Menu Content/Inhalt
Esileht arrow Lugemisvara arrow Harald Põllu kirjutised arrow Harald Põld: Kirik ja kogudus
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Harald Põld: Kirik ja kogudus
Autor: Harald Põld   
kolmapäev, 29 aprill 2015

Sample ImageMeie evangeelne-luterlik kirik elab praegu üle teatavat mur­rangut või kriisi. Tema endine vorm ehk kest – rahva­kirik – on purustatud ja ta peab vaatama, kuidas ennast uuesti korraldada, et jääda püsima. Ta on nimetanud ennast vabaks rahva­kirikuks. See nimetus peab sisaldama programmi, mida ta tahab teostada: Eesti Evangeelne Luterlik Kirik tahab olla vaba­kirik ja rahva­­kirik. Nii on meie kirik jäänud veel rahva­kirikuks, s.t. ta loeb oma liikmeteks veel kõiki tema kaudu ristituid, ka kõige suure­maid enese vastaseid. Aga ta tahab olla ka vaba­kirik, s.o. kirik, mis piiri tõmbab oma liikmete ja maailma­rahva vahele. Pöörde niisuguse vaba­kiriku suunas on meie kirik teinud sellest saadik, kui pääses valla hüüd­sõna: riigi ja kiriku lahutus.

Ma usun, et praegusel murranguajal on meil küllalt põhjust küsida: mis oli usu­isa Martin Lutheri paleuseks, kui ta korral­das oma uut katoliku kirikust lahus olevat kogudust? Kas mõtles ta siis suure üldise asutuse peale kogu ristitud rahva jaoks, kes lahkuvad Rooma kirikust, või mõtles ta ainult kitsalt piiratud üksik­koguduse ehk vaba­koguduse peale, mis võtab oma liik­meks ainult usuliselt elavaid inimesi?

Sellele küsimusele tahavadki vastust anda järgnevad read ja vastustest järeldusi teha ka kiriku praeguse olu­korra tarvis.

Kristlus on oma ajaloo jooksul tekitanud ikka kahe­suguseid usulisi ühendusi: suuri usu­kogudusi ehk kirikuid ja väikseid usu­kogudusi ehk usu­lahke (Sekte). Mõlemat laadi ühendused on ka praegu täiesti olemas ja sageli tõuseb isegi vastu­olu ja võitlus mõlemate usuliste ühenduste liikide vahel. Siit kerkib küsimus: kumb ühendus­vorm on usulisele ühendusele ots­tarbe­kohasem, kumb viib paremini sellele sihile, mille seadis oma kogudusele Kristus? Et me oleme evangeelset-luterlikku usku ja kindlalt usume, et Lutheri sees elas Jumala Vaim ning tema kõike, mida ta ette võttis, seadis ja toimetas, tegi sellesama Vaimu juhatusel, nagu see end kõige selgemini avaldab Jumala sõnas, siis peame ka esmalt küsima: kumb ühenduse kuju oli paleuseks Lutherile, kui tema oma usu­kogudust hakkas üles ehitama? Kas oli Lutheri sihiks rahvakirik või vaba­­kogudus ehk vaba­kirik?

 

1. Üldkirik ja erikogudus Lutheri käsitluses

Sellele küsimusele võime tema kirjadest leida kaunis selge vastuse. Kõige selgemini tuleb tema seisu­koht ses suhtes nähta­vale teoses Deutsche Messe und Gottes­dienst­ordnung („Saksa missa ja jumala­teenistuse kord“), kirjutatud 1526. a. Ehkki saab kahelda, kas seal avaldatud mõtted on elanud meie usuisa vai­mus alati samal kujul, on ometi kindel, et „Saksa missas“ esinev vaade oli Lutheris täiesti elav vähemalt 1526. a.

