Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Uus tase: riiklik propagandateenistus (ERR) võrdleb Vene Õigeusu Kirikut al-Qaidaga
Autor: Varro Vooglaid   
neljapäev, 30 aprill 2015

Sample ImageMõni kord juhtub, et midagi kuuldes või nähes kukub suu lihtsalt lahti. Nii läks ka esmas­päeva õhtul, kui nägin külas olles vilksamisi video­lõiku ETV välis­poliitika saatest “Välis­ilm”, kus saatejuht Astrid Kandle initsiatiivil võrreldi Vene Õigeusu Kirikut terrori­ühendusega al-Qaida.

Nimelt ütles Venemaa presidendi endine nõunik Andrei Illarionov saate­juhi suunavale küsimusele vastates, et ei ole mõtet rääkida Vene õige­usust, vaid fundamentalismist. Erinevus al-Qaidaga seisnevat selles, et Vene õige­usu fundamentalistidel on olemas oma suur riik koos armee, relvastuse ja tuuma­relvaga. “Ja see eristabki meie õige­usklikku al-Qaidat väikesest nõrgast islami al-Qaidast,” jutustas Illarionov, kes viibis Tallinnas seoses kaheksanda Lennart Meri konverentsiga.

Ehk siis kokkuvõtlikult: ERR-i vahendusel ja osalusel süüdistatakse Vene Õigeusu Kirikut terroristlikuks organisatsiooniks olemises, kuna president Vladimir Putin on õige­usklik. Loomulikult on tegu täiesti jabura ja eba­loogilisele arutlusele tugineva väitega, aga paraku ka väitega, mille järelmiks on see, et mitte ainult valdav osa venelastest, vaid ka suur osa Eestis elavatest inimestest tembeldatakse pelgalt nende religioosse kuuluvuse pärast terroristliku organisatsiooni liikmeks. Võimalik, et eksin, aga minu hinnangul on siin ERR-il rohkem kui küllalt põhjust avalikuks vabandamiseks.

(Alternatiivselt võib muidugi sama rauda edasi taguda – peagi avaneb ERR-il võimalus kohalikule vene­keelsele elanik­konnale seda sama sõnumit ka eraldi kanalis ja nende ema­keeles korrutada, et neid vene meedia propagandistlike valede küüsist vabastada. Sellisel moel jätkates ei ole aga kuigi raske aimata, kui kibedaid vilju on sellelt “integratsiooni­projektilt” oodata.)

Veel viie aasta eest oleks ilmselt nii mõnedki ühiskonnas mõju­jõudu omava sõnaga inimesed sellise täiesti absurdse jutu ERR-i eetris vaatajate ette paiskamise peale protesti või vähemasti hämmeldust avaldanud. “Tulge mõistusele, head aja­kirjanikud – võtke end kokku ja lõpetage see jama ära,” oleks olnud igati ootus­pärane reaktsioon. Aga nüüd elame ajal, mil meedia produtseerib iga­päevaselt sellises koguses rämpsu, et ilmselt on pea kõik vähegi tundliku moraalse närviga inimesed end oma vaimse tervise säilitamise huvides sellest isoleerinud.

Paraku nähtub sellistest “analüüsidest” ja “uudistest” iga päevaga üha selgemalt, kuidas ERR tegutseb aina jõulisemalt riikliku propaganda­teenistusena, teostades “rahva psühholoogilist kaitset” (loe: reaalsust oma­kasu­püüdlikult moonutavat ideoloogilist ja poliitilist ajupesu), mida valitsus meile lahkelt osutab. Seda tunnistades tekib aga küsimus, et kuidas niisuguste seisu­kohtade levitamine rahvus­ring­häälingu vahendusel erineb Vene meedias levitatavast naeru­väärsest laimust, nagu oleks Eestis toimumas suur natsismi­puhang. Üks absurdne vaenulik vale kõik.

