Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Emil Anton: Katoliku kirik ja naispreesterlus
Autor: Emil Anton   
kolmapäev, 08 aprill 2015

Sample ImageNagu minu eelmises artiklis sai juba lühidalt selgitatud, võttis katoliku kirik nais­preesterluse küsimuses ametlikult seisukoha 1976. aastal usu­doktriini kongregatsiooni dokumendis Inter Insigniores. Dokument pärineb 1970-ndatest, ajast, kui teiste hulgas ka Soome evangeelses-luterlikus kirikus toimus nais­preesterluse üle tuline arutelu. Mõned kirikud olid nais­preesterluse juba heaks kiitnud, teised alles kaalusid seda.

Inter Insigniores asetub Vatikani II kontsiili järgsesse, kuid Katoliku Kiriku Katekismusele eelnevasse aega, paavst Paulus VI ameti­aega. Ometi ei kanna dokument paavsti nime, vaid piisas usu­doktriini kongregatsiooni prefekti Franjo Šeperi allkirjast.

Arvatavasti oli see osaliselt põhjus, et arutelu jätkus ja et Johannes Paulus II pidas oma ameti­ajal vajalikuks öelda asjas lõplikum ja autoriteetsem otsus.

Siiski oli just Inter Insigniores see dokument, milles kirik esitas oma peamised argumendid. On väga huvitav võrrelda katoliiklikku argumentatsiooni eelmisel korral (vt siittoim) esitatud luterliku argumentatsiooniga samas küsimuses.

 

Traditsioon

Inter Insigniores ütleb juba sissejuhatuses, et tema eesmärk on meenutada, et kirik ei pea endale lubatavaks ordineerida preestri­ametisse naisi (auctoritatem sibi non agnoscere admittendi mulieres ad sacerdotalem ordinationem).

Esimeseks argumendiks on kiriku igikestev traditsioon. Kirik ei ole kunagi “tundnud” (sensit), et naistele võiks anda “pädevalt” (valide) preestri­ordinatsiooni. Mõned gnostilised sektid ordineerisid naisi algkiriku ajal preestriteks, aga kiriku­isad lükkasid sellise praktika otse­kohe tagasi.

Antiookia ja Aleksandria traditsiooni kanoonilistest dokumentidest nähtub, et tagasi­lükkamine ei johtunud mitte aja vaimust, vaid teoloogilistest põhjustest – nimelt et kirik soovis üksnes mehi ordineerides olla ustav Kristuse ja apostlite eeskujule.

Inter Insigniores pöörab tähelepanu laialdasele konsensusele, mis on selles küsimuses valitsenud kiriku­isadest kesk­ajani ning kesk­ajast täna­päevani, nõnda et õpetus­amet ei ole varem pidanud vajalikuks ametlikult kaitsta seda, mida ei ole rünnatud. Ka erinevate vanade ida­kirikute üks­meel selles küsimuses on väga tähele­panu­väärne, sest paljudes teistes kiriku­korralduslikes küsimustes on nad teine­teisest märkimis­väärselt erinevad.

Siinkohal tuleb aga kohe märkida, kuidas katoliku kiriku käsitus erineb luterlikust. Traditsiooni­argument oli eelmisel korral kirjeldatud luterlikus arutelus täiesti kõrvale jäetud. See on muidugi mõistetav luterliku piibli­põhimõtte valguses, mille järgi tuleb kõiki traditsioone katsuda läbi Piibliga.

Ometigi on vähemalt Soome luterluses traditsioonil säilinud suhteliselt oluline positsioon, mistõttu võinuks loota, et traditsiooni­argument oleks olnud Huovineni uurimuses nähtavamal kohal. Mulle endale tundub, et traditsiooni­argument on nais­preesterlust tõrjuvate Soome luterlaste argumentatsioonis hiljem kasvanud.

Teiseks tuleb märkida, et Inter Insigniores’i argument ennetas luterlikus arutelus toetajatele olulist argumenti. Viimased väitsid, et nais­preesterluse keeld tulenes tollele ajale omasest patriarhaalsusest. Silma­torkav on, et luterlased ei ole kordagi toonud näiteid nais­preestrite ordineerimisest varajase kiriku hereetilistes sektides. Inter Insigniores viitab sellele, et traditsioonis on eitamise põhjuseks olnud ustavus Kristuse seadmisele, mitte üldine mugandumine patriarhaalsusega.

