Menu Content/Inhalt
Esileht arrow Arvamuslood arrow Kodumaised küsimused arrow REPLIIK: Moodsa aja indulgentsid
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

REPLIIK: Moodsa aja indulgentsid
Autor: Enn Auksmann   
teisipäev, 19 mai 2015

Active ImageViimasel ajal avaldatakse ridamisi uudiseid, mida esimesel hetkel ei seo üksteisega mitte miski, ent mille üle põhjalikumalt järele mõteldes tuleb esile kõigi nende ühiseks taustaks olev moodsa inimese soov tunda ennast «parema inimesena», s.t soetada endale võimalikult mugaval ja südametunnistust rahustaval viisil mõned indulgentsid. Kasvõi üks, soovitavalt muidugi rohkem.

Näiteina paar pealkirja Eesti Päevalehest: «Tasuta narkootiline ravim lekib tänavale ja põhjustab surmasid»; «Põdrad ja metssead pole ökodukti omaks võtnud».

Esimene artikkel kõneleb sellest, et Eestis igal aastal üle saja narkootikumide üledoosiga kaasneva surma põhjuseks on paljudel juhtudel sõltlaste raviks tarvitatav metadoon, mida ravipakkujad annavad mõne päeva jagu narkomaanidele ka koju kaasa. Paraku kasutab nii mõnigi ravialune saadud ainet hoopis äri ajamiseks: «Ei ole kuigi suur saladus, et metadooni ei tarvitata Eestis üksnes arsti ettekirjutusel. Seda näitab nii politsei kogemus diileritelt metadooni leidmisel kui ka igal aastal korduvad metadooni üledoosid. Teadmisest, et metadooni saaks kätte mujaltki, ei tee saladust ka keskuses käivad sõltlased.»

Artiklis tuuakse selgelt välja tõsiasi, et tegelikult taolisel viisil narkomaane terveks ravida ei saa: «Küsin õelt, kes on aastaid sõltlastele metadooni andnud, kui tõhusaks ravimiks tema metadooni peab. Ta mõtleb hetke, osutab siis metadooni kanistrile ja küsib retooriliselt, kes patsiente sellest võõrutama hakkab.» Sellegipoolest «ravi» jätkub, mis sest, et laibad taga…

Teises loos on juttu Tallinn-Tartu maanteele ehitatud «ökoduktist» ehk põtrade ja metssigade tarvis loodud ülekäigurajast, mida rohkem kui aasta jooksul ei ole kasutanud ükski loom. Ja ei pruugi kasutama hakatagi, nagu artiklist välja tuleb. «Ökoduktid» maksavad päris palju, kaks kuni kuus miljonit eurot. Artiklis tsiteeritud maanteeameti keskkonnatalituse juhataja leiab, et vaatamata sellele, et loomad «ökodukti» ei kasuta, ei ole selle puhul tegemist ebaõnnestumisega, «kuna ainuüksi selle ehitamine ehk loomadele ohutu teekonna pakkumine on hea tulemus». Nii ongi plaanis näiteks Kose-Ardu teelõigule ehitada veel kolm sellist, ja «ökoduktide» rajamisest on räägitud ka seoses võimaliku Rail Baltica ehitamisega. Mis sest, et nad ühegi looma elu päästmisele kaasa ei aita…

Jah, nagu metadooni jagamisegi puhul – taas üks kena indulgents, millega «parem inimene» saab oma südant rahustada…

Midagi samasugust sünnib ka rohket kõneainet pakkuva põgeniketeema puhul: hädas olevad inimesed näivad jäävat üha enam tahaplaanile ning kõige olulisemaks on «abistajate» hea enesetunne ja võimalikult hästi maha rahustatud südametunnistus. Eriti selgelt tuleb see esile nn kvootide kehtestamise kaudu. Kuni selleni välja, et mõni kirikutegelanegi teatab: «Pagulaste küsimuses peaks kirik lähtuma imperatiivist armastada oma ligimest. Ligimesel ei ole religiooni, rahvust ega nahavärvi.»

Pean tunnistama, et mul ei ole õnnestunud veel ühtegi ilma rahvuse ja nahavärvita inimest kohata. Võib-olla ilma religioonita, aga seegi on küsitav, sõltudes peamiselt sellest, kuidas defineerida religiooni.

Taolised, esmapilgul õilsanagi mõjuvad loosungid näitavad tegelikult – samamoodi, nagu «ökoduktide» ehitamine ja narkomaanide «ravimine» metadooniga (või enda premeerimine «õiglase kaubanduse» või muude selletaoliste tunnustusmärkidega) – seda, kui vähe hoolitakse teistest ja kui enesekeskne on moodsa aja inimene, too «parem inimene», kellena ennast nii väga tahetakse tunda ja esitleda.

Küllap ka indulgentsidel on inimelus oma koht. Aga siin käsitletud küsimustes ja üleüldse oma suhtumise puhul ennast ümbritsevasse maailma oleks küll paslik tuletada meelde Issanda sõnu sellest, mida vasak käsi ei peaks teadma, aga parem käsi peaks ilmtingimata tegema. Mitte oma südametunnistuse rahustamiseks, vaid teiste heaks. Ja nii, et see, mida tehakse, oleks teistele ka tegelikult, mitte ainult näiliselt heaks.

Mis puutub ligimesearmastusse, siis ainult inimest tõeliselt ja sellisena tundes, nagu ta on – koos tema religiooni, rahvuse, nahavärvi ning muudegi omaduste ja iseärasustega –, ja ka tõeliselt ja just sellisena armastades, nagu ta on, on võimalik teda tegelikult ja tõeliselt väärtustada.

Ning uskuge või mitte: ka kolmesaja kahekümne seitsmes põgenik vajab abistamist ja inimlikku kohtlemist. Ja mitte ainult põgenik, vaid ka see, kes on eluaeg sellel maal siin elanud; mitte ainult need, kelle arvelt on võimalik ennast «parema inimesena» tunda, vaid kõik meie ligimesed. See tähendabki, et kõik.

 
Järgmine >