Muuseas, alles mõne päeva eest kohtusin Vihula mõisa ujulas juhuslikult ühe sümpaatse noore mehega Sankt Peterburgist, kes oli tulnud koos oma abi­kaasaga Eestisse puhkama – juba õige mitmendat korda, sest talle meeldivat siin väga. Vestlesime veidi maast ja ilmast ning ei läinud palju aega, kuni jõudsime ka poliitikani. Ütlesin, et see vaenulikkus, mis valitseb kahe riigi vahelistes suhetes, on kahetsus­väärne. Ent tema vastas väga rahulikult, et vaenulikkus eksisteerib pigem poliitilise juht­konna tasandil, mitte rahva seas. “Loomulikult on reaalsus täiesti erinev kui see, kuidas meedia seda inimestele esitab,” ütles ta lihtsalt ja kindla­meelselt ning lisas, et inimesed näevad valedest läbi. Ma oskasin vaid sõbralikult noogutada ning inimliku siiruse ja aususe pärast oma hea­meelt väljendada.

Kahjuks on asjad üha enam just nõnda, nagu too noor­mees kirjeldas – mitte ainult Venemaa poolt Eestisse vaadatuna, vaid ka Eestist Venemaa poole vaadatuna. Kui poliitiline juht­kond ja rahvus­ring­hääling selle hääle­kandjana arvab, et valesid saab neutraliseerida valedega, laimu laimuga ja vaenulikkust vaenulikkusega, siis kahetsus­väärselt on taga­järjeks mitte valede, laimu ja vaenulikkuse lahustumine, vaid nende mitme­kordistumine ja võimendumine ning meie kõigi vaimse kesk­konna reostamine, selle veelgi ulatuslikum valedest läbi­immutamine. Pole raske arvata, millele see teed sillutab – kindlasti mitte leppimisele, rahule ja inimlikule osadusele. Ka see on valik, aga kindlasti mitte hea ega õige valik – tõtt-öelda on see äärmiselt kahetsus­väärne valik, mis ei tee Eestile kõige vähemalgi määral au.

Sample ImageOmaette huvitav on küsimus sellest, millest üleüldse lähtuvad nii­sugused arutud süüdistused, nagu oleks Vene Õigeusu Kirik fundamentalistlik ja terroristlik organisatsioon. On Vene Õigeusu Kirik esinenud üles­kutsetega vägi­vallale? On see mahitanud relvastatud rünnakuid tsiviilel­anikkonna vastu? Või on see ehk toetanud relvastuse, raha või muu abiga terroriste? Vaevalt. Aga selles ei olegi küsimus – küsimus näib pigem olevat selles, et fundamentalistlikuks ja terroristlikuks tembeldamiseks piisab asjaolust, et erinevalt “progressiivsest” läänest ei pea Venemaa poliitiline juht­kond õigeks ega ka vajalikuks Kirikut ühis­kondliku elu korraldamisest välja tõrjuda, nagu seda on (rohke vere­valamise abil) tehtud Euroopas ja Ameerika Ühend­riikides, vaid on kinnitanud, et Kirikul on ühiskondlikus elus riigi kõrval ja riigi partnerina oluline koht.

Iseenesest on muidugi mõistetav, et selline olukord, kus üks maailma suurtest ja vägevatest riikidest keeldub lääne ideoloogilisele hegemooniale alistumast, püüab kommunistlikust katastroofist üle saada ja taastada oma kristlikku identiteeti, on “progressivistidele” talumatu. Võib vaid ette kujutada, kuidas neid häirivad nt sellised (meie meedia poolt üldjuhul maha vaikitud) avaldused, millega esines president Putin 2013. aastal toimunud Valdai klubi kohtumisel:

“Oleme jätnud nõukogude ideoloogia selja taha ja mingit pöördumist selle juurde ei tule. Fundamentaalse konservatismi pooldajad, kes idealiseerivad 1917. aasta eelset Venemaad, tunduvad olevat reaalsusest sama­võrd kaugel kui need, kes pooldavad äärmuslikku, lääne stiilis liberalismi. … Kuid ilmselgelt on võimatu edasi liikuda ilma vaimse, kultuurilise ja rahvusliku enese­määramiseta.”

