Menu Content/Inhalt
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Kristus Psalmides: Kristlase igatsus taeva järele (Ps 120)
Autor: Antti Laato   
reede, 08 mai 2015

Sample ImagePsalm 120 alustab teekonna­laulude sarja. Need kirjeldavad palvetaja igatsust jõuda Jeruusa­lemma, et kogeda Jumala ligi­olu. Kristlaste jaoks on loomulik näha neis psalmides igatsust taeva järele. Taevane Jeruusa­lemm on juba nüüd valmis Issanda juures taevas ning üks­kord laskub see alla maa peale, kui Jumal on loonud uue taeva ja uue maa (Ilm 21–22).

Palvetaja kaebab psalmis Jumalale, sest teda kiusavad kahe­sugused inimesed. Tema ümber on valetajad (Ps 120:2): “Issand, vabasta mu hing valetajaist huultest ja petisest keelest!” Teisal on ta ärritunud inimestest, kes vihkavad rahu (Ps 120:6–7): “Juba kaua on mu hing elanud nende juures, kes vihkavad rahu. Mina tahan rahu! Aga kui ma räägin, on nemad valmis sõjaks.”

Kristlasele esindavad need rühmad vale­õpetajaid või taga­kiusajaid või inimesi, kes ei tunne Jumala antavat rahu, vaid lähevad kaasa selle maailma askeldamisega. Igatsust taeva järele sõnastatakse psalmis nõnda (Ps 120:5): “Häda mulle, et ma võõrana elan Mesekis, et ma viibin Keedari telkide keskel!”. Paulus kirjeldab oma igatsust taeva järele mitmete kannatuste keskel (2Kr 5:1–10): “Me ju teame, et kui meie maine telk­hoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas, sest selles maises me ägame, igatsedes rõivastuda taevasesse elu­asemesse, et meid ka lahti rõivastatuna ei nähtaks olevat alasti. Meie, kes oleme selles telgis, ägame ju koorma all, sest me ei taha lahti rõivastuda, vaid olla taevaselt rõivastatud, et elu neelaks ära sureliku. See, kes meid selleks valmistab, on Jumal, kes on andnud meile käsi­rahaks Vaimu. Nii me oleme siis alati kindlad, teades, et kuni me oleme ihus, oleme eemal Issanda juurest; sest me käime usus, mitte nägemises, ent me oleme kindlad ning meile meeldib pigem ära olla ihust ja viibida Issanda juures. See­pärast me püüamegi olla temale meele­pärased, kas oleme siis kodus või võõrsil, sest me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtu­järje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.”

Paulus räägib, et kristlane elab “usust”. Ta võib paluda Jumalalt abi ja olla kindel, sest koos Jeesusega ollakse kodu­teel. Raskused ja viimselt surm on vaid väravaks Jumala juurde Kristlane võib öelda psalmi sõnadega (Ps 120:!): “Ma hüüdsin oma kitsikuses Issanda poole ja tema vastas mulle.” Ta võib rännata Meseki ja Keedari maadelt taevase Jeruusa­lemma poole.

 

Antti Laato raamatust “Kristus Psalmeissa” (Perussanoma, 2011) tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse autori ja kirjastuse loal.

Perussanoma Oy, Helsingintie 10, 02700 Kauniainen, Suomi – Finland

http://www.perussanoma.fi

 
< Eelmine   Järgmine >