Selles teoses räägib Luther nimelt kõigepealt kolme­­sugusest jumala­teenistusest, mida tuleks pidada. Esiteks ta tahaks, et ladi­na­keelsed jumala­teenistused, nagu need oli tavalised kato­liku kirikus, edasi kestaksid ja neist osa võtaks õppiv noor­sugu, kes tunneb ladina keelt. Teiseks soovib Luther rahva­keelset jumala­­teenistust, mis oma kokku­seade poolest vastaks täielikult ladina­­keelsele jumala­teenistusele, oleks aga määratud liht­rahva­le, kes ei oska ladina keelt ega saa aru sellest jumala­tee­nistusest.

Viimaks räägib Luther veel ka kolmandast jumala­teenistuse viisist, mis oleks õige evangeelne jumala­teenistus ja millest osa võtaksid ainult need, kes tõsiselt tahavad olla kristlased (die, so mit Ernst Christen sein wollen). Viimase väitega paistab ta siin selget vahet tegevat koguduse­liikmete vahel, kellele on määra­tud esimene ja teine jumala­teenistus, ja koguduse­liikmete vahel, kelle jaoks tuleks ellu kutsuda veel eriline jumala­teenistus. Nii on Luther siis 1526. a. seisu­kohal, et üldise jumala­teenistuse kõr­val, mis on määratud kõikidele, peaks peetama erilisi jumala­­teenistusi piiratud kogu jaoks kiriku sees.

Luther ütleb ka mainitud raamatus, milline erinevus peaks olema üldise (ladina- ja rahva­keelse) jumala­teenistuse ja erilise jumala­teenistuse ning kummastki osa­võtjate vahel. Üldine ju­mala­teenistuse kord, olgu see siis ladina või saksa­keelne, olevat nende tarvis, „kes peavad alles kristlasteks saama või sellena kasvama.“ Ja veel „kõige enam“, ütleb ta, „on see kord tarvilik üks­kõikse ja noore rahva pärast, keda peab iga päev harjutama ning kasvatama Kirjas ja Jumala sõnas, et nad püha­kirjaga ära harjuksid, selles osavaks, vilunuks ja teadjaks saaksid ning oma usku oskaksid kaitsta ja teisi omal ajal õpetada ning Kristuse riiki kasvatada. Nende pärast on tarvis lugeda, laulda, jutlustada, kirjutada, luuletada ja, kui see aitab ning kasu toob, tahaksin ma sinna juurde kõiki kiriku­kelli lüüa ja kõigi orelitega hüüda ning kõik helisema panna, mis iial võib heliseda.“

Rahva kohta, kes tuleb niisugusest jumala­teenistusest osa võtma, ütleb Luther: „Seal on palju neid, kes veel ei usu ega ole kristlased, vaid suurem osa seisab seal ja vaatab, et näha mõnda uudist, otsekui peaksime jumala­teenistust türklaste [s.t. islami­­usuliste] või paganate seas mingil vabal paigal või väljal. Sest siin ei ole veel korralikku ja kindlat kogudust (keine geordnete und gewisse Versammlung), kelle seas saaks kristlasi juhtida (regieren) evangeeliumi kohaselt, vaid see on avalik usule ja kristlaseks saamisele õhutamine“ (Reizung).

Teine viis, see on „õige evangeelne kord“, aga „ei peaks nii avalikult toimuma lagedal paigal iga­sugu rahva seas, vaid need, kes tahavad tõsiselt olla kristlased ning tunnistavad oma käe ja suuga evangeeliumit, peaksid oma nimed sisse kirjutama ja vahest mõnes majas ise­keskis kokku tulema palvele, lugemisele, ristimisele, sakramendi vastu­võtmisele ja teiste kiriklike tegevuste harjutamisele. Selle korra sees võiks neid, kes endid kristlikult üleval ei pea, tunda, karistada, parandada, välja heita ehk nende alla panna Kristuse eeskirja järele eksija venna kohtlemise kohta (Mt 18,15jj).

