Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

RAAMAT: Sakramentaalse luterluse käsiraamat
Autor: Veiko Vihuri   
teisipäev, 12 juuni 2007

Christian Braw. Õnne käsiraamat. Sissejuhatus Väikesesse Katekismusesse. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut, 2006.

 

Active Image

EELK Usuteaduse Instituudi õppekirjanduse sarjas on ilmunud rootsi teoloogi Christian Braw kommentaar Martin Lutheri Väikesele Katekismusele. Tõsi, pealkiri "Õnne käsiraamat" võib pealiskaudsele vaatlejale jätta vale mulje, nagu oleks tegemist järjekordse eneseabi käsiraamatuga New Age'i otsatult kirjandusletilt. Ei, tegemist on igati kosutava pilguheitmisega Lutheri kõige tuntumale teosele, õnne ehk õndsuse käsiraamatule (enchiridion), mida luterlased arvavad une pealt tundvat.

Siinses ülevaates ei ole võimalik peatuda kõigel – nagu öeldud, kujutab Braw raamat endast katekismuse viie peatüki ja selle lisade kommentaari –, kuid vaadelgem seda, milline pilt avaneb antud käsitluses luterlikust vagadusest ja sellega ühenduses Augsburgi usutunnistuse kirikust. See on kahtlemata Sõna kirik, aga ka sakramentaalne kirik. "Lutheri spirituaalsus on sügavalt sakramentaalne. Suhtumine altarisakramenti on tema meelest selge märk sellest, kas inimene on kristlane või mitte," kirjutab Braw ning osundab Lutheri sõnu: "Kui keegi sakramendist lugu ei pea, siis on see märk sellest, et ta ei tunne ei pattu, ei süüd, ei kuradit, ei maailma, ei surma, ei ohtu ega põrgut … ja ta on kahekordselt kuradi oma – in Satanae regno gravissime captivitus (saatana riigis kõige hullemal kombel vangis)." (lk 18)

Braw kirjutab, et patt, süü, põrgu, hädaoht ja surm on osa Lutheri elukogemusest ja üksnes niisugusest elukäsitlusest lähtudes saab mõistetavaks tema sakramendivagadus. Seal, kus elu dramaatikat enam nii tõsiselt ei võeta – näiteks ratsionalismis –, kahvatub ka sakramentaalse vagaduse taust ja selle reaalsus ei oma enam otsustavat tähendust.

Tähele maksab panna autori seletust luterliku armulauateoloogia ja praktika kohta. Braw selgitab, et hiliskeskaegne vagadus oli mõneski mõttes vähem sakramentaalne, kui me seda täna arvame (lk 52). Keskaja vagad käisid küll hoolsasti missal, kuid osalesid harva õhtusöömaaja sakramendis. Kõige vagamad, näiteks Püha Birgitta, käisid armulaual kõige enam neli korda aastas. Missa kõrgpunktiks oli nende jaoks missaohver. Reformaatorite jaoks oli armulaud ennekõike communio – söömine ja joomine koos Kristusega (lk 63). Sellist arusaama tahtis ka Luther kristliku usu õppijatele edasi anda.

Sageli arvatakse, et luterlik armulauakäsitlus erineb katoliiklikust selle poolest, et katoliku kirik õpetab leiva ja veini muutumist Kristuse ihuks ja vereks, kuid luterlased räägivad üksnes Kristuse vastuvõtmisest leiva ja veini näol usu läbi. Nii see siiski pole. Braw selgitab, et Lutheri järgi on Kristus sakramendis kohal "leiva ja veini kujul". Braw juhib tähelepanu ka sellele, et Augsburgi usutunnistuse formuleering ("armulauas on Kristuse tõeline ihu ja veri leiva ja veini kujul tõeliselt kohal") vastab täpipealt IV Lateraani kirikukogu otsusele (corpus et sanguis in sacramento altaris sub speciebus panis et vini veraciter continentur – "ihu ja veri esinevad sakramendis tõeliselt leiva ja veini kujul"). Ta lisab, et Luther ei tundnud tarvidust Väikeses Katekismuses polemiseerida keskaegse transsubstantsiatsiooni­­teooriaga. Taotlus väljendada jumalikku ilmutust filosoofiliste vahenditega jäi talle võõraks (lk 63).

