Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

JUHTKIRI: Millist kirikut tahab Jumal?
Autor: Enn Auksmann   
esmaspäev, 11 juuni 2007

Me ei peaks küsima mitte seda, millist kirikut tahame meie, vaid millist kirikut tahab Jumal. Vastuse selle küsimusele leiame Tema Sõnas.

Saksa kirjanik Reinhard Raffalt maalib oma näidendis "Der Nachfolger" (Järeltulija) suurepärase, väga huvitava pildi paavsti valimisest. Vastakuti on mitmed huvigrupid: konservatiivid ja modernistid, need, kes näevad kirikus eeskätt sotsiaalse õigluse loojat, ja need, kelle jaoks kirik pakub võimalust maailmast põgeneda. Segadus on suur, vaidlused on ägedad ja parim, milleni jõutakse, on püüd leida kompromisskandidaat, kes võiks kirikut juhtida näiteks järgneva kümne aasta jooksul, mille kestel jõujooned ehk selginevad.

Konklaavi viimase päeva hommikul küsib kardinal, kelle puhul on viimaks kokku lepitud, et hääletatakse tema kui võimalikest parima kompromisspaavsti poolt, teda abistavalt šoti preestrilt, mida too kogu asjast arvab.

Reverend Scott on algul napisõnaline, kuid paiskab viimaks välja kõik, mis südamel – ja need ei ole sugugi kerged ega pehmed sõnad. Tema peamiseks sõnumiks kardinalidele on: "Te ei peaks arutama mitte selle üle, kes võiks kiriku kümne aasta pärast enam-vähem normaalses seisukorras järgmisele paavstile üle anda, vaid milline paavst kõigist võimalikest oleks valmis juhtima kiriku Jumala kohtujärje ette – sest kiriku eesmärk ei ole mitte kindlustada elu siin maa peal, vaid valmistuda igaveseks eluks ja kohtumiseks Issandaga."

Me ei peaks küsima mitte seda, millist kirikut tahame meie, vaid millist kirikut tahab Jumal. Vastuse selle küsimusele leiame Tema Sõnas: Ta on oma kiriku rajanud selleks, et inimesed võiksid Teda tundma õppida ja hingeõndsuse pärida. Just selleks on Ta andnud oma ainusündinud Poja – ja kirik on Tema Poja, Kristuse Ihu.

Kirik on oma algupäralt jumalik ja püha. Kuna ta koosneb inimestest, on temas ka palju nõtrust, rikutut ja patust, aga sellest hoolimata ei tohi ta oma jumalikku algupära mitte kunagi unustada. Kiriku olemasolu ja olemus ei sõltu inimeste, vaid Jumala tahtest – see on teadmine, millest lähtudes peame tegema kõik oma otsused ja valikud.

Need, kes otsivad luterlikku identiteeti, võivad selle tõeliselt leida siis, kui nad mõistavad, et kui luterlik kirik tahab olla kirik, saab ta olla ainult Kristuse kirik – ja nii, nagu ei ole mitut Kristust, ei saa olla ka mitut kirikut. Peame olema koguni valmis unustama kõike, mis on taga, et võiksime sirutuda eesoleva poole.

Martin Luther on öelnud: "Ma palun, et minu nimest vaikitaks ning keegi ei kutsuks ennast luterlaseks, vaid kristlaseks. Heitkem siis kõrvale erapoolikud nimed ja olgem kristlased, sest et meil on Kristuse õpetus."

Millist kirikut tahab Jumal? Kas meie kirik on selline? Kas me oleme valmis astuma oma kiriku eesotsas – just sellisena, nagu ta praegu on – Jumala kohtujärje ette?

 
< Eelmine   Järgmine >