„Siin võiks ka kristlastele kohustuseks teha üldisi annetusi, mida antaks hea­meelega... Siin ei oleks tarvis palju ega suurt laulmist. Siin võiks lühidal ja kaunil kombel talitada ristimist ja sakramenti (s.t. armu­lauda) ning kõik rajada sõnale, palvele ja armastusele. Siin peaks olema tarvitusel hea lühike katekismus usu, kümne käsu ja Meie Isa palve kohta. Lühidalt, kui oleks inimesi ja isikuid, kes igatsevad tõsiselt olla kristlased, oleks niisugune kord ning viis varsti loodud.“

See, mida ütleb Luther esitatud välja­võtteis nende koguduse kohta, kes igatsevad tõsiselt olla kristlased, näitab igatahes, et tema mõttes ja meeles on mõlkunud õige evangeelse kogu­duse paleusena tõeliste kristlaste kogunemine eri­kogudustes.

Selle väite vastu Lutheri vaadete kohta kogudusest on aga ikka ja jälle vaieldud ja näidatud, et Lutheril on ainsaks sihiks olnud ühine evangeeliumi ümber kogunenud rahva­kirik. Üksnes rahva­kiriku üles­ehitamise kallal on ka Luther tõesti ainult tööd teinud ja vaeva näinud. Seda näitab ajalugu ja seda ei saa keegi maha salata. Kui aga ainult rahva­kirik oli Lutheri paleus, kuidas tuleb siis hinnata tema ülal­esitatud mõtte­avaldusi? Kas meil on siin tegemist mõtetega, mis on pärit hussiitide või kogu­ni taas­­ristijate ring­kondadest – seega siis Lutherile täiesti võõrad ja tema poolt ainult nii­sugusel ajal avaldatud, kus ta oli kahe­vahel või kus talle eriti peale käidi?

 

2. Luther ja arengud luterluses

Tuleb öelda, et niisugused arusaamad on praegu juba ümber lükatud. On ju täiesti võimalik näidata, et Luther mitte oletatud kõrval­mõjude tõttu ei tulnud oma vaadetele, vaid teda tõid sinna asja­olud – ja et ta eri­koguduse paleusest ei ole iial ka loobunud, kuigi ta seda ei ole saanud tegelikult teostada.

Juba 1521 mihklikuus, mil Luther viibis pagulasena Wart­burgi lossis, pühitses Philipp Melanchthon tema kirjaliku nõu­ande järgi oma õpilastega ise­keskis altari­sakramenti „mõlemal näol“, s.o. leiva ja karikaga. Selsamal ajal asutasid evangeelsed Wittenbergis oma­enese koguduse­ring­konna evangeelse jutluse ja armu­laua pühitsemisega paavstliku kiriku­korra kõrvale. Lut­her soovis küll, et siin midagi üle­pea­kaela ette ei võetaks, vaid evangeelne kord areneks välja vabalt ja ise­enesest ning looks nii uue kiriku­korra, aga ta ei suutnud tormilisi uuendusi takistada. Meile on aga tähtis, et siit välja paistavad esimesed idud Martin Lutheri paleusele eri­kogudusest ehk kiriku­kesest kiriku sees (ladina keeles: ecclesiola in ecclesia).

Vaikse edasiarenemise puhtevangeelses sihis rikkus nimelt Andreas Karlstadt oma tormilise ja vägi­valdse üles­astumisega. Ta kehtestas ilma Lutherilt küsimata evangeelse viisi altari­sakramendi pühitsemisel üle­üldiselt Wittenbergi kirikuis ajal, mil Luther pidi varjul viibima Wartburgis. Sellega ei lasknud Karl­stadt areneda eri­kogudusel, vaid mattis selle kohe algul suurde kogudusse ning ühendas nii alles tekkiva vaba­kiriku sunni teel rahva­kirikuga ja tegi vaba­kirikliku korra kohe rahva­kiriklikuks korraks. Tähele­panu­väärne on, et Luther selle Karlstadi teoga sugugi rahul ei olnud. Ta ei leidnud küll wittenberglaste teos midagi eriti võõriti talitatut ja oleks vist aegamisi ka ise loonud sama­taolise korra, aga ta oleks hea­meelega veel viivitanud ning järele­mõtlemiseks ja korralduse andmiseks aega võtnud. Nüüd ei saanud ta palju muud teha kui kahetseda, „et kurat nii väga on kiirustanud“ ja et rahvas jälle on väliste asjade külge seotud ega tarvitse enam mõtelda usu ja armastuse peale.