Braw jätkab:

"Sõnades "söömiseks ja joomiseks" sisaldub tagasihoidlik kriitika keskaegse sakramendi­vagaduse suhtes. Kes küsib reformatoorse armulauaõpetuse eripära järele, see ärgu otsigu seda sõnades "tõeline leib", sest siin pole leida õigupoolest midagi, mis Lateraani dogmast kõrvale kalduks. Uudsus on milleski muus ja nimelt sõnades "söömiseks ja joomiseks"." (lk. 63-64)

Paar sõna ka katekismuse nö liturgilisest lisast, mis sisaldab mitmesuguseid päevapalveid, kristlikku kodukorda ja laulatuse ning ristimise liturgiat. Braw märgib, et  katekismuse palved on majaliturgia selle kohta, kuidas – Lutheri sõnadega – "üks pereisa oma kodakondseid end hommikuti ja õhtuti õnnistama peab õpetama" (lk 67). Lutheri hommikupalve pärineb ühest keskaegsest, nimelt Johannes Mauburnuse (1461-1501) koostatud palveraamatukesest, mis oli mõeldud kloostriasukatele. Luther kandis kloostrielu vaimsuse üle perekonnaellu, mis tõi kaasa igapäevaelu sakraliseerimise.

Hommikupalve juurde soovitab Luther laulda "mõne laulu". Milliseid laule Luther silmas pidas? Katekismuse ladinakeelne tekst aitab sellele vastust leida, seal nimelt öeldakse: cantato psalmo, decalogo vel alio carmine. Braw selgitab, et reformatoorsed laulud olid sageli poeetilise iseloomuga psalmid, ka usutunnistus ja terve liturgia olid lüürilisel kujul kirja pandud ja viisistatud; see võimaldas harjutada usu põhistruktuure igapäevase kordamise läbi. Reformatsiooni vagadus on psaltrivagadus, sedastab Braw ja lisab: "Tähendusest, mis oli psaltril reformatoorse liikumise jaoks, annavad tänapäeval aimu ehk näiteks Taizé laulud." (lk 71)

Luther soovitab palvet alustades õnnistada ennast ristimärgiga. Braw märgib, et mõnedes evangeelse kristluse piirkondades on põlvitamine ja ristimärk kadunud nii individuaalsest harduselust kui isegi liturgiast. On oluline teada, et selle põhjust ei tule otsida mitte reformatsioonist, vaid kakssada aastat hiljem järgnenud ratsionalismist, mis alahindas sümbolite ja väliste märkide tähendust. Braw ütleb: "Ses mõttes on ka põlvitamine ja ristimärk sümbolid, kristlaseks olemise jõuküllased kokkuvõtted ning nad kutsuvad esile seda, mida sümboliseerivad. Sümbolid olid reformaatorite jaoks olulised, kuna nad teadsid, et inimeses on kõrgemaid omadusi kui kalkulatsioonivõime." (lk 71-72)

Braw raamat on ilmunud ajal, kui EELK-s käib diskussioon luterluse üle. Braw on suutnud näidata reformatoorse vagaduse juurdumist varasema kiriku pärandis ning samas esile tuua seda, milliseid uusi rõhuasetusi 16. sajandi uuendusliikumine endaga kaasa tõi. Tema teost võiks nimetada ka sakramentaalse ja liturgilise luterluse käsiraamatuks, mis suudab värskendaval kombel avada ehtsalt luterliku ja samas katoolse kristliku vaimsuse. Tuleb rõõmustada, et Lutheri hoiakuid selgitades õpetatakse meid kõrgelt hindama sakramenti ja liturgiat kui ristiusu olemuslikku osa.

Igal juhul suur tänu Usuteaduse Instituudile selle teose väljaandmise eest. See on raamat, mida iga tõsine luterlane – ja mitte ainult! – peaks tingimata lugema.

 
< Eelmine