Menu Content/Inhalt
Esileht arrow Vaimulikud tekstid arrow Mõtisklused arrow MÕTISKLUS: Taevaminemisnädal
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Taevaminemisnädal
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 16 mai 2015

…et meie Issanda Jeesuse Kristuse Jumal, kirkuse Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu Tema äratundmisel, valgustades teie südame silmi… (Ef 1:17-18)

 On üks saksa teoloog, keda ma ikka ja jälle loen, aga kellega mul on üsna kummaline suhe: kord ma nagu mõistaksin teda, siis jälle ei taipa ma mitte kuidagi, mida ta ikkagi päriselt mõtleb või taotleb.

Ma tahaksin Dietrich Bonhoefferiga – sest tema see kõnealune teoloog ongi – väga nõustuda, ja enamasti on see täiesti võimalik, kuni jõuan taas kord lugemisjärjega mõne sellise lause või mõttekäiguni, milles seisvad järeldused on täiesti vastupidised minu enda loogikast tulenevatega.

Bonhoeffer räägib palju täisealiseks ja otsustusvõimeliseks – ise, iseseisvalt otsustusvõimeliseks – saanud inimesest ja maailmast, ning tema jaoks tähendab see maailma, mis ei vaja enam Jumalat (ega religiooni), vähemalt mitte selles mõttes, nagu seda on (tema arvates) varem või tavapäraselt mõistetud.

Tavapärast arusaama iseloomustab Bonhoeffer kui Jumala kasutamist «augu- (või lünga-) täiteks», mille puhul on probleemiks ühelt poolt see, et maailma üha enam avastades ning oma võimete ja võimaluste piire võrreldes varasemaga mõõdetamatult avardades tõrjub inimkond Jumala kas üha kaugemale, silmapiiri taha, täielikult väljapoole siinpoolsusest, või siis, mõnes mõttes vastupidiselt, üha sügavamale üksikisiku «hinge» või «südamesse», kusjuures viimasel puhul saab usust või religioonist üha enam vaid mingit sorti moraaliõpetus.

Oma kaasaegsele teoloogilisele mõtlemisele heidab Bonhoeffer ette seda, et taolist tegelikkust ei ole mõistetud ning teoloogid üritavad enam-vähem samamoodi inimeste sees urgitseda nagu «eksistentsiaalfilosoofid» ja «psühhoterapeudid», katsudes tekitada neis tunnet, nagu oleks nendega midagi valesti või neil vähemalt midagi puudu, ning hakkavad siis omalt poolt – ja just endale sobivaid – lahendusi pakkuma. Selle kõige tulemuseks ei ole mitte see, et inimesed Jumalale lähemale saaksid, vaid täpselt vastupidine.

Toon ühe näite sellest, kuidas Bonhoeffer vaatab oma kaasaegsetele teoloogidele: «Tillich võttis ette, mõtestada maailma arengut ennast – vastu tema tahtmist – religioossena, anda sellele religiooni abil kuju. See oli väga vapper, aga maailm heitis ta sadulast ja jooksis üksi edasi; ka tema püüdis maailma mõista paremini, kui see ennast ise mõistis; maailm aga tundis ennast täielikult valesti mõistetuna ja lükkas sellise pakkumise tagasi.»

Bonhoeffer jätkab väga intrigeerivalt: «Tõsi, maailma peabki mõistma paremini kui ta ennast ise mõistab, aga justnimelt mitte «religioosselt», nagu seda tahaksid religioossed sotsialistid!» Olen sellega täiesti nõus – aga just siin tekib minu jaoks ka probleem, kuna ma ei näe Bonhoefferit lugedes, milline oleks lahendus sellele olukorrale, millised on tema enda vastused või juhtnöörid, ja mitte niivõrd tollele «täisealiseks saanud maailmale», kuivõrd neile, kes peaksid selles maailmas oma kristlikku usku tunnistama ja elama.

Jah, on tõsi, et paljude «religioossete inimeste» jaoks on Jumal tihtipeale nagu «augutäide», nagu «deus ex machina», kelle nad toovad välja siis, kui nad muul viisil enam edasi minna ei oska, eriti elu piiri- ja kriisiolukordades. Bonhoeffer kirjutab: «Ma ei tahaks rääkida Jumalast mitte äärealadel, vaid keskmes, mitte nõrkustes, vaid väes, niisiis mitte seoses surma ja süüga, vaid seoses eluga ja inimeses oleva heaga.»

Just nõnda mõistab Bonhoeffer ka Jumala inimeseks saamist Kristuses: Ta on tulnud keset seda maailma ja elu, saanud tõeliseks inimeseks, ja seda ka inimese Jumalast mahajäetuses, mida Kristus koges ristil. Järelduseks, mille ta – vist – teeb, on see, et justnimelt kõiges selles, s.t viimselt ka jumalatuses, ongi inimene Jumalale nii lähedal kui võimalik, ja tõeline jumalatundmine peaks sündima mitte selles, millest inimene puudust tunneb, vaid selles, mis tal on, sõltumata tegelikult inimesest endast, vaid ainult Kristuses tema juurde tulnud Jumalast.