Luther püüdis küll veel taastada vana korda, milles rahvale armu­laual ainult leiba jagati, ja pühitses ainult sõprade kitsas ring­­konnas armu­lauda mõlemal näol. Kuid see kord kestis väga lühikest aega, sest võimatu oli tagasi muuta seda, mis korra oli kirikusse tormiliselt sisse toodud. Karikat hakati varsti tarvitama üle­üldiselt kirikus ning eriline armu­laua pühitsemine kodus pidi maad andma üldisele sega­koguduse pü­hitsemisele. Ent nii oli vist Jumala tahtmine ja tema juhtimine. Kõrvale jäi kinnistes usklike ringides pühitsetav eri­armu­laud ja ühtlasi sellega ka eri­­koguduste loomine, mida näis kavatsenud olevat Luther.

Kuid erikoguduse elluäratamise sihti ei kaotanud Luther silmist ega andnud käest lootust, et kord peab tema usu­puhas­tuse alal ellu tõusma tõeliste kristlaste kogudus. Me leiame asjasse puutuvaid mõtteid veel mitmest tema kirjutisest aastate 1522 ja 1526 aasta vahel. Ikka seisis Lutheri vaimu­silma ees õige usu­tunnistajate kogudus. Selle paleuse kõige selgemaks avalduseks ongi mainitud teos Deutsche Messe (Saksa missa) aastast 1526. Kuigi Luther pärast seda asus täie hooga ja suure hoolega rahva­kiriku üles­ehitamisele ja töötas ainult selle kallal, ei ole ta eri­koguduse mõtet maha matnud, vaid on selle teosta­mise ainult edas­pidiseks lükanud.

Et temal erikoguduste loomise paleus tõepoolest südames edasi elas ja ta aina mõlgutas selle asutamise aadet, tuleb tema kirjades ka pärast „Saksa missa“ kirjutamist ikka ja jälle nähtavale, kuigi harva. Nii kirjutab ta aasta hiljem (1527) Nikolaus Hausmannile, et avalikult jutlusele kirikus tulevad küll kokku inimesed, kes on kristlased, aga küll ka inimesi, kes veel ei ole kristlased. Ta ütleb kiriku­kari kohta, et see on lubatud ja õigus­tatud ainult esimeste seas. Veel 1533 kerkib ühes kirjas Hesseni vaimulikele nähtavale vaade nende kogumisest, kes tõsiselt ta­havad olla kristlased ja kelle seas oleks võimalik ka kõlvatute liikmete needmine ja välja­heitmine. Selles kirjas ütleb Luther ka seda, mida ta ütles juba „Saksa missas“, et aeg ei olevat veel küps niisuguse koguduse kogumiseks.

Ka Schmalkaldia artiklites (1537) ütleb Luther (III peatükk, 4. punkt), et „meie jõuame jälle tagasi evangeeliumi juurde, mis mitme­sugusel viisil nõu ja abi annab patu vastu; sest Jumal on üli­rikas oma armu poolest.“ Ja siis nimetab Luther Jumala sõna kuulutamise, ristimise ja püha altari­sakramendi kõrval, mille kaudu patu vastu abi antakse, ka võtmete meele­valda ja viimaks ka usu­vennalikku kõnet ja trööstimist, nagu näitab seda Issand tõotades: „Kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel“ (Mt 18,20). Ka siin­kohal mõtleb Luther nähtavas­ti nende ühenduse peale, kes tõsiselt tahavad olla usk­likud kristlased.

