Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Homoideoloogia mõju Vatikani sinodi vahearuandele
Autor: Gerard van den Aardweg   
teisipäev, 05 mai 2015

OSample Imagektoobrikuus [2014] toimunud Vatikani Pere­konna­sinodi vahe­aru­ande koostajad juhtisid homo­seksuaalide ja homo­seksuaalsuse teemal tehtud avaldustega avalikkuse tähele­panu kõrvale peamiselt teemalt, pakiliselt vajaduselt tugevdada katoliiklikku pere­konda ja pere­konna­elu – täiesti teise­järgulisele homo­seksuaalsuse küsimusele. Nende sõnade mõju ei võinud tulla neile üllatusena, kuivõrd kõigile on teada ilmaliku meedia agarus katoliku võimude iga sõna ja liigutuse ära­kasutamisel homo­seksuaalsuse kui normaalsuse ideoloogia huvides,[1] survestades seeläbi Kirikut vastu­panust loobuma ja aktsepteerima  homo­seksuaalsust sellisena, nagu nemad nõuavad. Kohutav tõde on see, et aruande homo­seksuaalsust puudutavad paragrahvid ei valmistanud neile mingit pettumust, küll aga haavasid ja tekitasid hämmeldust paljudes tavalistes katoliiklastes ja mitte­katoliiklastes, seal­hulgas homo­seksuaalsuse probleemidega heitlevates katoliiklastes.

Uurigem hoolikalt paragrahvide 50–52 väiteid. Number 50 algab nii: „Homo­seksuaalidel on andeid ja omadusi, mida pakkuda kristlikule kogu­konnale.“ Kui see peaks midagigi tähendama (mis­sugusel isikul ei oleks „andeid ja omadusi“ pakkuda?), siis väidetakse sellega, et oma­soo­iharatel inimestel on erilisi „andeid“, mis tulenevad nende „orientatsioonist“. Samas, mis­suguseid andeid, nad ei ütle. Nende tarbetu avaldus tuletab meelde aktiivsetes homo­ringkondades populaarseid stereo­tüüpe, nagu näiteks, et homo­seksuaalsed mehed on eriliselt tundlikud, kunsti­annetega, õrnad, või et paljud ajaloos ja kunstis olulised isikud on olnud homo­seksuaalsed (küllalt paljud seda ei olnud), justkui oleks see homo­seksuaalsete ihade väärtuse osas argumendiks. See on elitaarne mõtlemine: homo­seksuaalne „loomus“ on midagi erilist ning homo­seksuaalsus on ülimuslik „tavalise“ hetero­seksuaalsuse suhtes (samuti nagu homo­seksuaalist pedofiil André Gide ülistas homo­seksuaalse pedofiilia ülimuslikku väärtust). Ometi ei ole ühtegi põhjust ülistada homo­seksuaalsete tunnetega inimeste ülimuslikke talente ja saavutusi. Asja­olu, et võrdlemisi paljusid neist võib leida teatud elu­aladel, on seotud rohkem huvide kui annetega ning vastu­kaaluks nendele, kes on silma paistnud või kuulsaks saanud (mis ei ole üks ja see­sama), on olemas paljud, keda nende emotsionaalne häire ja vastutus­tundetu elu­stiil tõkestab oma võimete ja ameti­alase jõudluse arendamises ja rakendamises. Paljude homo­seksuaalide disproport­sionaalne psühho­loogiliste ja meditsiiniliste probleemide hulk kujutab endast arvestatavat ja pidevalt kasvavat sotsiaalset koormat. Hoopis kahtlasema väärtusega on aga sotsiaalselt ja moraalselt degradeeriv mõju, mida praktiseerivad („aktiivsed“) homo­seksuaalid avaldavad humanitaar­teadustele, kirjandusele, poliitikale, haridusele ja kristlikele kirikutele. Sellega seoses ei tohi Kirik unustada, et enamasti oli tegu just homo­seksuaalsete preestritega, kellel oli „kristlikule kogu­konnale pakkuda“ midagi muudki kui nende „anded ja omadused“. Enamik nende ohvritest olid mees­soost noorukid ning nende suunas ei tunne tõmmet mitte pedofiilid, vaid homo­seksuaalsed mehed (rohkem kui 30% neist).[2] Niisiis olge ette­vaatlikud „homo­seksuaalide“  valimatu peale­surumisega kristlikule kogu­konnale.