Nagu juba alguses öeldud, on siin palju sellist, millega võib ilma igasuguse kõhkluseta nõustuda. Aga ikkagi jääb väga palju lahtiseks – ning õigupoolest ei olegi tõeline probleem mitte see, et miski jääb lahtiseks, vaid pigem see, et Jumala radikaalset siinpoolsust ja tegeliku elu kesksust jutlustades näib Bonhoeffer siiski ignoreerivat reaalsust ning elavat mingis omaenda konstrueeritud, kujuteldavas tegelikkuses – mis kõik kokku tundub seda veidram, kui mõtleme tema enda elusaatusele (või on see hoopistükkis viimase paratamatu tulemus?).

Esiteks ei suuda ma mitte kuidagi mõista, kuidas saab Dietrich Bonhoeffer, kes nägi väga hästi, mis tema ümber toimub, ja suri ka ise natside koonduslaagris hukatuna, kõnelda nii veendunult mingist täisealiseks saanud, otsustusvõimelisest (ja vastutusvõimelisest?) maailmast ja inimesest. Parimagi tahtmise juures ei suuda ma näha midagi enamat kui kõike trotsivat, äärmiselt irratsionaalset ja tõelise reaalsustajuta teismelise mässu ja märatsemist – ja seda ka nüüd, seitsekümmend aastat hiljem, mil maailm ja inimene peaks olema (ja enda arvates ongi) veelgi «täiskasvanum». Palju enam: ma näen sedasama algusest peale, ja see ongi ju too ürgne, päris patt: vastuhakk Jumalale, elu, nagu Jumalat ei olekski.

Aga mitte ainult seda. Tõeline probleem näib minu arvates seisnevat selles, et Bonhoeffer, üritades seista vastu Jumala tõrjumisele inimelu äärealadele, tõrjub nendele samadele äärealadele või veelgi kaugemale inimesed, kes parajasti kogevad taolisi piirolukordi oma elus. Ideaalpildiks olev elu tõelises Jumala ligiolus nii, nagu Jumalat ei olekski, tundub olevat kuidagi kalgivõitu, lausa julm, ja seda mitte ainult lapse, vaid ka täiskasvanu jaoks.

See meenutab ühes toredas lasteraamatus olevat fantaasiat paigast, mille nimi oli Justkuidla, kus kõik justkui oli, aga tegelikult… Ja kui raamatu peategelane püüdis sellest kohast minema pääseda, siis juhtus temaga nii: «Ta hakkas kiirel sammul edasi astuma, igatsedes sellelt olematult maalt kähku lahkuda. Ta keeras paremale, aga varsti ilmnes, et ta oli pöördunud hoopis vasakule. Kui ta otsustas vasakule minna, selgus, et ta oli keeranud paremale. Ta eksles tänavatel, mis ei olnud ei paralleelsed ega ka ristuvad. Ta keerutas ringi väljakutel, mis rippusid õhus nagu sillad, tuli mitu korda samasse kohta tagasi, kust ta oma käiku oli alustanud, aga tuttavad tänavad muutsid alatasa ilmet…»

Ma ei usu, et Kristus oleks tulnud selleks – et Jumal oleks saanud inimeseks selleks –, et olles keset maailma ja inimelu jääda inimesele tundmatuks ja justkui olematuks. Ma ei usu ka, et Tema tõeliseks äratundmiseks on vaja saada üha ja üha «täiskasvanumaks» – vähemalt Jeesus ise väidab täpselt vastupidist (Mk 10:15 jm). Ning mind ajab lausa kurjaks see, kui keegi tõstab mingi «idee» kõrgemaks konkreetsest inimesest, või käsitleb inimesi justkui iseeneses lõplikke ja muutumatuid… ei teagi, keda või mida…

Ma usun hoopis, et Jumal tahab, et me Teda tunneksime … just nii, nagu lapsed oma isa, ka täiskasvanud lapsed oma isa – kui ma ka aeg-ajalt pean südamevaluga nägema, mida tähendab nii nende laste endi elus kui eriti nende isa südamele see, kui lapsed kipuvad elama nii, justnagu isa ei olekski…

Huvitaval kombel (aga võib-olla see peabki nii olema?) näib Dietrich Bonhoeffer suutvat väljendada oma luules seda, mida ta ütelda tahab, märksa paremini kui teoloogilistes käsitlustes. Näiteks nende, minu poolt vabalt tõlgitud ridade kaudu:

1
Inimesed lähevad Jumala juurde oma hädas,
anuvad abi, paluvad õnne ja leiba,
pääsemist haigusest, süüst ja surmast.
Nii teevad nad kõik, kõik, kristlased ja paganad.

2
Inimesed lähevad Jumala juurde oma hädas,
leiavad Ta vaese, põlatuna, ilma peavarju ja leivata,
näevad Teda puretuna patust, nõtrusest ja surmast.
Kristlased seisavad Jumala juures Tema kannatustes.

3
Jumal läheb kõigi inimeste juurde nende hädas,
toidab ihu ja hinge oma leivaga,
sureb kristlaste ja paganate eest ristisurma
ja andestab neile mõlemale.

 
< Eelmine   Järgmine >