Meil on siis põhjust väita, et Martin Luther pidas alati oma usu­puhastuse töös silmas eriliste koguduste loomist, mis elaks keset üldist kogudust või kirikut. Ta ütleb ühes kohas oma kirjades eri­kogudusest rääkides, et ta hea­meelega selle teoks­saamisel hakkaks pidama jumala­teenistusi kitsale ring­konnale kloostris, kuna suur­kogudus võiks jääda mõne kaplani (abi­õpetaja) hoo­leks. Ülal­mainitud „Saksa missas“ ütleb ta selle kohta: „Ma ei saa ega suuda veel nii­sugust kogudust ehk kogu kor­raldada ja asutada, sest mul ei ole veel inimesi ja isikuid selle tarvis; ka ei näe ma palju neid, kes selles asjas peale käiksid.“

 

3. Luterlik erikogudus – vennastekogudus

Niisuguse erikoguduse sündimist ei saanud Luther oma elu jooksul näha, ei saanud seda ka tema järel­tulevad põlved. Aga midagi selle­sarnast tõusis ellu luterliku usu alal, kui ligi 200 aastat pärast „Saksa missa“ kirjutamist sündis Saksamaal usu­ärkamine, mida nimetatakse pietismiks ehk vagaluseks. Ja varsti pärast seda tekkis Herrnhuti vennaste­kogudus, mis ainult oma tekke­paigas Määri vendade igatsusel sünnitas eri­kiriku, muidu aga igal pool evangeelses maailmas püüdis olla kiriku­keseks kiriku sees (ecclesiola in ecclesia), s.o. suurte kirikute sees nende eri­koguduseks, kes tahtsid tõeliselt olla kristlased.

Krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf teostas siis omal viisil seda, mis Lutheril oli meeles mõlkunud, kui ta pani „Saksa missas“ paberile oma mõtteid eri­koguduse kohta. Ja Zinzendorf on Herrnhuti korraldamisel ka meelde tuletanud ja koguni otse nimetanud Lutheri mõtteid ja tema „Saksa missat.“ Lahtiseks jääb siin­kohal muidugi küsimus, kas vennaste­­kogudus vastas Lutheri aatele eri­kogudusest koguduse ehk kiriku sees. Küll vist ainult osalt. Täielikuks vastamiseks puudus vennaste­kogudusel elav ühendus kirikuga, kuna ta ei olnud täielikult välja kasvanud evangeelsest-luterlikust kirikust, vaid osalt kõrvalt sisse toodud Määri vendade kaudu, keda Zinzen­dorf ühendas evangeelse-luterliku kirikuga enam­vähem ainult oma isiku kaudu.

Erikoguduse vooluks tuleb lugeda ka uuema aja osadus- ehk alliansi­liikumine, mis püüab samuti koguda ja ühendada tõelisi kristlasi. Kõik usklikud tunnevad ju tarvidust ühenduse ja osa­duse järele ise­keskis – ja tõeks jääb Zinzendorfi sõna: „Ma ei tunnista kristlust ilma osaduseta“ (Ich statuiere kein Christen­tum ohne Gemein­schaft). Alliansi­liikumine on laialdaselt maad võtnud ka evangeelsetes maades. Kuid ta teostab samuti ainult osaliselt Martin Lutheri ideaali, kuna ta suuremalt jaolt ei taha tähele panna usu­tunnistuslikke vahesid ning seega sageli püüab olla kirikukeseks kirikute sees. Siiski on see liikumine midagi selle­sarnast, mis läheneb Lutheri märgatud tarvidusele nende kogust, kes tahavad olla tõelised kristlased.