(Viimases lauses räägib Putin Venemaast, aga see on kohane iga riigi puhul. Huvitav, mis vastuse saaksime, kui me selle tõdemuse pinnalt formuleeriksime küsimuse Eesti enda teekonna kohta viimase 25 aasta jooksul?)

“Me näeme, kuidas paljud euro-atlantilised maad on hülgamas oma juuri, muu hulgas ka kristlikke väärtusi, mis kujutavad endast lääne tsivilisatsiooni alust. Nad eitavad moraalseid põhi­mõtteid ja traditsioonilisi identiteete: rahvuslikke, kultuurilisi, religioosseid ja isegi soolisi. Nad rakendavad poliitikaid, mis võrdsustavad suured pere­konnad homo­seksuaalide partnerlustega, usu Jumalasse usuga Saatanasse.

Liialdamine nn poliitilise korrektsusega on jõudnud sinna­maale, kus inimesed räägivad tõsi­meeli niisuguste poliitiliste parteide registreerimisest, mis juhinduvad ees­märgist propa­geerida pedo­fiiliat. Paljudes Euroopa riikides pelgavad inimesed rääkida oma usulistest veendumustest või religioossest kuuluvusest. Kalendri­pühasid tühistatakse või need nimetatakse ümber millekski muuks; see­juures varjatakse nende tähendust, just nagu ka nende moraalset alust. Ja sellist ühiskonna­korralduslikku mudelit püütakse agressiivselt eksportida kõikjale üle maailma. Olen veendunud, et see avab otsetee alla­käigu ja primitivismi poole, mis oma­korda päädib sügava demograafilise ja moraalse kriisiga.”

Loomulikult võib nüüd öelda, et iga sõna, mis väljub president Putini suust, on Saatanast ning et ainu­üksi tema öeldu tsiteerimine, refereerimine või sellele osundamine muus kui hukka­mõistvas võtmes annab tunnistust kas riigi­reeturlikest kalduvustest või agendiks olemisest. Aga nii­võrd, kui mõtlemine kätkeb definitsiooni kohaselt loogilist arutlust, võib eelnimetatud suhtumist mõtlemiseks nimetada vaid tinglikult. Kui miski on tõene, siis ei väära seda ka asja­olu, et lausujaks on keegi, kes meile ei meeldi või keda me ei austa – selle elementaarse tõsi­asja eitamine tähistab sisuliselt mõtlemisest loobumist.

Sample ImageIgal juhul on oluline küsida, kas lääneriigid tegelikult on valmis tunnustama Venemaa õigust käia enese valitud rada? Kas nad on nõus leppima, et Venemaa ei ole kohustatud võtma omaks sellist pseudo­demokraatlikku ja liberalistlikule vabaduse­käsitlusele toetuvat ühiskonna­korralduse mudelit, mis iseloomustab USA-d ja praeguse aja Euroopa riike? Või lähtutakse eeldusest, et Venemaa peab läänelike väärtuste omaks­võtmise ülla loosungi all käsu­korras asendama ateistlik-kommunistlikud dogmad ateistlik-liberalistlike dogmadega, mida surutakse peale revolutsionääridele omase fanatismi, kuid erineva metoodikaga? Kui nii, siis kas tõesti usutakse, et Venemaa on kunagi valmis sellist teed minema ja sellega kaasneva alanduse alla neelama? Need on väga olulised küsimused, mida tuleks küsida vähemalt sellise tõsidusega, nagu see, millega nõutakse Venemaalt (igati õigustatult), et too respekteeriks teiste riikide õigust valida oma teed.

