Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Ülestõusmisaja IV pühapäev
Autor: Enn Auksmann   
reede, 24 aprill 2015

Ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd… (5Ms 30:19)

 Valimisest rääkides kipub mõte väga kergesti minema mitte valimisele, vaid valimistele. Vähemalt siis, kui valimised – olgu Riigikokku või kohalikesse volikogudesse – on kohe saabumas või äsja möödunud. Aga see, kui tehakse juttu valimisest, tuletab vähemalt mulle meelde ka ühe ammuse telesaate, mille pealkirja oli mul märksa raskem meenutada kui selle tunnuslauset.

Muidugi tuli ka saate nimi mulle paari hetke jooksul siiski meelde – see oli «Reisile sinuga». Aga toda kuulsat tunnuslauset ei olnud teps mitte vaja hakata kuskilt mälusügavustest välja urgitsema, vaid vastupidi, see on justkui niivõrd sügavalt minusse sööbinud, et vajaduse asemel seda meenutada on see ise mitmete teiste meenutuste taganttõukajaks.

Hoolimata sellest, et ma ei kuulunud tolle saate austajate hulka – pigem on mulle jäänud meelde üsna valdav piinlikkustunne, mis lubas mul vaid harva televiisori saate lõpuni mängima jätta või ise tolle (tookord väga kõnekalt sarvedega) kasti ees püsida.

Ah jaa, too tunnuslause – kas on tõesti vaja hakata seda välja kirjutama? Olgu siis, siit ta tulebki – see on muidugi «Valik on sinu!»

Saatejuht Maire Aunaste on umbes poole tosina aasta eest – niisiis sugugi mitte seoses viimaste Riigikogu valimistega! – kirjutanud sellesama tunnuslause kohta nõnda: «Valik on sinu! – selle lause mõtlesin ma välja «Reisile Sinuga» saate jaoks. Aga see mõte sobib igasse aega, igasse telekanalisse, igasse koju. Hea ja halb on maailmas kõrvuti sellest hetkest, kui inimene astus esimese sammu mitte Kuul, vaid planeedil Maa.»

Huvitav mõttekäik – kuigi mitte eriti originaalne. Olen sattunud lugema mitmete teoloogidegi arutlusi selle üle, et too kuulus hea ja kurja tundmise lugu Piibli alguses ei kõnele millestki muust kui inimese jaoks hädavajalikust täiskasvanuks ja iseseisvaks saamisest, Jumala (või saatuse) eestkoste alt vabanemisest, tõeliselt moraalseks olendiks kasvamisest.

Jah, just nii, nagu kuulsin kord üht šveitsi pastorit Euroopa Kirikute Konverentsi täiskogul Trondheimis uhkes ajaloolises Nidarosi toomkirikus peetud jutluses ütlevat: «Ja Hava taipab… võib-olla ta pidigi seda, mida ta oli Aias teinud, tõepoolest tegema, et Eedenist välja pääseda ja Maa eest hoolitseda. Ta pidi sööma hea ja kurja viljast, et saada täiskasvanuks ning kõnelda teadlikult…»

Kas see on tõeline valikuvabadus? Kas tõelise täiskasvanuks saamise juurde peab ilmtingimata kuuluma ka kurja tundmine. Kas ilma kurjata ei ole võimalik olla täiskasvanu?

Pealegi: «tundmine» ei tähenda Piiblis mitte niivõrd teoreetilist teadmist, kuivõrd millegi läbikogemist ja -tegemist. Niisiis veelgi konkreetsemalt: kas ilma kurja tegemata ei olegi võimalik olla täiskasvanu?

Oma lapsi suuremaks sirgumas jälgides on vast igaüks ängistusega selle peale mõtelnud, et tuleb aeg, mil nad saavad aru, et maailmas ei olegi kõik üksnes hea. Et on ka palju halba – ja me püüame neid selleks delikaatselt ette valmistada, et nad oma lapselikus (lapsikus?) naiivsuses ootamatult kurjaga silmitsi seistes või kokku puutudes liiga palju haiget ei saaks. Aga kas me samas ometi ka ei kadesta neid – kas me ei tahaks tegelikult nii väga ka ise sinna lapsepõlve süütusse naiivsusesse tagasi pääseda? Justnimelt süütusse naiivsusesse!

Lord John Dalberg-Acton, enamuse oma elust 19. sajandil elanud inglise ajaloolane, poliitik ja kirjamees, ütleb vabaduse – tõelise vabaduse – kohta muuhulgas nõnda: «Liberty is not the power of doing what we like, but the right to do what we ought.» – «Vabadus ei ole meelevald teha, mis meile meeldib, vaid õigus teha, mida me peame.» (Vahemärkusena: on väga kõnekas, et lord Acton kasutab siin nimelt sõna «liberty», mis peaks meie end tõeliselt liberaalseks pidavat ühiskonda päris teravalt puudutama.)

Ei, Eeva ei pidanud tegema seda, mida ta aias tegi, ja selleks, et olla tõeliselt täiskasvanu, ei pea tundma ega tegema mitte kurja, vaid head. Ning inimest ei tee vabaks, teadlikuks ega vastutustundlikuks võimalus valida lisaks heale ka halba, vaid see, et halb ei tule talle mõttessegi ning hea saab tema loomupäraseks olemuseks. Nagu kirjutab püha Paulus: «Kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.» (2Kr 5:17)

Seda ei saa mingil juhul nimetada millekski piiratuks (või inimväärikust alandavaks või ahistavaks, nagu vahel väidetakse). Just samamoodi, nagu Jumalat ei tee kitsarinnaliseks see, kui Ta «elu ja surma, õnnistust ja needust» inimese ette pannes ei ütle mitte: «Valik on sinu!», vaid: «Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates Tema häält ja hoidudes Tema poole!» (5Ms 30:19-20)

See on Jumala hoolivus, see on Isa jäägitu armastus, mis ei lepi sellega, et Tema laps võib ka hukkuda, vaid mis sirutub oma lapse poole ning pakub talle eranditult ainult parimat.

Kirik õpetab – ja nii me usume –, et Kristus on tõeline inimene, INIMENE läbivalt suurte tähtedega täpselt niisugusena, nagu Jumal tahab tõelist inimest näha. Me ju usume – eks ole, me ju usume?! –, et Temas ei olnud miskit kurja ega rikutut – kas siis Tema ei olnudki «täisealine» ja «teadlik», kui lähtuda moodsa aja «hea ja kurja tundmise» tõlgendustest?

Või on siiski õigus pühal Paulusel, kes näib olevat veendunud, et hoopis meie ise – kurjast rikutud ja mõjutatud – ei ole veel päriselt täiskasvanud, ja manitseb meid, et saaksime «täismeheks Kristuse täisea mõõtu mööda, et me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab  iga õpetusetuul, et inimliku pettemänguga eksitusse kavaldada, vaid et me tõtt rääkides armastuses kasvaksime kõigiti selle sisse, kes on pea – Kristus» (Ef 4:13-14).

 
< Eelmine   Järgmine >