Kui Luther aga avalikult ehitas rahvakirikut, kuid see­juures silmas pidas ka erilise koguduse tekkimise võimalust ja vaja­dust, lootes et see varem või hiljem kujuneb ise­enesest, siis või­me nüüd vastata ka küsimusele, kas kirik või kogudus: Lutheri vaate­kohalt on raske öelda, kumb kristlaste ühendus­vorm on rohkem õigustatud –  laia­piiriline kirik või kitsa­piiriline kogu­dus. Me võime ainult ütelda: tema vaate­kohalt on õigustatud ja tarvilikud mõlemad vormid: nimelt laia­piiriline rahva­kirik ja selle sees ka kitsa­piiriline nende kogudus, kes tõsiselt tahavad olla kristlased. Et nii­sugune vaate­koht on täiesti õigustatud, seda näitavad peale pietistliku ja hernhuutlaste liikumise ka suured ärkamis­liikumised Soome kirikus, kus rahva­kiriku sees on olemas lestadiuslaste, ärganute, evangeelsete ja teiste usu­liste rühmade eri­kogudused.

Küllap suurelt osalt tarvidus erikoguduse järele, kus vähegi oleksid teostunud tõelise kristliku kiriku aated ja kuhu saavad koguneda need, kes enam või vähem tahavad olla tõelised kristlased (ehk nagu neis ring­konnis armastatakse öelda, usk­likud), on lasknud evangeelsesse kirikusse tungida palju lahk­usu seltse, kes kõik tahavad olla kirikukesed, aga mitte kiriku sees, vaid sel­lest väljas­pool, kuigi tema liikmete kulul. Kui aga eriti viimastel aasta­kümnetel on usu­lahkude vool enam maad võtnud, siis küll ka osalt see­tõttu, et hakkas nõrgenema vennaste­kogu­dus, mis seni oli täitnud eri­koguduse aset kiriku sees.

 

4. Suurkirik ja tuumkogudus kiriku ajaloos

Kirikulugu näitab meile, et suurte kristlike kirikute sees on ikka tarvilik olnud nende ühendus, kes usu­elu ülal peavad – ja õigu­poolest nende kaudu on kristlik kirik saanud ka laieneda ja kasvada. Ei ole sugugi õige vaade, nagu oleks suurte hulkade ühinemine üheks või mitmeks suur­kirikuks ainus kristlikule usule vastav ühinemise ja liigendamise vorm.

Juba Jeesuse enda tegevuses ilmneb eraldav joon: ta eraldab oma jüngrid rahvast ja peab neile ise­päinis kõnesid. Apostlid kutsub ta üksikult ja õpetab neid eraldi ning ühendab need eri­koguduseks teiste seas, kes temasse ka usuvad (Mk 1,16jj 3,13jj 4,10jj). Tema tegevus pärastiste apostlite ja teiste oma õppijate ning järel­käijate keskel sihib kogudusekese peale, kelle õigus peab olema teist­sugune kui variseride ja kirja­tundjate õigus (Mt 5,20); aga tema käsk, kõigele loodule armu­õpetust kuulutada, kõiki rahvaid õppijaiks teha (Mk 16,15jj Mt 28,18jj), sihib täie rõhuga suure kogu rahvast mahutava koguduse, s. o. rahva­kiriku poole. Tema kogudus peab küll ise­eneses elama sisimas osadu­ses, aga ta peab misjoni­kogudusena mõju avaldama ka välja­­poole ja koondama enese ümber laiemasse ringi inimesi, et neid enesesse liitmiseks ette valmistada.

Koondamistööd saab ikka kõige paremini teha koguduses, mis on kirikukeseks kiriku sees. Hapu­taigen peab olema astjas, ja ei mitte astjast väljas (Mt 13,33). Iga suur usu­kogudus ehk kirik on aga niisugune astjas, ja temale läheb tarvis hapu­taigna kogukest, mida saaks segada astja­täie taigna sisse. Siit on meile ka selge, et kirikus eneses tõusnud usu­ärkamine ja sellega kaas­nev ärganute ühinemine on mõjuvam kui väljast sisse tungiv äratus­töö usu­lahkude kaudu. Selge on ka, et usu­äratus välja­­poolt ainult siis saab sisse tungida, kui usu­tuli kirikus eneses ta temas elavates kogudustes ehk tuum­kogudustes on kustumas, kuid ki­rikus siiski leidub veel elemente, kes otsivad osadust usklikega. Lahk­usud tahavad ju ka olla kogudusekesteks koguduste sees ja enamasti asuvad nad ikka paikadesse, kus rahvas usu vastu täiesti tuimaks ei ole läinud, sest tuima rahva hulgas pole neilgi suurt peale hakata.