Kolmandaks tuleb ära märkida veel üks oluline erinevus katoliiklikus ja luterlikus arutelus. Katoliiklik küsimuse­asetus keskendub sakramendi “pädevusele”, millest luterlikus arutelus vaikiti täielikult. Arvatavasti on see seotud asja­oluga, et preestri­amet ei ole luterluses otseselt sakrament, ometigi tuleks seda käsitleda, eriti kui räägitakse ameti ja armu­laua suhtest.

 

Kristus ja apostlid

Teine argument on Kristuse suhtumine naistesse. Jeesus valis apostliteks ainult mehi. See ei tulenenud mugandumisest oma aja aru­saamadega, sest paljudes teistes asjades kohtles Kristus naisi oma kaas­aja tavadest erinevalt (nt Jh 4:27, 8:11; Mt 9:20, 19:3). Isegi Jeesuse ema, kelle roll Luuka ja Johannese evangeeliumites on nii oluline, ei saanud apostli­ülesannet.

Kolmas argument on apostlite praktika: ka nemad ei ordineerinud naisi ametisse. Ehkki Maarja oli elus, valiti apostlite kolleegiumi Juudase asemel Mattias. Kui apostlid liikusid juutlusest hellenistlikku maailma, aitasid neid evangeeliumi töös paljud naised, kuid ühelgi juhul ei antud neile ordinatsiooni. Evangeeliumi ametlik ja avalik kuulutamine oli reserveeritud meestele.

Neljas argument keskendub Kristuse ja apostlite eeskuju püsivale tähendusele. Kas kirik saaks täna­päeval loobuda Kristuse ja apostlite antud mudelist, mida on seni peetud normatiivseks? Taas esitatakse väide, et ametis piirdumine vaid meestega tuleneb üksnes kultuurilistest ja ühiskondlikest põhjustest. Inter Insigniores’i järgi ei ole keegi seda tõestanud ega saagi tõestada.

Inter Insigniores käsitleb ka Pauluse esitatud naiste õpetamis- ja kõnelemis­keelde. Keelud ei ole sama­väärsed tõe­näoliselt toonase aja tavadest inspireeritud vähe­olulise käsuga pea katmise kohta ning need ei puuduta kirikus prohveteerimist (1Kr 11). Keelud puudutavad ametliku õpetamise ülesannet ning Paulus ei põhjenda neid kultuuriliste seikade, vaid loomis­korraga.

Selles argumentatsioonis ollakse luterlikule arutelule lähemal, ometigi on rõhu­asetus märgatavalt erinev. Põhiline argument on endiselt Kristuse tahe, seadmine ja eeskuju, mida kinnitab apostlite selle­kohane eeskuju.

Alles teisejärguliselt käsitletakse Pauluse kahte kuulsat õpetamis- ja kõnelemis­keeldu. Luterlastel tundub olevat vastupidi: mõnikord küll nimetatakse Kristuse ja apostlite praktikat, aga põhiline arutelu keerleb Pauluse kuulsate keeldude ümber.

 

Õpetusameti volitused

Järgmiseks tõstab Inter Insigniores esile spetsiifiliselt katoliikliku probleemi, kui suurel määral on küsimus sakramentidest õpetus­ameti otsustada. Ehkki kirik peab sakramente Kristuse seatuks, on ta siiski kasutanud oma meele­valda, et määratleda nende vormi, nagu viimasel ajal on ilmnenud Pius XII ja Paulus VI otsustest.

Inter Insigniores rõhutab, et sellel tegelikul meele­vallal on siiski oma piir – Pius XII sõnul ei ole kirikul meele­valda sakramentide substantsi osas ehk selles, mille Kristus on (ilmutuse tunnistuse kohaselt) määranud sakramentaalses märgis säilitatavaks.

Viimaks nendib Inter Insigniores siiski, et kiriku õpetus­ameti otsustada on see, mis võib muutuda ja mis mitte. Kui õpetus­amet ei usu, et mingit asja saaks muuta, siis ei tulene see vana­moelisusest, vaid ustavusest. Kirikul on oma otsustes Issanda tõotused ja Püha Vaimu abi.

Kiriku praktikal on normatiivne iseloom. See tugineb katkematule traditsioonile, mis on sama igal pool, nii idas kui läänes, ning on rajatud Kristuse ees­kujule. Seda järgitakse jätkuvalt, sest usutakse, et see esindab Jumala plaani kiriku jaoks.

