selle maailma viisi järgi. Selle maailma riike peab Kristus ülal ilmaliku ülemuse läbi, oma kirikut aga kogub, ehitab, hoiab ja valitseb ta sõna ja sakramendi läbi“ (Kristuse tegu meie heaks ja selle omandamine. Meie Kirik 1931: 207). „Kristuse valitsus ei ole ulatuse ega aja poolest kuidagi piiratud. Jeesus ise ütleb: "Kõik on mu Isa and­nud minu kätte" (Mt 11,27). "Mi­nule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal" (Mt 28,18). Sedasama tunnistavad ka apostlid (Ef 1,22 1Kr 15,27 Hb 2,8) ja prohvetid (Ps 8,7 Tn 7,13-14)“ (ib 206).

[6] Põllu väitel ei oldud isegi tsaaririigis armulauast eemaldamisel kuigi ranged: “Endise veneaegse evangeelse-luterliku kirikuseaduse § 831, mis oli kehtiv kuni 1. juulini 1926.a., ütleb: "Koguduse õpetaja ei tohi ühelegi evangeelse-luterliku kiriku liikmele, väljaarvatud vaimuhaiged ja meele­tud, üldisest pihist ja armu­lauast osavõtmist ise omal võimul keelata".“ Ainult konsistooriumi kinnitusel, selgelt põhjendades ja ano­nüümselt oli võimalik kedagi “kõigile tuntud patuinimest“, s.t. avalikku patustajat (kui temaga oli enne eraviisil kõneldud), armulauast ajutiselt isoleerida (Luterliku kiriku õpetus armulauast. Meie Kirik 1928: 254).

[7] Põld väärtustab ka paastumist: “Meil, luterlastel, ei pole paastuaega, sest pühakirjas ei ole käsku paastuda ning kõik paastuajad on inimeste eneste seatud. Kuid sellepärast ei ole paastumine meile tundmatu ega asjatu, vaid me peame sellest lugu, sest Issand Jeesus eeldab seda, et me paastuda tahame, sest muidu ta ei oleks mäejutluses õpetust andnud õige paastumise kohta (Mt 6,16jj). Ja kahju on sellest, et meil paastukombed ikka enam kaovad, et paastuajal ei peeta reedest päeva, nagu vanasti,  paastumisega Jeesuse ristisurma mälestuseks, ja et ka laualised sageli enam enne armulauale tulemist ei taha paastuda ega seega Issanda valu ning vaeva ristipuul mälestada. Sest evangeelse paastumise siht ei ole muud kui lihale tunda anda, et tema meie hinge üle ei valitse, vaid hing tema üle, ja et temal ei kõlba mõnuleda, kui hing tahab süveneda Jeesuse haavadesse ja ihkab rooga, mis on üle kõige, s.o. Jeesuse Kristuse verd, mida tema meie eest on ära valanud pattude andeksandmiseks. Meie nimetame nüüd paastuaega õigemini kannatusajaks ja näeme selle ots­tarvet selles, et peatuda Kristuse kannatamise ja surma juures“ (Päästja igavesest ja ajalikust hädast. Meie Kirik 1931: 49).

[8] Patune mõte, mille täidesaatmist takistavad ainult välised tingimused, on siin võrdne tehtud teoga. Põld seletab seda, viidates Jeesuse sõnadele: “"Te olete kuulnud, et muistsele põl­vele on öeldud: Sa ei tohi tappa! ja igaüks, kes tapab, peab minema kohtu alla. Aga mina ütlen teile: Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla" (Mt 5,21j). – Jeesus näitab nende sõnadega, et patt ei ole alles tehtud tegu, vaid juba teo kavatsus. Kui Kaini südames tõusis viha Aabeli peale (1Ms 4,5), siis oli ta juba tema tapja. Ja kui keegi on tänapäeval valmis vihas teist maha lööma, jätab aga seda tegemata, kuna seadus hoiab teda kam­mitsas, siis on ta Jumala ees niisamasugune mõrtsukas kui see, kes tõesti on teise kõri läbi lõiga­nud. Jumala ees on patt ju mõttes juba tehtud. Kas see mõte ka teoks saab, ei tule tema ees enam arvesse – patt on juba tehtud. Ja nagu viienda käsu suhtes viha on tapmine, nii näitab Jeesus, et see, kes naise peale vaatab teda himustades, on abielurikkuja (Mt 5,28)“ (Kodumisjoni jutluse mõtted. Meie Kirik 1927: 330).

[9] Põllu väitel ei luba kristlus andeksandmise suhtes mingeid mööndusi: “Meil tuleb ka seal südamest andeks anda ja seda andeksandmist tar­be­korral ka avalikult tunnistada, kus päevselge peaks olema, kus kogu vihavaen ning laimdus tuleb teiselt poolt ja meil ei ole põrmugi süüd. Et meilt peaks tuldama andeks paluma, ei tohi me nõuda ega tohi selle pea­le mõteldagi. Kui meie süda just nõnda meid sunnib toimetama, oleme me õige tee algusel“ (Hea õigus ja parem õigus. Meie Kirik 1928: 189).

[10] Siiski tuleb Põllu sõnul eristada vihastumist ja vihakandmist: “Viha iseenesest ei ole veel patt. Ta ei ole kuradist. Ta on koguni mi­dagi juma­likku inimeses, kui ta nähtavale tuleb vastuhakkamises kõigele halvale ja kurjale. "Kui vihastute, siis ärge tehke pattu", manitseb apostel Paulus. See ei ole patt, kui sa pahaseks saad oma laste ehk hoolealuste üleanne­tute tegude pärast, ja see ei ole patt, kui sa viha näitad neile, kes julgevad Jumalat pilgata või roppe sõnu rääkida või midagi muud paha teha. Aga viha kandmine on patt ja kuradist. Apostel manitseb: "Ärgu päike looju­gu teie vihastumise üle ja ärge andke maad kuradile!" (Ef 4,26j). Ja Is­sand Jeesus ütleb: "Igaüks, kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla" (Mt 5,22).

Sellega on öeldud, et meie viha ei tohi iialgi kan­duda inimestele, vaid ainult asjadele või tegudele. Niipea kui see asi ehk tegu on möödas, mis sind vihale ärritas, peab lahtunud olema ka sinu viha: sa ei tohi seda üle kanda asja ehk teo pealt tegija peale. Kui aga asi kordub ehk edasi kestab ja sina sellest kahju saad, siis ei tohi sa enam vihastada, vaid pead kan­natlikult rahulikuks jääma ning meeles pidama apostli manitsust: "Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest kirjutatud on: Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte – nii ütleb Issand" (Rm 12,19)“ (Hea õigus ja parem õigus. Meie Kirik 1928: 187j).

 
Järgmine >