Teisalt, alates 50. punkti esimesest sõnast – „homo­seksuaalid“ – võetakse kasutusele eba­selge ja eksitav termin, mida tarvitatakse läbi järgnevate paragrahvide. Kes on need „homo­seksuaalid“, kes autoritel meeles mõlguvad? Kes täpselt on need, kellele usklikke manitsetakse „tagama meie kogu­kondades sõbralikku kohta“, sest nad „soovivad sageli kohata kirikut, mis pakuks neile külalis­lahket kodu“? (nr 50). Muuseas, see on kaudne süüdistus: kuni siiani olid „homo­seksuaalid“ enam või vähem „meie kogu­kondadest“ kõrvale heidetud (seega kogudusest, kloostrist, seminarist?), neile ei antud „sõbralikku kohta“ ja „kodu“, mida nad asjatult igatsesid. Teisi­sõnu, nad ei olnud tere­tulnud, neid koheldi eba­kristlikult. Siit ei ole kaugel löök­sõna „diskrimineerimine“ ning „homo­seksuaalide“ kujutamine kultuurilise ja religioosse hukka­mõistu ohvritena, mis on osutunud homo­õiguste liikumises sedavõrd edukaks propaganda­elemendiks. On ilmne, missugusest homo­seksuaalide kategooriast jutt käib. Mitte nendest – täna­päeval vähemuses –, kes püüavad elada kasinuses ja oma südame­tunnistuse hääle järgi, kes on avatud sama­soolise seksuaal­käitumise eba­loomulikkuse ja moraalse vääruse tajumisele, kes otsivad oma psühho­loogilises ja vaimses võitluses abi Jumalalt, palvest ja sakramentidest.[3] Nemad ei ole need, kes tahavad nimetatud „sõbralikku kohta“ või „kodu“. Kirik juba on nende kodu ning nad ei hellita lootust olla aktsepteeritud homo­seksuaalidena. Sellesse kategooriasse kuulujaid ei kuule just tihti kurtmas, et nad ei ole tere­tulnud või et neid tõrjutakse. Ilm­selgelt on tegu teise, suurema kategooriaga, kes tahavad selgelt näidata oma homo­seksuaalset elu­viisi ja säärastena, see tähendab „geidena“ aktsepteeritud olla. Iga lause neis paragrahvides lõhnab nende mõtte­viisi järele, kuigi seda ei esitata siiralt ja ava­meelselt, vaid vihjamisi. Vaadake seda: "Kas meie kogu­konnad on võimelised... aktsepteerima ja hindama nende seksuaalset orientatsiooni?“ Mõeldud on neid, kes teevad end dramaatiliseks ja traagiliseks, kuna nende ihasid ei „väärtustata“. Siin kajab selgesti vastu tava­pärane homo­seksuaalide jutt, kuid antud juhul kõrge­tasemelisest Katoliku Kiriku dokumendist! Pealegi on „orientatsiooni“ esitatud silm­nähtavalt kui inimese isiksuse või „loomuse“ olemuslikku, kinnistunud osa, mitte kui isiksus- või käitumis­häiret, mis see kahtlemata on (teaduslikku tõestust leidub külluses[4]), selles osas mitte erinedes homo­seksuaalsest või hetero­seksuaalsest pedofiiliast, trans­seksuaalsusest, transvestismist jne, või siis kompulsiivsest võrgutamisest. Ja see seisu­koht tugevdab, mitte ei lükka ümber väär­arvamust, et „see tuleb geenidest“, selle põhjus on füsioloogias või ajus ning et tegemist on inimese seksuaalsuse normaalse erivormiga.[5]

