Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: President Obama ja kristlus ehk sellest, kuidas kristlastel suu kinni panna
Autor: Raymond Ibrahim   
teisipäev, 21 aprill 2015

SSample Imageiin Ameerika Ühendriikides, kus kodanikud on sellega harjunud, et nende president apelleerib kristlusele iga kord, kui tahab kristlastel suu kinni panna, tundub Ühend­kuning­riigi pea­ministri David Cameroni üles­tõusmis­pühade pöördumine üpris värskendav.

Muude asjade seas ütles Cameron järgmist: „Me peaksime tundma uhkust, et saame öelda: me elame kristlikul maal. Jah, meie riik hõlmab, tervitab ja aktsepteerib kõiki uskusid ja usu puudumist, kuid me oleme siiski kristlik maa.“

Ärgem unustagem, et Cameroni avalduse kontekstiks on Ühend­kuning­riigi suur, sallimatu ja agressiivne moslemitest elanike rühm – elanike­rühm, mis kipub Suur­britannia kohalikke kristlasi kohtlema samal viisil, nagu on saanud tavaks kohelda kohalikke kristlasi islami­maailmas, s.t neid allutades, orjastades, vägistades ja tappes.

Ja Cameron tõepoolest peatus kristlaste taga­kiusamisel moslemi­riikides:

„Meie kohus on kõneleda ka kristlaste taga­kiusamisest maailmas. On tõeliselt šokeeriv, et veel aastal 2015 kristlasi oma usu pärast ähvardatakse, piinatakse ja isegi tapetakse. Egiptusest Nigeeriani, Liibüast Põhja-Koreani. Kogu Lähis-Idas aetakse kristlasi kodudest välja, sunnitakse põgenema ühest külast teise; paljusid neist on sunnitud usust lahti ütlema või nad on jõhkralt tapetud. Me ütleme kõigile neile vapratele Iraagi ja Süüria kristlastele, kes järgivad oma usku või varjavad teisi: „Me oleme teiega.““

Kuigi võib väita, et need on kõigest sõnad – sest Ühend­kuning­riigi välis­poliitika, nagu ka Ameerika oma, on Lähis-Ida kristlaste viletsat olukorda ainult raskendanud –, on ikkagi värskendav kuulda see­sugust otse­kohest juttu, sest siin USA-s kuuleb seda harva isegi president Obamalt.

Võrrelgem, mida oli Obamal – kes ütleb avalikult välja, et „me pole enam kristlik riik“, kes ei maini kunagi, et mõrvarid olid moslemid ja mõrvatuteks kristlased, ja kes hiljuti ignoreeris ÜRO istungit kristlaste taga­kiusamise küsimuses – öelda kristlaste kohta üles­tõusmis­püha palvus-hommiku­söögil: „Üles­tõusmis­pühal tahaksin peatuda tõsi­asjal, et minu kui kristlase kohus on armastada. Ja pean ütlema, et mõni­kord paneb mind muretsema see, et ma kuulen kristlaste suust mitte nii­väga armastust väljendavaid sõnu.“

See on kooskõlas tema varasemate avaldustega (vt siit ja siit), milles ta kutsub ameeriklasi üldiselt ja eriti kristlasi üles mitte kohut mõistma, vaid olema „alandlik“ ja „endas kahtlema“. Näiteks rahvuslikul palvus-hommiku­söögil möödunud veebruaris ütles Obama pärast seda, kui oli viidanud Islami­riigi poolt toime pandud metsikustele, nende seas pea maha­raiumistele, risti­löömistele, vägistamistele, orjastamistele ja põletamistele:

„Ma usun, et on mõned põhimõtted, mis võiksid olla meile juht­nööriks, eriti neile, kes tunnistavad usku. Esiteks tuleks meil alustada elementaarsest alandlikkusest. Arvan, et usk peab algama mõningasest kahtlusest – et ei oldaks ennast täis ega veendunud, et sul on õigus ja et Jumal kõneleb ainult meiega ega kõnele teistega; et Jumal hoolib ainult meist ega hooli teistest; et ainult meie omame tõde.“

Alandlikkus on kahtlemata hästi tuntud kristlik voorus. See on uhkuse vastand. Tagasi­hoidlik, isegi alandlik arvamus endast, oma puudustest. Kuid mis on alandlikkuse praktiseerimisel pistmist sellega, mida me teame islami­usu vägi­vallast ja terrorismist, mis oli ikkagi Obama peamine jutu­teema, enne kui ta hakkas alandlikkust jutlustama? Kas me ei tohiks islami­usu vägi­valda hukka mõista, kuna me pole ilmselt paremad – sest just seda president selgelt ütles, soovitades kristlastel silmad maha lüüa ja meelde tuletada risti­sõdu ja inkvisitsiooni?

Veelgi enam, kui kristlik alandlikkus paneb eneses kahtlema, ei pane see kahtlema selles, mis on õige või vale, hea või kuri. See­sama Kristus, kes õpetas alandlikkust, mõistis korduvalt hukka kurjad teod, kutsus inimesi üles oma patte kahetsema ning keeras õiglases vihas ümber raha­vahetajate lauad.

Ma tahan öelda, et iga kord, kui Obama viitab kristlusele või kristlikele voorustele, teeb ta seda pea­aegu alati kristlaste suu sulgemise taotluse kontekstis, öeldes neile, et nad peavad rohkem „armastama“ – s.t mitte kunagi mitte midagi hukka mõistma, vaid olema kui jala­matid, pöörates alati ette teise põse; öeldes neile, et nad peavad meeles pidama teiste kristlaste poolt ajaloos toime pandud „kuri­tegusid“ – isegi kui need juhtusid tuhat aastat tagasi või pole üldse kuriteod; öeldes kristlastele, et nad ei tohi islami­usku kritiseerida, sest ka nemad elavad samas klaas­majas.

See on liberaalne kristlus, mida Obama ja teised kuulutavad, sest nende peamine ees­märk on sulgeda kristlaste suu, et nood ei mõistaks hukka ega hakkaks vastu sellele, mis on ilm­selgelt kuri. Kristlasi kiusatakse moslemite poolt kõikjal maailmas taga? Obama vastus näib olevat, et see on okei; pööra lihtsalt teine põsk ette – ole „alandlikum“ ja „kahtle“ – ning kõik saab jälle korda.

 

Tõlkinud Veiko Vihuri

Artikkel on tõlgitud autori blogist.

Raymond Ibrahim on raamatu „Crucified Again. Exposing Islam’s New War on Christians“ autor

 
< Eelmine   Järgmine >