Patriarh Kirill on sõnastanud need samad mõtted oma essees peal­kirjaga “Vene Kirik ning inim­õiguste ja vabaduste probleemi kristlik mõõde”, mis on ka eesti keeles avaldatud 2012. aastal välja antud kogumikus “Vabadus ja vastutus harmoonia otsinguil”:

“Meeldib see kellelegi või mitte, kuid Venemaa kuulub Euroopasse kultuuriliselt, geograafiliselt, ajalooliselt, poliitiliselt, psühho­loogiliselt, aga me ei pea sellele vaatamata praeguse integratsiooni­protsessi käigus tingimusteta vastu võtma liberaalseid käitumis­stereotüüpe ega moraalseid väärtusi, mis on kujundatud meie otsese osavõtuta. Venemaa ei pea oma tuhande­aastase vaimse, kultuurilise, teoloogilise, intellektuaalse traditsiooniga kriitilise analüüsita üle võtma ideid, mis on tekkinud Lääne-Euroopa kultuuri kontekstis, kuid ei pea neid ka nö käigu pealt tagasi lükkama üksnes see­tõttu, et need on võõra­maist päritolu.”

Nagu selle lõigu viimasest lausest nähtub, on siin väljendatud valmis­olekut dialoogiks, aga üksnes tingimusel, et tegu on tõe­poolest dialoogi ehk suhtega, kus mõlemad pooled on valmis teineteist kuulama ning teise positsioonidega ka arvestama, omamata (meie sallivuse­kuulutajatele omast) üleolevat ootust, nagu tuleks tema positsioonid tingimata ainu­õigeks kuulutada. Sama mõtet on veelgi selgemini väljendatud essees pealkirjaga “Inimkonna mitme­palgelisus ja maailma integreerumine”, mida tsiteerin selle sõnumi olulisust silmas pidades pikalt:

“Mitte kunagi, isegi mitte kõige pingelisematel aastatel, ei idas ega läänes ole surnud mõte Euroopa ühtsuse taastamisest usulises, kultuurilises ja isegi poliitilises plaanis. Ühtse Euroopa, kõike­hõlmava rahvus­vahelise liidu ja isegi ühise riigi idee Euroopa alal on kestnud juba tuhat aastat.

Tuleb aga mõista, et Euroopa idapoolsed maad ei taha pimesi järgida reegleid, mis on kunagi kellegi poolt nende osa­võtuta ja nende elanike maailma­vaadet arvesse võtmata välja töötatud. Nad ei soovi järgida nimetatud reegleid vaid seepärast, et need praegusel hetkel materiaalselt heal järjel olevates lääne­riikides käibivad.

Idakristlik tsivilisatsioon nagu iga teinegi on loonud oma algu­pärase elu­viisi. Selle filosoofia ja vorm tekkisid paljude õige­usklike sugu­põlvede jõu­pingutuste tulemusena, kes püüdsid rajada isiklikku ja ühiskondlikku elu oma kultuurilis-religioossest traditsioonist lähtuvale alusele.

Olen sügavalt veendunud, et nüüdis­aegne sotsiaalne üles­ehitus peab andma inimestele võimaluse elada ja tegutseda vastavalt nende usu normidele. See­pärast ei tohi piirata Kirikut ega teisi religioone, lastes meil osaleda üksnes nii­suguste küsimuste aruteludes, mis puudutavad meie õiguslikku staatust, religioonide­vahelisi suhteid jne.

Religioossetel liidritel on, mida poliitikuile öelda. Me oleme aga valmis ka neid kuulama – kuulama, et mõista, kuidas paremini teenida inimesi, neid lepitada ja ühendada. Loodan, et meie dialoog Euroopat juhtivate struktuuridega muutub pidevaks ja süstemaatiliseks, avatuks ja tõsiseks, teenides meie kontinendil elavate inimeste heaolu.”

Selle positsiooni väga selge ja konkreetse kokku­võtte võib leida patriarh Kirilli seisu­koha­väljendustest läbivalt, kuid kui tuua vaid üks näide, siis võiks selleks olla 2012. aasta 2. septembril Smolenskis peetud kõnes lausutu: “Venemaa ees­märk on mitte näiline, vaid tõeline ise­seisvus, mille mõõdu­puuks on võime kaitsta oma seisu­kohti maailma­areenil sõltumata sellest, kas need lähevad vastu­ollu võimsate riikide tahtega või mitte – kuigi täna­päeva maailmas on palju neid, kellele Venemaa iseseisev kurss on talumatu, ei saa rahu saavutamise hinnaks olla Venemaa ümber­kujundamine välis­jõudude poolt.” Kas selline seisu­koht on kuidagi eba­mõistlik või on selles tõeliselt ise­seisva riigi mõtlemisele midagi kohatut?