Samuti kõlab tüüpiliselt homo­seksuaalselt aruande moraliseeriv toon „meie kogu­kondade“ suhtes. Tüüpiliselt homo­seksuaalselt, sest seda õpetust „homo­seksuaalse orientatsiooni“ tublidusest ja väärtusest, kombi­neerituna moraalse kohustusega aktsepteerida ja väärtustada endi keskel avalikke homo­seksuaale, surutakse peale 98%-le usklikest igasuguse aru­saamiseta nende loomulikust ja normaalsest vastu­meelsusest sellise väärtustamise vastu (aruande autorid sildistavad selle arvatavasti „homo­foobiaks“). Nad ei suuda mõista, et selline peale­sunnitud aktsepteerimine pingestab kogu­konnas normaalseid suhteid ja ajab kindlasti paljud, kes järgivad oma terve mõistuse vaistlikku tunnetust ja loomulikke tundeid, nende usulistest ühendustest, ordudest, seminaridest ja kirikutest välja. See nägemis­võimetus osutab  homo­seksuaalidele ise­loomulikule naiivsusele ja enese­kesksusele, millega kaasneb  huvi ja aru­saamise puudumine nende meeste ja naiste suhtes, kellel ei ole selles osas probleeme.

Muidugi ei saa samasooliste kalduvuste „väärtustest“ jutlustamine käia koos kasina elu kohustusest jutlustamisega. Kaudselt õigustab aruanne mõningat  homo­seksuaalse käitumise vormi, võib-olla täiesti eba­reaalselt uskudes, et teatavad sama­soolised suhted võivad peegeldada normaalset perekonda ja tõelist kestvat vastastikust armastust. Sest range keeld tegutseda väärilise ja väärtusliku igatsuse („orientatsiooni“) alusel, mida pealegi kujuteldav usuline kogu­kond (kogudus, seminar jms) hindaks, oleks absurdne. Samuti kinnitab järgnev aruande kahtlast mõtte­käiku: „[on vaja] tõsiselt kaaluda, kuidas kavandada ... lähenemis­viise tundmuslikuks kasvamiseks [selle kalduvusega inimestel] ja küpsemiseks Evangeeliumis, samas integreerides seksuaalset aspekti...“ (nr 51). „Seksuaalse aspekti integreerimine“ tähistab harilikult „selle millegi osaks tegemist“, antud juhul „Evangeeliumis küpsemise osaks tegemist“. On ütlematagi selge, et tee pühadusele ja samuti tee tundmuslikule küpsemisele nõuab võitlust igasuguse homo­seksuaalsuse vastu inimeses. Homo­seksuaalse käitumise, tundelisuse või „armastuse“ ühendamine pühadusele püüdlemisega on gnostiline välja­mõeldis. Kirjutama oleks pidanud hoopis vastupidist: seksuaalsete kiusatustega isikuid tuleb just eriti julgustada harjutama kasinuse voorust – soovitava ning toetava sõna oleks pidanud ütlema ees­kujuks oleva algatuse, katoliikliku organisatsiooni Courage kohta, nagu ka nende kohta, kes teevad jõu­pingutusi, et elada kooskõlas puhta katoliikliku moraaliõpetusega. Formuleeringud nagu „katoliiklikku õpetust pere­konnast ja abielust“ ei tohiks ohtu seada (nr 50), või siis „Kirik kinnitab, et sama­sooliste inimeste liite ei saa vaadelda samal tasandil nagu abielu mehe ja naise vahel“ (nr 51) võivad küll kõlada vagalt, kuid need on kõike muud kui vagad. On häbi­väärne, et autorid julgevad vihjatagi, justkui võiks Kristuse Müstiline Ihu olla avatud  sama­sooliste suhete (homode kooselu või „abielu“) vähegi pooldavale kaalumisele. Lisamine, et tõelisel abielul on kõrgem staatus, ei vähenda selle häbi­väärsust. Eba­püha homo­paaristumine on bioloogiliselt, psühho­loogiliselt ja moraalselt püha abielu paroodia. See on folie à deux, st kahe isiku jagatud psühho­loogiline ja vaimne patoloogia. Psühho­loogiliselt normaalseid homo­partnerlusi ei ole olemas, ka mitte erandlikel juhtudel, mil need kestavad kauem kui paar aastat meeste puhul ning mõni aasta kauem naiste puhul. Juhu­vahe­kordade osa on nende inimeste puhul ülisuur, nagu on seda ka patoloogiline armu­kadedus, vaenutsemine, tülitsemine ja kodu­vägivald. Igasugune sarnasus abieluga eksisteerib ainult nende inimeste kujutlustes, kes ei näe või ei taha näha tegelikkust.[6]