Küsimus õpetusameti meele­vallast on omal moel relevantne ka luterlikule kirikule. Kas selle piiskoppidel või kiriku­kogul on meele­valda muuta taolises küsimuses õpetust ja praktikat? Seda nimetati dogmaatilises ja oikumeenilises argumentatsioonis, kuid väga vähe, kui üldse, käsitleti otsest õpetus­ameti (piiskoppide/kiriku­kogu) autoriteedi olemust ning selle piire antud küsimuses.

 

Preesterlus ja Kristuse müsteerium

Seejärel tahab Inter Insigniores usu valguses näidata, kui kohane on üksnes meeste ordineerimine preestriks. Siin ei ole tegemist tõendava argumendi, vaid analoogia ja selgitamisega.

Kiriku õpetuse järgi ei tegutse preester oma isikus, vaid “Kristuse isikus” (in persona Christitoim). See rajaneb juba Pauluse aru­saamale sellest, et apostlina esindab ta Kristust, ning juba Cyprianus ütles 3. sajandil, et preester tegutseb Kristuse asemikuna (ka luterlaste usu­tunnistus­kirjades on kasutatud väljendit vice et loco Christi ehk “Kristuse asemel ja kohal” – toim). Selle representeerimise kõrgeimaks näiteks on euharistia pühitsemine, kus preester ütleb seadmis­sõnad Kristuse rollis ja Kristuse otsese kuju või ikoonina.

Kristlik preesterlus on sakramentaalne – preester on märk, mille mõju tuleneb ordinatsioonist. Märk peab olema kergesti äratuntav. Thomas Aquinost ütleb, et sakramentaalne korraldus rajaneb loomu­pärasele sarnasusele (nt ristimise vesi esindab puhastavat väge, euharistia leib vaimulikku rooga jne). Kui preester oleks naine, siis seda sarnasust ei oleks, temas oleks raske näha Kristust, sest Kristus oli ja on mees.

Loomulikult lunastas Kristus nii mehed kui naised ning Temas ei ole ei meest ega naist, kuid inkarnatsioonis sai Sõna siiski meheks ning seda ei saa lahutada pääste­plaani tervikust. Jumala lepingut on alates Vanast Testamendist kirjeldatud pruudi­müstika keeles – Jumala rahvas on Jumala armastatud pruut. Kirik sündis Kristuse küljest, nii nagu Eeva sündis Aadama küljest – Kristus on peigmees, kirik on pruut, nagu osutavad Paulus, Johannes ja sünoptikud.

Seega tuleb mõista, et preestriametit eeldavates tegudes nagu euharistia pühitsemine peab Kristuse isikus tegutsev isik olema mees. Selle vastu võib väita, et preester esindab euharistia pühitsemisel ka kirikut, millest tulenevalt võiks ta olla ka naine.

Inter Insigniores vastab, et kuigi preester esindab ka kirikut, siis vaid selle­pärast, et ta esindab eel­kõige Kristust, kes on kiriku Pea ja Karjane. Inter Insigniores tõdeb, et nõudmine ordineerida naisi preestri­ks annab kõigile võimaluse mõtelda sügavamalt Kristuse ja kiriku müsteeriumi üle.

Sellele argumentatsioonile viitas Eero Huovinen oma raamatu Naine ja preestriamet lõpus vaid mööda­minnes. Luterlikus arutelus oli nende argumentide puudumine väga silmatorkav. Huvitav on ka see, et anglikaan C. S. Lewis oli omal ajal kirjutises Priestesses in the Church? nais­preesterluse vastu, lähtudes just sellest argumendist.

 

Kiriku müsteerium

Viimaks käsitleb Inter Insigniores veel kiriku saladust ehk müsteeriumi, või mitte nii müstiliselt väljendudes – kiriku olemust. Kirik ei ole mistahes organisatsioon, mille ameti­kandjad võib ametisse nimetada inimliku otsusega. Tegemist on sakramentidega ning kirik on seotud ilmutusega. Isegi kui inimesed panevad inimesi ametisse, toimub see püha käte peale­panemisega, sakramentaalse ordineerimisega.