Vana kirikulugu näitab, et varases kirikus peeti kahe­sugust jumala­teenistust – ühte üldist, ühist usklikele ja katekismuse õppijaile, ja teist erilist, ainult usklikele. Esimest kutsuti katekismuse õppijate missaks (missa catechumenorum), teist usklike missaks (missa fidelium) – ja see, et meie luterlikus kirikus eristatakse leeritatud ja leeritamata inimesi, on selle meelde­­tuletus. Eristamine sel kujul nagu praegu ei olegi pärit Lutheri ajast, vaid see on hiljem tarviliseks saanud ja üldiselt tarvitusele võetud alles uue usu­ärkamise ehk pietismi aegadel – seega siis paar­sada aastat pärast Lutherit. Praegu ei täida see korraldus aga enam õieti oma otstarvet. Meil on leeri­õnnistamine muutunud ristimise täiendamiseks, mida ei keelata enam kellelegi, kes on ristitud ja tuleb leeri­õnnistamisele. Me näeme isegi, kui palju usu­vastaseid ja usu­naerjaid ikkagi kiriku­liikmed tahavad olla, ja neilegi ei saa seda keelata, sest nad on ristitud ja leeri­õnnistuse läbi täie­õiguslikeks kristlasteks tunnistatud. Nii­suguseid inimesi ei pea me sugugi püüdma kogudusest kõrvaldada, sest siis nad lähevad ka kiriku mõjule kaotsi.

Kui kristlus oli saanud üldiseks ja igaüks võis kergesti olla selle liikmeks, sest ta juba sündis kirikusse ning võeti lapsena ristimises vastu selle liikmeks, ja seega leidus kristlaste hulgas palju neid, kes enam ei olnud seda tõsiselt ja tegid ka tõsistele võimatuks õige osaduse ise­keskis, hakkasid üksikud, kes tahtsid elada osaduses Jumalaga ja teiste usuliselt elavate inimestega, rahva seast välja minema ja kloostreid asutama. Me teame ka, kui suur usuline tähtsus oli kristluses esimestel kloostritel: nad olid õige usu­õpetuse ja usu­elu alal­hoidmise paigad. Muidugi sattusid nad pärast ka vale­teele ja pealis­kaudsusse. Kuid nende tekkimine näitab taas, kui alaline ja oluline on ol­nud kristlikus kirikus tarvidus eri­koguduste järele, kelle keskel usu­elu saab võimsamalt tuksuda kui üld­kirikus. Ikka loob usu­­vaim endale edasi­elamiseks uued vormid: kui ühed kivinevad ja vananevad, astuvad asemele teised ja püsivad elavatena niikaua, kui Vai­mul on võimalik elada nende sees. Paljaks kestaks saades need vormid purunevad ja varisevad, nagu näeme seda mitmete kunagi vä­gagi elavad olnud usu­ühenduste ajaloost.

Keskajal elas paavstikirikus tõsine usuosadus nii mõneski kloostris edasi. Peale selle leidis osadus­tung rahuldust ka ordu­­vennas­kondades. Usu­osaduse tung hakkas aga looma ka lausa lahk­kogudusi, nagu näita­vad valdeslaste, albilaste, hussiitide ja muud liikumised. See oli siis igati loomulik, et ka Luther mõtles niisuguse usu­koguduse korraldamise peale – ja oli siis, kui luterlik kirik hakkas algusest peale omandama üld­kiriku kuju, valmis ka kloostreid eriliste kogudustena kasvõi ajutiselt ellu jätma nende jaoks, kes otsisid sügavamat usu­osadust.

