Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Ülestõusmispüha
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 04 aprill 2015

Kui te nüüd koos Kristusega olete üles äratatud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel; mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal. (Kl 3:1-2)

 Tänavusel paastuajal puudutas mind saabuvale Ülestõusmispühale vaadates Henrik Visnapuu luuletus «Ülestõusmise-püha ööl», mis avaldati esmakordselt tema 1927. aastal ilmunud luulekogus «Maarjamaa laulud»:

Just kui Maarja oleks kõndind taevalael, / suured, säralised sõnajalad / lõid sest õitsma taevan, hõõguma kui tael. / Need on tähed, need on tähed! / Minu südamesse vala, / kevad, oma vaikset õnne, ülimaist.

On nii pühalik, nii ülev taevas, rand, / säralised veteväljad, tuled. / Üles, üles kutsutakse mind. Mu rind, / see on kevad, see on kevad! / Oma selgusesse sule, / kevad, mind ja minu armastavat naist.

Olen tulnud talvest, olen tumm ja kurb. / Ah, need kurvad jäljed viinud lumi. / Kraavi kaldal istub Jeesus, peon urb. / Ta on tõusnud, ta on tõusnud! / Palgel tal on püha jume. / Varakevad, lase, vaikib veel mu ihar aist.

Mäletan koolipõlvest, kuidas mind hämmastas luuletajate õhkamine kevade järele. Nüüd aga, mida aasta edasi, seda enam, olen hakanud seda igatsust nendega jagama. Üheks minu viimastel kevadtalvedel korduvaks õudusunenäoks on see, et kevad ja suvi ongi juba möödas ning jälle hakkab see pikk, tume ning tihtipeale nii lootusetu ja lõputuna tunduv ootamise aeg. Kui hea on sellise unenäo järel ärgates taibata ja tõdeda, et ei, kõik on veel ees…

Küllap üks põhjusi, miks eriti kevad on paljudele, ka mulle, nii kallis, ongi see, et ta on nii üürike, nii imekaunis ja lootustandev, aga siiski nõnda kiirelt mööduv. Eks seisne paradoksaalsel kombel vast ka selles tema eriline väärtuslikkus, nii nagu küll teistest, ent samalaadseist asjust kõneldes on kirjutanud Juhan Liiv, üks minu vaieldamatuid lemmikautoreid: «Elu ja armastus! / Kuidas teid surematuks teeb surevus!»

Kevadest kirjutades räägivad poeedid enamasti siiski millestki rohkemast kui looduse ringkäigust või ühe imekauni aastaaja pakitsevast ootamisest ja kiirest möödumisest. Elu ja armastus on märksõnad, mis ka kevade tõeliselt elusaks ja endasse armuma panevaks teevad.

Visnapuu luuletus, millega alustasin, on väga elav. Näen justkui iseennast hämaruse saabudes suurel kivil istumas, mõne karjamaa serval või metsatuka ääres, vaatamas üles taevasse. Seal nad on, need tähed, nii säravad – otsekui Jumalaema jäljed, mille kiirgav helk teeb valgeks ka meie öö, kõige pimedamagi. Ja Jeesus, kelle käes on urb – tärkava elu õisik, uue alguse märk, sest «Ta on tõusnud, Ta on tõusnud»!

Luuletaja kõneleb siin küll maisest armastusest, aga justnimelt see pilk maailma Valguse ilmale toonud Neitsile ning tumma ja kurva talve peletanud Õnnistegijale paneb ta mõistma ka maise armastuse sügavamat tähendust, mille igasugune maine armastus saab ammutada ainult taevasest: «Üles, üles kutsutakse mind…»

Kogu kristliku usu keskpunktiks on jumaliku ja inimliku kohtumine. Aegade alguses, kui Jumal valmistas inimese, lõi Ta tema omaenda näo järgi ja enese sarnaseks (1Ms 1:26-27) ja tegi ta elavaks hingeks, hingates temasse omaenda elavat hingeõhku (1Ms 2:7). Aegade lõpul aga sai Jumal ise inimeseks, võttis inimese omaks kuni lõpuni, et mitte ainult taastada inimene tema algses patuta loomuses, vaid et ta veelgi imelisemalt enese sarnaseks uuendada.

Mis muud see on kui tõeline elu ja armastus: võtta teine omaks – kuni lõpuni; jagada iseennast temaga – kuni lõpuni; saada temaga üheks – kuni lõpuni! Nagu Kristus, Jumala Poeg, kes sündis, elas, rõõmustas, kannatas ja suri nagu inimene, koos inimestega, inimeste eest – ja kes tahab samamoodi jagada kõigiga, kes seda soovivad ja Temasse usuvad, oma ülestõusmise väge ja uue elu kirkust.

Nii suur on Jumala armastus. Nii imeline on Jumala poolt meile kingitud uue alguse kevad. Ning oma kõige imelisema loominguna sel uuel kevadel tahab Ta näha just meid, uues ärkavas elus ja armastuses. Püha Paulus ütleb: «Meie oleme Tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks.» (Ef 2:10) Kreeka keelest sõnasõnalt tõlkides kõlab selle lause algus veelgi kaunimalt: «Meie oleme Tema poeem…»

 
< Eelmine   Järgmine >