Ometi aruanne jätkab: „Eitamata neid moraalseid probleeme, mis on homo­seksuaalsete liitudega seotud, esineb juhtumeid, kus vastastikune abistamine kuni ohverdamiseni välja on nende inimeste elus väärtuslikuks toeks“ (nr 52). Seega, olgugi, et homo­afäär või –armu­suhe ei saa pretendeerida normaalse abieluga võrdsele väärtusele, on see sellegi­poolest mõni­kord õilis ja ennast­oherdav „liit“. Kas pole see veenev argument, et niisugustel juhtudel sama­soolist partnerlust lubada? See tähendaks püüet erandi lubamisega reeglit rikkuda (muidugi rangetel tingimustel, peale hoolikat kaalumist ja kõike muud niisugust). Sest on ju hästi teada, et kui tammis on auk, annab see varem või hiljem järele.

Lõpuks: mida arvata sellest avaldusest (nr 52): „...Kirik pöörab erilist tähelepanu... lastele, kes elavad koos sama­sooliste paaridega, ja toonitab, et väiksekeste vajadusi ja õigusi peab alati esma­tähtsaks pidama“? Millega võrreldes esma­tähtsaks? Inimlikust kaastundest, tervest mõistusest ja kristlikust moraalist lähtudes võib ainus vastu­võetav vastus olla: võrreldes homo­seksuaalsete, parajasti koos­elavate täis­kasvanute egoistlike nõudmistega, kes rikuvad lapse või laste vajadust ja õigust olla üles kasvatatud isa ja ema poolt. See kehtib nii laste puhul, kes elavad oma ema või isaga ning tolle sama­soolise partneriga, aga veelgi enam laste puhul, kelle on lapsendanud homo­seksuaalseted „vanemad“. Autorid jätavad mulje, et nad põhi­mõtteliselt aktsepteerivad neid võlts­perekondi ja homo­seksuaalse vanemluse tava. Igal juhul on kahetsus­väärne, et nad ei mõista üheselt hukka seda täna­päeva barbaarset kommet ohverdada süütuid ja kaitsetuid lapsi ja noorukeid homo­ideoloogia altarile. Need lapsed on emotsionaalselt, psühho­loogiliselt ja moraalselt eluks ajaks kahjustatud.[7] Magusad sõnad „väiksekeste vajadustele tähele­panu pööramisest“ ei asenda kohustust selle karjuva üle­kohtu vastu sõna võtta. Asja pakilisust näitab muuhulgas ka adopteerimiste plahvatuslik kasv USA homo­seksuaalide seas. Aastail 2001–2011 nende arv peaaegu kolme­kordistus ja viimasel aastal oli neid enam kui 32 000.[8] Peame meeles pidama, et paljusid nendest lastest ja noorukitest (ka nemad kuuluvad ahistatud „väiksekeste“  kategooriasse) on juba traumeerinud vanemate lahutus või muu valus kogemus veel enne seda, kui nad satuvad homo­seksuaalse paari eest­koste ning selle ängistavate ja kahjustavate mõjude alla.

