Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Harald Põld: Maailma misjon
Autor: Harald Põld   
kolmapäev, 15 aprill 2015

JSample Imageeesuse sündimine oli Jumala esimene samm maailma mis­joni töös. Petlemma lapsukesest ei kuulutanud ainult inglid vagadele karjastele juuda rahva seast, vaid Issanda täht andis seda teada ka paganatele kaugel Hommiku­maal. Sealt tulid Jeesust kummardama targad – esimesed paganad, kes põlvitasid Jeesuse ees. Evangeelium jõulu­lapsukesest, maailma Õnnis­tegi­jast, on määratud kogu rahvale.

Evangeeliumi esimene kuulutus oli otsekui helkiv täht maa­ilma pimeduses. See kuulutus on seda veel täna. Ta on tänagi selles patuses, üle­kohtuses ja vägi­valdses maailmas sõnumiks ja tunnistuseks, et on olemas riik, kus valitseb õigus, rõõm ja rahu Püha Vaimu väes. Evangeeliumist voolab veel tänagi siia vastu­­olude, viha ning vaenu maailma armu, armastust ja rahu.

Aga mis on õigupoolest neil kahel, evangeeliumil ja maa­ilmal teine­teisega tegemist? Kas ei ole nad kaks vastandit, mis eitavad teineteist, mis ei sobi kokku? Kas olukord ei näi praegu nii olevat? Mis vastanduvad teine­teisele rohkem kui sõnum Jee­susest ja maailm? Ja nad seisavad tõesti teine­teisele risti vastu. Praegusele maailmale ei ole evangeelium, s.o. Jumala riik, enam tõde. Maailm ei tunnista Jumala riigi olemas­olu. Jumala riik on maailma­inimeste silmis kas tühi unistus või on ta kaunis ja ar­mas kujutlus, ikkagi siis unistus, millel ei ole olemas­olu tõelises maailmas. Või on evangeelium koguni ära­neetud eksi­kujutlus, viirastus, mis tuleb ära pühkida ja ära hävitada siit maailmast. Ja selle riigi kuulutus, s.o. evangeelium ise – kas see ei ole karm kohtu­mõistja selle maailma ja tema elu üle? Kas need kaks vas­tandit sobivad siis kuidagi veel kokku?

Ja ometigi! Need kaks on teineteise jaoks: evangeelium on maailma jaoks ja maailm tunneb puudust evangeeliumist ning sellest tõest, mida sisaldab evangeelium ja mille kiired tungivad maailma silmi. Maailm tunneb puudust kohtu­mõistmisest, mille toob enesega evangeelium maailma patu, vale ja üle­kohtu vastu. On imeks­pandav, kuidas manitsevat ja noomivat jutlust hulgad kuulama tulevad ka siis, kui see sagedasti neid vihastab. Kuid veel enam kui manitsevast jutlusest tunneb maailm puudust evangeeliumist kui armu­sõnumist, kui kuulutusest, mis pakub lepitust, õigust ja rahu, ilma milleta muutub elu maailmas või­ma­tuks ja peab lõppema, aga mis Jeesuses Kristuses, maailma Õnnistegijas, on Jumala imeliseks abi­nõuks pattu, surma ja ko­hut eemale tõrjuma selle patule ja surmale alluva maailma pealt. Ja kui nii­sugustel järskudel murrangute ning vapustuste aegadel, nagu on praegune aeg, maailma patt lausa irvitavalt ja üli­võim­salt ilmsiks saab, siis näitab, tänu Jumalale, just nii­sugustel aegadel ka evangeeliumi valgus ja sära ennast võimsalt kui vägi, millel on päästev jõud.

Sellel ajal, kui täht ilmus neile, kes istusid surma­varju orus, tõi evangeelium esimese rõõmu­ärkamise maailmale. Suur oli valguse poolest see aeg, mil usuisa Augustinus andis vana-aja lõpul jul­gelt tunnistust sellest näh­tamatust riigist, mis jääb kõi­kuma­tult seisma ka siis, kui maailma riigid kokku varisevad. Suur oli ka valgus, kui Lutheri evangeeliumi­kuulutus jälle võitjaks väeks sai selles maailmas.

Kui maailm täna veel on täis pimedust ja täna­päevalgi veel on miljoneid, kes pimedusest istuvad ja surma­varjus käivad, siis usume julgesti, et maailm veel puudust tunneb evangeeliumist, et ta palavamalt kui iial enne hakkab seda igatsema ja Jumal seda ka jälle valusalt laseb paista üle maailma.

Evangeelium on ainus võim, mis suudab päästa maailma. Kas sa selles kahtled, armas lugeja? Või arvad sa, et Jumal enne maailmale lõpu teeb, kui ta oma valguse on lasknud paista igas­se paika? Kuningriigi evangeeliumi peab kuulutatama maailmas tunnis­tuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp, ütleb Issand (Mt 24,14). Ära oota kohut – oota Issandat! Oota teda kui sulane, kes ei maga, vaid tööd teeb selleks, et Issand saaks tulla, et tema evangeelium oleks kuulutatud kõigile rahvastele. Kui aga­rasti, kui hoolsasti oled sina Issanda misjoni­käsu täitja? Issand annab veel armuaega.[1]

Kui me ajamärkidest õieti aru saame, siis tahab Jumal veel­kord evangeeliumi valguse kõrgele tõsta maailmas. Uskugem seda ja tehkem selles sihis tööd misjoni­­põllul! Veel on see võimalik. Aga võibolla, et see on viimane võimalus. Ärgem jää­gem laisaks, vaid saagem virgaks just nüüd selles töös, kõik tõelised kristlased.

 

Ilmunud ajalehes Meie Kirik 1922: 9–10



[1] Põld viitab Tertullianusele: „Sellel kirikuisal on tuline õigus, kes on ütelnud: Inimese hing on oma loomu poolest kristlik. Kui Kristus iganes hinge ligi pääseb, kui Kristust tõesti kuulutatakse, siis langevad hulgad tema rüpesse. Jeesus ju ise ütleb: „Minu lambad kuulevad minu häält““ (Jh 10,16). „Misjonäride, nagu ka koguduste õpetajate seas, on küllalt neid, kes teda enam ei kuuluta. Ja seepärast ei tule ligi ka lambad.

Räägitakse ühest misjonärist, kes läks paganate juurde ja hakkas neid manitsema, et nad ei tohi teineteist tappa, teineteise vara riisuda ega muud ülekohut teineteisele teha. Seal ütlesid talle mustad mehed: „Mine manitse oma valgeid vendi!“ Ja nad kihutasid ta minema. Seal tuli aga teine misjonär samade paganate juurde ja hakkas neile jutustama risti­löödud Jeesusest, kelle haavade ja vere pärast võtab Jumal meilt ära meie patud. Nüüd ütlesid paganad: „Miks sa varem ei tulnud? Jutusta meile veel sellest Jeesusest!“

Ja kui meil mitmel pool Eestis kirikud kipuvad tühjaks jääma, et enam jutlust kuulama ei tulda, siis tõesti ka suuremalt jaolt selle pärast, et nii vähe jutlustatakse inimeste patust ja Jumala armust, et kuulutuse siht ei ole alati igavene hingeõndsus, vaid on nii sagedasti selle maailma elu paremale korrale seadmine“ (Mis­jon ja lõikus. Meie Kirik 1928: 284).

 
< Eelmine   Järgmine >