Menu Content/Inhalt
Esileht arrow Arvamuslood arrow Kodumaised küsimused arrow ARVAMUS: Kristlus, nõiad ja volbripäev
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Kristlus, nõiad ja volbripäev
Autor: Illimar Toomet   
pühapäev, 10 mai 2015

Sample ImageAastaid tagasi oli siinkirjutaja kutsutud osalema ühele koos­olekule valla­majas. Kui üks osaleja lajatas vande­sõna “kurat”, pöördusid kõigi silmad minu poole – mida kiriku­õpetaja nüüd ütleb? Mis ma siis ütlesin? “Miks te minu otsa vaatate, ega mina seda ei öelnud!”

Väites, et hea ja kuri on inimestel segamini, ei ole mitte midagi uut. See on nõnda juba alates paradiisi­aiast, kui  madu lubas Eevale, et keelatud vilja süües lähevad inimese silmad lahti ja ta saab tundma head ja kurja. Selle teo tulemusi maitseme tänase päevani, mitte ainult üle­kantud, vaid ka otseses tähenduses: hea eest karistatakse ja kuri kuulutatakse heaks. Segadus pole pelgalt teoreetiline, vaid leiab täiesti praktilisi väljendus­viise. Me ju teame, et Kuuse-taadi ennustus maikuu ilma kohta ei maksa eriti midagi, aga tele­nõiad (neid on varsti tele­kokkadest rohkemgi!) lahendavad kuritegusid, ennustavad valimis­tulemusi ning määravad presidendi­paari pereõnne.

Nädal tagasi kirjutas Märjamaa Nädalaleht volbriöö toredast nõia­sabatist laulu­väljakul. Sellisel peol on tavaks teatud kohustuslikud elemendid: lõke, nõiad ja joogid. Taolisel kujul leiab seda nii laste­aedadest, kus joogiks on lõkke­pajas keedetud maa­rohu­tee, kui ka ülikooli­linnast, kus lõkkena kasutatakse tõrvikut, aga joogid on oma­korda kangemad. Ja muidugi nõidadeks kostümeeritud pidulised. Muide, mõned aastad tagasi korraldatud küsitlus osutas, et volbri­pidu peab kolm neljandikku Raplamaa laste­aedadest.

Selle pisut pika sissejuhatuse kohta võiks lugeja nüüd küsida, kuhu ma sihin? Kas tahan öelda, et nõia mängimine või nõidumine ise on kurjast?

Ilmselt vajaks selgitust mõlemad. Esmalt mängust. Ma olen kindel, et inimese igal mõttel, sõnal, teol ja tegemata­jätmisel on oma tähendus ja kaal. Taoline veene pole ainu­omane kristlusele. Poplaulja Inese laulu­refrään “kõik mis sa teed, teed vaid iseendale” sobib rahvaliku ütlusena ka uskmatu suhu, mõni teine ütleb selle kohta “karma­seadus”, aga mõtleb sama. Asetades sellesse konteksti nt kuradite vandumise, võiks küsida, mis oleks juhul, kui tegemist on tõelise vaimse olendiga, kelles kehastub kurjus. Kas me ka tegelikult tahaksime temaga tegemist teha? Lihtne on teda välja kutsuda, aga kuidas temast lahti saada? Ka volbri­peo puhul ei saa tegelikku ja kujutluslikku teine­teisest päriselt lahutada. Kui tõelise peo­meele­olu loob ikka päris lõke ja päris jook, siis kuidas oleks päris nõidadega? Ei-ei, see on mäng! Ei-ei, see oli pime kesk­aeg, kui usuti nõidadesse! Täna­päeval ei usu neisse keegi! Jah, selle nähtusega on võideldud kesk­ajal, aga ka varem ja hiljem. Toonaste inimeste jaoks oli see nende argi­elu jaoks sama reaalne oht, kui meile “rohelised mehikesed”. Kui veel viis aastat tagasi oleksid Euroopa riigi- ja väejuhid, Putin ja Šoigu teiste hulgas, kinnitanud ühest suust, et “rohelised mehikesed” ei ole võimalikud, tuleb ometigi nõustuda, et olematuks nimetatud jõud on reaalne ja kujundab meie maailma. Mööngem, kui volbri­pidu korraldaksid inimesed, kes nimetavad end tõeliselt nõiaks, osaleks sellel hoopis teist­sugune selts­kond. Kuidas siis nõidumisega jääb, kas usk sellesse kuuluski vaid “pimedasse” keskaega?

Ning nõidumisest. Kristliku kiriku tõrjuv suhtumine nõidumisse ei tulene mitte sellest, et nõidadel on teatud välimus (Ita Everi võrratu rolli­täitmine filmis “Nukitsa­mees” inspireerib volbri­peolisi ilmselt praegugi) või et nõiad oleksid oma elu­viisidelt enamasti eba­moraalsed, nt vargad, joodikud või liiderdajad. Ega ka sellest, et nõidumine eitaks Jumala olemas­olu või et nõiad oleksid ateistid. Peamine probleem on selles, et nõidumine (maagia) põhineb arusaamal, et kogu reaalsus, viimselt ka Jumal ise, on mehaaniline ning et seda on võimalik teatud riitustega (loitsud, keha­liigutused, muusika jms) panna toimima soovitud viisil. Nõid võib tunnistada, et Jumalal on tohutu vägi ja tarkus, aga sisuliselt väidab ta, et Jumal on robot, keda saab vajadusel ümber programmeerida. Nii võidakse tunnistada Jumala olemas­olu, mitte aga Tema olemust – seda, et Ta on tõeline isik, kelle olemus on kokku võetav sõnaga armastus.

Iseenesest pole volbripeo pidamine halb. Ajalooliselt on tegemist kevad­peoga, millega on tähistatud uue aasta algust – aasta­vahetuse tähistamine süda­talvel on üsna hiline nähtus. Taolise murde­punkti juurde on alati kuulunud ka kurja tõrjumine. Sarnaselt põhinevad meilgi levinud aasta­vahetuse saluudid iidsel hiina tõrje­maagial kurjade vaimude peletamiseks ning sarnane tähendus on ka süüdatud mai­lõkkel. Nõidade, lõkke ja jookidega on volbri­pidu kristlikus maailmas peetud juba sajandeid: esmalt tulevad kohale mõned nõiaks kostümeeritud peolised, siis süüdatakse lõke ning nõiad põgenevad kisendades minema. Alles sellele järgneb pidu, mis on kantud lootusest, et algav kevad toob inimestele õnne ning et kuri ei saa enam rünnata.

 
< Eelmine   Järgmine >