Aruanne on tekitanud palju kahtlusi ja lootusetust. Kõige enam šokeeritud on arvatavasti oma soo vastu külge­tõmmet tundvad hea tahtega inimesed, samuti „aktiivsete“ homo­seksuaalide vanemad, abikaasad ja pere­konna­liikmed. Nad tunnevad, et neid on maha jäetud, justkui oleks kindel pind jalge alt kadunud. Ainult üks illustreeriv näide: katoliku usku pöördunud mees, kes oli oma sama­soolise tungi suures osas ületanud, oli segaduses ja pettunud: „Ma sain alati aru, et homo­seksuaalsus ei ole õige asi, kuid tundsin end masendatuna ja üksikuna, sest maailm minu ümber laulis iga päev homo­seksuaalsele eluviisile ülistust. Ainult Katoliku Kirik oli mulle lootuse­kiireks, kuid nüüd... tundub, et võin ainult Putinile toetuda!“

Tähtis samm selle poole, et taastada usaldus katoliiklikku moraali­õpetusse ning eksimatust ja üld­kehtivast moraali­tajust tulenevasse arusaama homo­seksuaalse ja pedo­fiilse käitumise eba­loomulikkusest ja eba­puhtusest, tundub olevat realistliku üle­vaate omamine Kirikus toimuvast. Kuidas on võimalik, et homo­ideoloogiale anti vabad käed mõjutada kõrge­tasemelist dokumenti perekonna teemal, kui veel hiljuti oli sodoomia ametlikult üks neljast eriti raskest patust, mis „kisendas Taeva poole kätte­maksu järele“? Me ei saa, me ei tohi ilustada seda reaalsust, mis avalikult kõigi silme ees laiutab: see on ikkagi katoliiklaste (väike?) vähemus, kes püüab elada koos­kõlas Jumala seadusega seksuaalsuse ja abielu kohta. Alates sellest, kui katoliiklased liitusid ilmaliku maailmaga, võttes kasutusele rasestumis­vastase käitumise ja mõtte­viisi (kuue­kümnendatel), tuimestas see üha enam nende tundlikkust seksuaalsuse ja abielu pühaduse suhtes ning vähendas soovi  uurida Jumala Tahet selles küsimuses. Üks selle taga­järg on homo­seksuaalsete suhete ja „homo­abielu“ kasvav tunnustamine, nagu kinnitavad hiljutised uuringud Ühend­riikide katoliiklaste kohta.[9] Samal ajal nakatusid paljud preestrid ja prelaadid rohkem või vähem samast hoiakust ning sellises kliimas sai „homo-lobby“ kiriku­siseselt oma tegevust laiendada.

Kuid kõige sügavam arusaamine olukorrast, nagu ka usaldus­väärsed juht­nöörid selle korda­seadmiseks tulevad paavstilt, keda selle sinodi lõpus ülistati – ja seda mitte juhuslikult, nagu võime loota. Juba neli­kümmend aastat tagasi juhtis õnnis Paulus VI tähele­panu „saatana suitsule“, mis on Kirikusse tunginud. Umbes samal ajal kinnitas ta oma üld­audientsil kuulajaile, et ei ole „eba­usklik või elu­kauge“, kui ütleb, et „praegusel ajal on Kirikut eriti vaja kaitsta selle kurjuse vastu, mida nimetatakse kuradiks.“ „Praegus­aja inimesed... lasevad endid püüda moodsate eksituste ideo­loogilistesse ahvatlustesse, mis on pragudeks, mille kaudu kurat võib kergesti siseneda ja inimese meele kallal tegutseda.“ Kuradi tegevus väljendub muu­hulgas „seal, kus silma­kirjalik ja jultunud vale end maksma paneb“. Paavst rõhutas, et saatan on tõhus tegutseja, elav vaimne olend, väärastunud ja teisi väärastav.[10] Homo­ideoloogias ei ole raske deemonlikku jala­jälge ära tunda, saada aru, et see on vesi saatana veskile. Homode seksuaalsuses (kaasa arvatud pedo­fiilsete homode seksuaalsuses) on Jumala abielu ja soo­jätkamise mudel pea peale pööratud, väärastatud. Homo­ideoloogia peamised väited on jultunud valed, mille ees­märgiks on väärastada ühtviisi nii sellest vaevatud isikute, ühiskonna kui kristlaste mõtlemist: inimene on sellisena sündinud, tema identiteet on sügavalt homo­seksuaalne, see on muutumatu, homo­liidud on toredad ja kahjutud, homo­vanemlus on lastele kasulik... Ja mis puutub usklikele suunatud homo­meelsesse jutlusesse, siis selle magus sõna­kasutus ja ähmane sentimentaalsus reedavad päris kindlasti silma­kirjalikkust. See­vastu seisneb õndsa paavst Paulus VI ravim otsustavas keeldumises kuri­vaimu homo­sõbralike sisendustega kompromisside tegemisest, kindlas „vade Satanas“ hoiakus nii­öelda käsi­käes tema Humanae Vitae õpetusega viisil, mida ta tungivalt soovitas: „alandliku kindlusega“ ning kartmata muuta katoliiklust „tähiseks, mille vastu räägitakse“.