Oluline on meeles pidada, et igasugune teine­teise­mõistmine ja hea­naaberlikkus on mõeldamatu ilma teadliku püüdluseta mõista neid, kes mõtlevad meist erinevalt ning kelle aru­saamine elust ühiskonnas ei ühti meie kultuuri­ruumis dominantseks tõstetud sekularistlike, relativistlike ja liberalistlike ideedega. Kõiges, mis puudutab Venemaad, on eesti võimu- ja meedia­ring­kondades aga pea võimatu sellist püüdlust täheldada – see puudub täielikult. Para­doksaalselt räägitakse pluralismist seda rohkem ja seda valjemini, mida vähem tahetakse ennast allutada selle nõudmistele.

Loomulikult ei pea me kõiges Venemaaga nõustuma ja seal, kus näeme siiralt tõsiseid probleeme ja valesid, peame neile ka vastu astuma – ühe­mõtteliselt ja selgelt. Ent samas ei tohi unustada, et ilma püüdluseta kuulata, mõista ja arvestada jääb meist endist järele just nii­sugune tühi­paljalt dogmaatiline, vaenulik ja samas piinlikult arglik ärplemine, mille ilminguks on ka Vene Õigeusu Kiriku rahvus­ring­häälingu eetris terrori­organisatsiooniks tembeldamine. Kes sellest kokku­võttes võidab? Kui üldse keegi, siis kindlasti mitte Eesti riik ega rahvas.

Lõpetuseks veel üks isiklik remark: ilmselgelt oleks mulle kasulikum üldse mitte sel teemal sõna võtta ega midagi sellest kirjutada – tean väga hästi, et nii mõnedki inimesed ja huvi­grupid ootavad õhinaga võimalust kõike siin kirjutatut alatult minu vastu kasutada ning serveerida seda justkui kinnitusena minu ja SAPTK suhtes levitatud laimule, nagu oleks meil vene võimu­ring­kondadega mingid varjatud suhted.

Aga paraku olen jõudnud äratundmiseni, et ajastul, mil nn poliitiline korrektsus on võimust võtmas ja lämmatamas kodanike vaba mõtlemist ja enese­väljendust, on kõigi südame­tunnistuse ja enese­väärikusega inimeste esmaseks kohustuseks mitte loobuda tõe välja­ütlemisest ja hoiduda enese­tsensuuri sisse­seadmisest. Siin ei ole küsimus enam üldse Venemaas ega välis­poliitikas – olgugi, et aina kasvava vaenu­õhkkonna tingimustes on selgete ohu­märkide kuhjumine ka eraldi­seisvana äärmiselt muret­tekitav –, vaid milleski palju enamas. Küsimus on ühiskondlikus vabaduses, millest me ei tohi loobuda, ka mitte hirmu­õhkkonnas – ükskõik, kui tugevalt meid selleks ka ei survestata ja kui iganes jõuliselt meid ideoloogilisele stamp­mõtlemisele alluma painutada ei püüta.

Mis aga Venemaasse puutub, siis oskan kokku­võtteks vaid nõustuda ühe minu väga erudeeritud venelasest tuttava poolt väljendatud seisu­kohaga, et Venemaa ja ühes sellega kogu Euroopa saatuse jaoks on kõige kriitilisema tähtsusega, kas riik suudab ületada oma kommunistliku mineviku ja taastada kristliku identiteedi või mitte. See on võtme­tähtsusega küsimus, mida on võimatu üle­tähtsustada – ja vastus sellele küsimusele on paraku kõike muud kui ilmne.

 

Artikkel ilmus esmalt autori blogis (lisatud video­lõik ETV saatest).


 
< Eelmine   Järgmine >