Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Kristus Psalmides: Hoosianna Kristusele, kes tuleb Issanda nimel! (Ps 118)
Autor: Antti Laato   
reede, 24 aprill 2015

Active ImagePsalm 118 on Hallel-psalmidest viimane. Selles tulevad selgelt esile lõpu­aega puudutavad Jumala pääste­plaanid oma rahva jaoks. Pole siis ime, et seda tsiteeritakse Uues Testamendis palju kordi (Mt 11:3; Mk 11:9–10; Mt 21:9; Lk 19:38; Jh 12:13; Mk 12:10–11; Mt 21:42; Lk 20:17 1Pt 2:4,7; Mt 23:37–39; Lk 13:34–35; Hb 13:6). Psalmi põhi­sisu võetakse kokku Johannese jüngrite küsimuses Jeesusele (Mt 11:3): “Kas sina oled see, kes pidi tulema, või jääme ootama teist?” Juudid ootasid teda, kes pidi tulema Issanda nimel (Ps 118:26): “Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Meie õnnistame teid Issanda kojast.”

Rahvahulk vaimustub, kui Jeesus ratsutab eesli seljas Jeruusalemma. Jeesus täidab teadlikult Sakarja raamatu Messia-ennustuse (Sk 9:9–10). Rahvas hõiskab ja tervitab Teda Psalmi 118 sõnadega, mida nad olid õppinud paasa­liturgiast (Mk 11:9–10; Mt 21:9; Lk 19:38; Jh 12:13): “Hoosanna! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Õnnistatud olgu meie isa Taaveti tulev kuningriik! Hoosanna kõrgustes!” Rahvas kogeb, et nüüd on tulnud Jumala pääste­aeg, kui tõotused täituvad (Ps 118:15–16): “Hõiske- ja pääste­hääl kostab õigete telkidest: “Issanda parem käsi teeb vägevaid tegusid! Issanda parem käsi on tõusnud kõrgele, Issanda parem käsi teeb vägevaid tegusid!” Issanda käsi on Vanas Testamendis väljend, mida kasutatakse Jumala suurte pääste­tegude kirjeldamisel. Jumal päästis Iisraeli Egiptuse orjusest “tõstetud käsi­varrega” (2Ms 6:6–7): “Seepärast ütle Iisraeli lastele: Mina olen Issand ja mina viin teid ära egiptlaste teo­orjuse alt; ma päästan teid nende orja­tööst ja lunastan teid oma välja­sirutatud käsi­varrega ning suurte kohtu­pidamistega. Mina võtan teid enesele rahvaks ja olen teile Jumalaks, ja teie peate tundma, et mina olen Issand, teie Jumal, kes teid viib välja egiptlaste teo­orjusest.”

Ka Jeesus ise tsiteeris psalmi, kui Ta muretses Jeruusalemma paadumuse pärast. Ta ennustab, et Jeruusalemm jäetakse maha ning et Tema oma – juudi rahvas – ei saa Teda näha, enne kui nad ühinevad nende inimeste rõõmuga, kes hõisates Teda Jeruusalemmas vastu võtsid (Mt 23:37–39; Lk 13:34–35): “Jeruusalemm, Jeruusalemm, kes sa tapad prohveteid ja viskad kividega surnuks need, kes su juurde on läkitatud! Kui palju kordi olen ma tahtnud su lapsi koguda, otsekui kana kogub oma pesa­konna tiibade alla, ent teie ei ole tahtnud! Vaata, teie koda jäetakse maha, sest ma ütlen teile, et teie ei näe mind nüüdsest enam, kuni te ütlete: Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!

Uues Testamendis on psalmi kasutatud selgitusena, miks juudid rahvana ei võtnud Jeesust Messiana vastu. Psalmi salmides 22–23 räägitakse kivist, mille ehitajad põlgavad: “Kivi, mille hoone­ehitajad ära põlgasid, on saanud nurga­kiviks. Issanda käest on see tulnud, see on imeasi meie silmis.” Jeesusest sai juutidele komistus­kivi, sest nad ei võtnud Teda oma vaimuliku hoone nurga­kiviks. Ka rääkides võrdumi viina­mäe omanikust viitas Jeesus psalmile (Mk 12:1–12; Mt 21:33–46; Lk 20:9–19): “Ja Jeesus hakkas neile mõistu rääkima: “Üks inimene istutas viina­mäe ja piiras aiaga ja õõnestas kaljusse suru­tõrre ja ehitas valve­torni. Siis ta andis selle rentnike kätte ning reisis võõrsile. Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks rentnike käest vastu andami viina­mäe viljast. Rentnikud võtsid aga sulase kinni, peksid teda ja saatsid minema tühjade kätega. Ja taas läkitas ta nende juurde teise sulase. Sellele nad lõid pähe ja teotasid teda. Ja ta läkitas veel teise ja tolle nad tapsid, ja paljusid teisi; mõnda nad peksid, mõne aga tapsid. Üks oli tal veel, tema armas poeg. Lõpuks ta läkitas nende juurde poja, mõeldes: “Ehk nad häbenevad mu poega!?” Need rentnikud aga rääkisid oma­vahel: “Tema ongi see pärija. Läki, tapame ta ära, ja pärand saab meile!” Ja nad võtsid ta kinni, tapsid ta ära ja viskasid viina­mäelt välja. Mida teeb viina­mäe isand? Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viina­mäe teiste kätte. Kas te pole lugenud seda kirja­kohta: Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks – see­sama on saanud nurga­kiviks!? See tuli Issandalt ja on ime­asi meie silmis.”