 

Gerard J. M. van den Aardweg, PhD on Hollandi psühho­loog ja psühho­analüütik, kelle uurimis­valdkond on homo­seksuaalsus. Ta on raamatute „Homo­seksuaalsuse juurtest ja ravist: psühho­analüütiline ümber­mõtestamine“ (On the Origins and Treatment of Homo­sexuality: A Psycho­analytic Reinterpretation) ja „Lahing normaalsuse eest: homo­seksuaalsete isikute enese­teraapia“ (The Battle for Normality: Self-Therapy for Homo­sexual Persons) autor.

 

Artikli eestikeelne tõlge ilmus esmalt veebilehel fsspx.ee.

Illustratsioon: Peetrus vajumas. 



[1] Soovitan soojalt Robert R. Reilly põhjalikku ja informatsiooniküllast raamatut Making Gay Okay: How Rationalizing Homosexual Behavior Is Changing Everything. San Francisco: Ignatius, 2014.

[2] Fitzgibbons, R. & O’Leary, D. Sexual Abuse of Minors by Catholic Clergy. The Linacre Quareterly, 2011, 78, 3, 252–273.

[3] Van den Aardweg, G. J. M. The Battle For Normality: A Guide For (Self-)Therapy of Homosexuality. San Francisco: Ignatius, 1997.

[4] Tõendipõhine uuring homoseksuaalsusest kui psühholoogilisest häirest: van den Aardweg, G. J. M. On The Psychogenesis of Homosexuality. The Linacre Quarterly, 2011, 78, 3, 330–354.

[5] Uuring homoseksuaalsuse „bioloogilistest tõenditest“: Whitehead, N. E. & Whitehead, B. K. My Genes Made Me Do It!: Homosexuality And The Scientific Evidence. Belmont, Lower Hutt (New Zealand): Whitehead Associates, 2010.

[6] Vaata nr 4.

[7] Kõige ulatuslikum uuring homovanemluse pikaajalistest mõjudest: Regnerus, M. How different are the adult children of parents who have same-sex relationships? Findings from the New Family Structure Study. Social Science Research, 2012, 41, 752-770.   Väga illustratiivne on praktiseeriva homoseksuaali tütre Dawn Stefanowiczi autobiograafia: Out From Under: The Impact Of Homosexual Parenting. Enumclaw WA: Annotation Press, 2007.

[8] Census Data Analysis, Williams Institute, UCLA School of Law. Los Angeles Times, October 2011.

[9] Sullins, D.P. American Catholics and Same-Sex “Marriage”. The Catholic Social Science Review, 2010, 15, 97–123.

[10] Õnnis paavst Paulus VI, üldaudients 11.15.1972. Osservatore Romano.

 
Järgmine >