Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MEEDIAST: Varakristlased ujusid antiikaegses paganlikus ühiskonnas vastuvoolu
Autor: toimetus   
esmaspäev, 11 mai 2015

Sample ImageLääneriikides on üldsuse arusaamad pere­konnast ja seksuaal­susest viimastel aasta­kümnetel tunduvalt muutunud, seades kiriku küsimuse ette, kuidas sellele reageerida. Vara­se kristluse uurija meenutab, et esimeste sajandite kristlaste käsitus seksuaal­suhetest erines kardinaalselt tolle­aegse ühiskonna normidest.

2009. aastal avaldas antiikaja ja varakristluse uurija dotsent Erkki Koskkenniemi uurimuse laste hülgamisest. Selles uurimuses vaatles ta antiikaegseid arusaamu pere­konna­elust ja seksuaal­suhetest. Autori sõnul võtsid vara­kristlased üle juutide käsituse pere­konna- ja seksuaal­eetikast, mis erines oluliselt kreeka ja rooma ühiskonna normidest.

„Poiste seksuaalkasvatus tähendas seda, et sugu­küpseks saades hakkasid nad harrastama seksuaal­suhteid orja­tüdrukute ja -poistega ning tänava­naistega. Umbes kolme­kümnesena nad abiellusid, üld­juhul 15-aastase tüdrukuga. Kuid abielu­truudus ei mahtunud pildile isegi pärast abielu sõlmimist,“ kirjeldab Koskenniemi antiik­aegse paganliku ühiskonna norme, lisades: „Naistel ei olnud sama­sugust seksuaalset „vabadust“.“

Varaste kristlaste suhtumine oli Koskenniemi hinnangul otsustavalt erinev: „Meil on üks naine või mitte ühtegi.“

Kuigi kristlased olid oma käsituse abielust võtnud üle juutidelt, oli nende suhtumises ka üks oluline erinevus: kui judaismis nähti abielu üldiselt kohustusena (mis tulenes Jumala käsust 1Ms 1:28 „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa“), siis kristluses mitte.

„Kristlik kirik ei aktsepteerinud seda [judaismi seisukohta] mitte kunagi. Inimene võib elada Jumala­riigi pärast vallalisena, ja sellist elu väärtustati. Järgnevatel sajanditel liikus vool sellesse suunda, et vallaliseks jäämist hakati pidama palju ihaldus­väärsemaks kui abielu,“ ütleb Koskenniemi, viidates munkluse kasvavale rollile risti­usus alates 3.–4. sajandist.

Juutide ja kristlaste hoiak erines märgatavalt ka kreeka-rooma kultuuri suhtumisest homo­seksuaalsetesse suhetesse.

„Kreeka kultuur enne Jeesuse aega ja Jeesuse aegne rooma ühiskond oli nimelt biseksuaalne. Meeste seksuaalsus ei olnud ainult hetero­seksuaalne. Meil on vähem tekste, mis kõnelevad kahe naise vahelistest suhetest, kuid Pauluse kirjas roomlastele mainitakse sedagi,“ selgitab Koskenniemi.

Tänapäeval väidetakse, et varakristlased taunisid seksuaalset läbi­käimist samast soost isikute vahel taoliste suhete vägi­valdsuse tõttu, sest neile olid tundmatud kahe võrdse osa­poole vahelised ja armastusel põhinevad homo­seksuaalsed suhted.

Koskenniemi sõnul tuli toona nii hetero- kui homo­suhetes päris kindlasti ette palju vägi­valda ja väär­kohtlemist, kuid näiteks Platoni teoseid lugedes ei ole võimalik mõista väiteid, et tollased kristlased ei tundnud seda­laadi homo­suhteid, nagu täna­päeval tuntakse.

Teine argument homosuhete aktsepteerimise kasuks puudutab luterlikku eetikat. Öeldakse, et luterlastele on kohustuslik ainult Piibli õpetuslik sisu, mitte Piibli eetika.

„Mina ei pea seda luterlikuks,“ leiab Koskenniemi. „Me vajame eetikas tõesti erinevaid vaate­nurki. Kuid ei Luther ega luterlased ei ole mõelnud nii, et seda seisu­kohta põhjendades võib astuda üle kirja pandud sõnast.“

Loe lähemalt väljaandest Uusi Tie.

Illustratsioon: abielupaar Pompeist (seinamaal).

 
Järgmine >