Jeesuse võrdumi probleemi selgitatakse täpsemalt Peetruse kirjas. Nagu kiri ütleb, on Jeesus vaimuliku hoone olemuslik osa. Kui Jeesus-kivi puudub, langeb kokku nii juudi kui kristlase hoone (1Pt 2:4–8): “Tulles tema, elava kivi juurde, kes küll inimeste poolt on tunnistatud kõlbmatuks, ent Jumala silmis on valitud ja hinnaline, laske ka endid ehitada elavate kividena vaimulikuks kojaks. Saage pühaks preester­konnaks, kes toob vaimulikke ohvreid, mis on Jumalale meele­pärased Jeesuse Kristuse kaudu. See­pärast seisabki Püha­kirjas: “Ennäe, ma panen Siionisse kivi, valitud, hinnalise nurga­kivi, ja see, kes usub temasse, ei jää iial häbisse.” Teile siis, kes te usute, on see au, uskmatuile aga “kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks, ning just see on saanud nurga­kiviks”, ning “komistus­kiviks” ja “pahandus­kaljuks”. Uskmatud komistavad, sest nad on sõnale allumatud ja selleks nad ongi määratud.”

Psalmi tsiteeritakse nii Klemensi kui ka Barnaba kirjades. Mõlemas on psalmi tõlgendatud kristo­loogiliselt. Klemens kutsus Korintose koguduse liikmeid minema sisse Kristus-väravast ja leidma uuesti kristlaste oma­vahelist osadust (1Klem 48): “Eemaldagem siis viivitamata see ebakõla! Langegem Väelise ette ja anugem Temalt nuttes, et Ta leebuks, saaks meiega lepitatud ja paneks meid taas puhtalt ja üllalt elama oma­vahelises armastuses. Sest see on õiguse värav, mis on avatud ellu, nõnda nagu on kirjutatud: “Avage mulle õiguse väravad! Ma lähen neist sisse ja tunnistan Issandale oma patu. See on Issanda värav. Õiged lähevad sealt sisse. [Ps 118:19,20]” Avatud väravaid on küll, aga õiguse värav on see Kristuse värav ja õiged on kõik, kes selle kaudu käivad ja parandavad oma elu pühaduses ja õiguses, tehes kõike laitmatult. Olgu keegi usus, suutku edasi anda teadmist, olgu tark sõnu eristama, puhas tegudes, seda rohkem peab ta olema alandlik, mida suuremaks ta ennast peab ja seisab ühise hüve, mitte enda oma eest.”

Barnabase kirjas järgitakse Uue Testamendi õpetust, mille järgi Jeesus on iga vaimuliku hoone kõige olulisem nurga­kivi. Ilma selleta pole mitte kellelgi iial võimalik pääseda (Barn 6:1–4): “Aga mida Ta ütleb, kui Tal tuli täita käsku? Kes tahab minuga riidu? Astugu ette! Või kes tahab käia minuga kohut? Tulgu Issanda teenija juurde! [Js 50:8,9]. Oh teid, sest te kõik vananete nagu riie ja teid sööb koi. Taas ütleb prohvet, kui teda on pandud tugevaks kiviks, mille vastu lömastutakse: “Vaata, ma panen Siionisse kalli aluskivi, valitud, kalli nurga­kivi! [Js 28:16]. Mida Ta siis ütleb? Ja kes usub Temasse, elab igavesti. Kas meie lootus on siis rajatud kivile? Kaugeltki mitte. Vaid nõnda on öeldud selle­pärast, et Issand kinnitas Tema liha. Ta ju ütleb: “ja ta tegi mind kõvaks otsekui räni­kivi” [Js 50:7]. Ja taas ütleb prohvet: “see kivi, mille ehitajad ära põlgasid, on saanud nurga­kiviks”. Ja taas Ta ütleb: “See on suur ja imeline päev, mille Issand on teinud” [Ps 118:22,24].”

Psalm räägib kristlasele turvalisest lootusest Jumala peale. Tal pole vaja karta, vaid ta võib kõiges loota Jumala abile. Kirjas heebrea­lastele tsiteeritakse psalmi 6. salmi (Hb 13:6): “Nii võime julgesti öelda: “Issand on minu abi­mees, minul ei ole midagi karta, mida võib teha mulle inimene?” Samuti kirjutab Paulus (Rm 8:31–35): “Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima? Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb. Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või taga­kiusamine või nälg või alasti­olek või häda­oht või mõõk?”

 

Antti Laato raamatust “Kristus Psalmeissa” (Perussanoma, 2011) tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse autori ja kirjastuse loal.

Perussanoma Oy, Helsingintie 10, 02700 Kauniainen, Suomi – Finland

http://www.perussanoma.fi

 
< Eelmine   Järgmine >