 

5. Tuumkogudus – misjonikogudus

Nii nägi meie usupuhas­taja Martin Luther lausa vajalikuna, et pidada õigustatuks mõle­maid kiriku vorme: rahva­kirikut ja vaba­kirikut ehk teisi­sõnu, üld­kirikut ja eri­kogudust. See vaade järgneb ka vahetult tema põhi­õpetusest, et inimene saab õigeks Jumala ees armust usu läbi lahus käsu­tegudest. Tema õpetus „üks­nes armust“ sünnitab rahva­kiriku, tema õpetus „üksnes usust“ püüdleb eri- ehk vaba­koguduse poole.

Muidugi on suur vahe Lutheri paleuses esineva eri­koguduse ja praegu olemas­­olevate lahk­koguduste vahel. – Luther tahab kiriku sees ühendada neid, kes tahavad tõsiselt olla kristlased. See piire on hästi tabatud. Luther ei taha, nagu tema­aegne lahk­­usuline Kaspar Schwenckfeld, „õigeid kristlasi eraldada vale­dest“ – ta eitab, et õiget saaks täpselt õigesti ära tunda. Ta ei otsi siis ka uuesti­sünni tunde­märke, nagu on viisiks praeguste vaba­­koguduste asutajatel ja juhtidel. Ta ei räägi ka „tõsi­usklikest“ ega „tõelistest kristlastest“. Tema aru­saamad lähevad põhi­mõt­teliselt lahku tolle aja taas­ristijate omadest; talle ei ole iial olnud paleuseks „pühade kogudust“ tekitada ja seda üldisest eraldada. Selleks on ta liiga kaine mõttega ja peab kõiku­matu kindlusega kinni vaatest, et Püha Vaimu tegevusele ei tohi inimesed piire tõmmata. Sest alati jääb tõsi­asjaks, et ükski inimene ei saa kel­legi teise inimese kohta täpselt selgeks teha, kas ta on tõeliselt usklik või mitte. Mõne juures ehk see tuleb selgesti nähtavale, teise juures mitte.

Seda aga saab küll hästi ära tunda ja näha, kas keegi tõsiselt tahab ja püüab usus elada või mitte. Sellel alusel üksi on siis võimalik ka korraldada tuum­kogudusi. Tuum­ko­gudus peab olema kirikule hapu­taignaks sõna kõige kitsamas mõttes, ta peab olema alaliseks misjoni töö­tegijaks. Sõna „misjon“ Luther küll ei tarvita, aga asi, millest ta räägib, on sama, mida tähendab misjon. Niisuguse tegevuse kaudu loodab Luther üks­kord rahva­­kirikut läbinisti elavaks teha. Selle lootuse rajab ta esma­joones tuum­koguduse liikmetena agaralt tegutsevaile vaba­tahtlikele, kelle mõju rahva hulgas ei tohiks olla väike.

Muidugi oleks õige ka leeriõnnistamise tingimusi valjemaks teha, aga seda on raske otse alustada, sest praegused usu­salgajad on ka leeritatud ja täie­õiguslikud kiriku­liikmed – ja õnnistamisel ei saa ka muud nõuda kui õnnistatava tahte­avaldust, tunnistada oma ristimist ning hakata kiriku täis­liikmeks. Siin peab muidugi muutus tulema, aga see ei lähe nii ruttu – see ei lähe enne, kui kirik on saanud ise­teadlikumaks ja usus elavamaks. Siit järgneb jällegi tarvidus usuliselt elavamate inimeste ühenduse järele, kes saavad endid sõna ja palve osaduses harjutada ja kogudustes otsekui hapu­taignaks olla.

Nii kujuneb meie kiriku rahva kihistumine ligi­kaudu ometi sarnaseks nagu varase kiriku sajanditel.

 

See artikkel on lühendatud osa autori (vahepeal katkenud) kirjutisest „Kirik ja kogudus“: Meie Kirik 1923: 2–5, 10-12, 59-60 ja 371.  

 
< Eelmine   Järgmine >