Sellepärast ei saa naiste ordineerimise küsimust otsustada lähtudes meeste ja naiste võrd­õiguslikkusest inim­isikutena. Kiriku amet ei ole mingi inim­õigus ning isegi ristimine ei anna personaalset õigust seda ametit pidada. Ordinatsioon ei ole selle saajale antud autasu, vaid kutse, mille eesmärk on kiriku teenimine.

Aeg-ajalt ütlevad mõned naised, et neil on kutsumus preestri­ametisse. Inter Insigniores märgib, et see võib olla üllas ja mõistetav ning seda võib inspireerida armastus Kristuse ja kiriku vastu, aga see ei tähenda veel, et tegemist oleks tõelise preestri­kutsumusega. Pelgalt subjektiivne meeldimus ei ole piisav – tegemist on kiriku ametiga ja selle­pärast on olemuslik kiriku antav kinnitus kutsele. Kristus valis need, keda Tema tahtis (Mk 3:13).

Igal juhul on olemas üldine ja kuninglik preesterlus, mida jagavad kõik ristitud. Meie ühist väärikust Kristuses tuleb vaadelda sügavamalt: võrd­õiguslikkus ei tähenda sama­sugusust, vaid Kristus on ihu, milles igal liikmel on oma ülesanne. Preestri­amet ei ole vahend tõusmiseks kõrgemale ühiskondlikule positsioonile, vaid on hoopis midagi muud. Ka taevases kuning­riigis ei ole suurimad mitte ameti­kandjad, vaid pühakud.

Juba Inter Insigniores’i alguses tuletati meelde suuri naispühakuid nagu püha Klara, Ávila Teresa ja Siena Katariina. Viimaks soovib Inter Insigniores, et kristlastest naised saaksid oma suurest kutsumusest varasemast teadlikumaks. Neil on eriline roll ühiskonna uuendamises ja inimlikustamises ning selles, et usklikud saaksid näha kiriku tõelist, emalikku palet.

 

Lõpetuseks

Ka eelnev reflektsioon tundub luterlikus arutelus puuduvat. Preesterluse puhul ei ole tegemist mitte sotsiaalse positsiooni või üldiste inim­õiguste ja võrd­õiguslikkusega, vaid sakramentaalse, teoloogilise tegelikkusega. Kui tegemist on sakramentidega, siis on õpetuse ja praktika muutmise lävi kõrgem.

Erinevuseks on küll see, et luterluses ei ole preesterlus otseselt sakrament. Ometigi on sellel ka luterluses selgelt sakramentaalseid jooni, nagu ilmneb oikumeenilistest dokumentidest. Ka seda poolt oleks aruteludes võinud rohkem käsitleda. Luterlaste arutelu on väga sageli panustanud just võrd­õiguslikkusele.

Nagu varem märkisin, naasis Johannes Paulus II selle teema juurde varasemast autoriteetsema apostelliku kirjaga Ordinatio Sacerdotalis. Selles 1994. aasta dokumendis ei ole sisuliselt uusi argumente, vaid see viitab Inter Insigniores’ile ja teistele dokumentidele.

Ordinatio Sacerdotalis on palju lühem kui Inter Insigniores ning selle mõte on panna arutelule lõplik punkt. Olemuslik on selle neljas lõik:

“Ehkki kiriku jätkuv ja universaalne traditsioon on säilitanud õpetuse, et preestri­ordinatsioon tuleb reserveerida üksnes meestele, ning ehkki õpetus­amet on oma hiljutistes dokumentides seda selgelt õpetanud, peetakse seda õpetust meie ajal mõnes kohas üha avatumaks arutelule, või siis peetakse kiriku otsust, et naisi ei saa ordineerida, pelgalt distsiplinaarseks.

Selleks, et kõrvaldada kõik kahtlused nõnda olulises asjas, mis kuulub kiriku jumalikku konstitutsiooni, kuulutan vendade kinnitamise ametile tuginedes (Lk 22:32), et kirikul ei ole mingit meele­valda anda naistele preestri­ordinatsiooni ja et kõikide kirikute usklikel tuleb lõplikult selle juurde jääda.”

Need on kahtlemata tugevad väljendid ning oikumeeniline olukord on selles valguses väga keeruline. Kas on vähimatki lootust, et katoliku kirik ja Soome evangeelne-luterlik kirik võiksid selles asjas edasi liikuda?

 

Tõlkinud Illimar Toomet

 

Vaata lisaks:

Emil Anton: Naised ja preestriamet

 
Järgmine >