Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Harald Põld: Kristlik ühtsus
Autor: Harald Põld   
kolmapäev, 01 aprill 2015

Sample ImageKui Jeesus viibis viimast korda oma jüngrite seas ja valmis­tus oma surmaga kristlikule kirikule alust panema, palus ta veel nende kuuldes ja koos nendega Jumalat ja oma Isa, et jüngrid ja need, kes edaspidi nende kuulutuse kaudu saavad usklikuks, s.o. kogu tema tulevane kirik, kasvaksid kindlaks, ühtseks ehitiseks – ja et kõik oleksid üks. Kolm korda leiame siin Issanda korda­vat neid sõnu, „et nad oleksid üks“ – ja neljandatki korda ta rõhutab, „et nad oleksid täiesti üks“ (Jh 17,11.21-23). See peab siis Jeesusele väga tähtis olema, kui ta ütleb seda korduvalt.

Aga mida tähendab see üksolemine, mida igatseb Jeesus oma kiriku liikmete puhul? Sellest küsimusest saadakse mitme­ti aru ja eriti praegusel ajal arvatakse kristlikus kirikus õige joone peale jõudnud olevat, kui kõneldakse aina selle Jeesuse igatsuse teostamise tarvidusest. Sest tõepoolest ei ole vist ühelgi ajal kristlikus kirikus üleüldiselt üheks­saamise küsimusega nii palju tegeldud ja seda nii palju seletatud kui praegusel ajal. Kristliku kiriku, kirikute ja koguduste üheks­saamise sihiga peetakse kõik­suguseid uskude ning usutunnistuste vahelisi üle­maailmseid ja ülemaalisi koos­olekuid. Seda loodetakse kätte saavat sõpruse loo­misega kirikute ning usu­tunnistuste vahel maailma­rahu alal­hoid­miseks. Seda arvatakse teoks teha võivat mitme­suguste alliansi­liitude ja usklike ühisette­võtmistega.

Kuid kas Jeesus mõtles kiriku ühekssaamist täide minevat niisuguste ühinemiste teel? Kas ei toimu kõik need ühendused sel alusel, et iga ühineja peab midagi varjule jätma oma usu­tunnistusest ja usust ning et mida rohkem ühinejaid, seda kitsamaks ja nõrgemaks kipub jääma alus? Kas ei sünni need ühinemis­­katsed puht­inimliku üksmeele püüdel? Issand aga palub, et nad oleksid üks „meie sees“, s.o. Jumala Isa ja Poja sees, ja „mina nende sees“, s.o. Kristus ini­meste sees (Jh 17,21jj).[1] Seda ühen­dust, mida igatseb Jeesus, ei saa siis alustada väljast­poolt, ini­meste korraldatud koos­olekuist, vaid see peab tulema vaimust – sellest Vaimust, kes kirikut „kutsub, kogub, valgustab, pühit­seb ning hoiab õiges ja ainsas usus“ (Martin Lutheri Väike kate­kis­mus. II peatükk, 3. õpetus).

Apostlitest ei ole keegi selgitanud jüngrite ehk õpilaste, s.o. tõelise Kristuse kiriku liikmete, ühtsust nii põhjalikult kui apos­tel Paulus. Ta on kirjutanud selle küsimuse selgitamiseks terve kirja – kirja Efesose kogudusele. See kiri ei räägigi muust kui ühtsest kirikust, kes on Jeesuse Kristuse ihu ja kelle pea on Is­sand Jeesus Kristus ise. Apostel toonitab siin mitu korda oma lugejatele, et tema ja nemad on Kristuse sees (vt Ef 1,11.13 2, 13.22 3,12) ja soovib, et nad ikka enam kasvaksid Kristusesse (Ef 4,15) ja et Kristus oleks nende südames (Ef 3,17).[2]

Kuidas aga teostub see ühinemine, seda ütleb apostel selge sõnaga. Selle selgitamisele on ta pühendanud terve II poole oma kirjast, mille I pool on õpetuslik. Siin näitab apos­tel, et ühinemine peab toimuma sel teel, et „meie kõik jõuame usu ja Jumala Poja tundmise ühtsusesse“ (Ef 4,13). Tähtis on siis ka manitsus, millega ta alustab peatükki: „Olge usinad rahu­sideme kaudu pidama Vaimu antud ühtsust“ (Ef 4,3).

Meie usuisa Martin Luther ütleb, et Paulus nimetavat siin üksmeelt Vaimus, et näidata, et ta kõneleb õige õpetuse ja usu üksmeelest. Muidu ei saa rääkida üks­meelest Vaimus, sest ilma Kristuse evangeeliumit tundmata ei leidu Püha Vaimu. „Selle­­pärast“, ütleb Luther, „tuleb kõige­pealt olla usin nõudmises, et Kirja õige õpetus puhtana ja üks­meeles alal hoitakse. Sest see on kõige suuremaks ja kahjulikumaks pahanduseks kirikule, kui tekitatakse tüli ja lahknemine õpetuses.“

Õigest, ühtsest, üksmeelsest usutunnistusest algab siis see ühinemine, mis ühendab meid Isa ja Pojaga Vaimu läbi. Seda näitavad otsekohe järgnevad apostli sõnad, mis räägivad ühest ihust, s.o. ühest kirikust ja ühes vaimust, mille läbi meie siis pääseme ühe Issanda ja Kristuse juurde, ühes usus ning ühe ristimisega, ja sel viisil ühe Jumala ja kõikide isa osadusse, kes on kõikide üle ja kõikide läbi ja kõikide sees (Ef 4,4-6).

Ainult nii teostub siin maa peal ühekssaamine, mida igatseb Jeesus ja palub Jumalalt oma ülem­preesterlikus palves (Jh 17). Seda tuleb ära tunda ja selle järele kava­kindlalt talitada. Selles mõttes nõuab meie evangeelne-luterlik kirik kindlalt ühist usu­tunnistust ja õpetust. Teist, õigemat teed kiriku ühtsuse saa­vuta­miseks ei ole.[3]

 

Ilmunud pealkirja all „Üksmeel koguduses“ ajalehes Meie Kirik 1924: 337–338.



[1] Sarnases kontekstis interpreteerib Põld ka ühte teist klassikalist kohta, kus Jeesus ütleb, et Jumala riik on seespidi teie sees (Lk 17,20j): „Mida Kristus siia on tulnud tooma, on Jumala riik. See ei tule aga, tema oma sõnade järgi, mitte ilmsi, et saaks öelda: vaata siin ehk seal, vaid see on seespidine ilmutus. Kesk ahastusi võime võimsad olla oma südames, sest Kristus on maailma ära võitnud ja võimas on ka meie usk, mis võidab ära maailma (Jh 16,33 1Jh 5,4). Muidugi muutub ka meie väline elu, kui sisemine on muutunud. Ka välises elus hakkab Jumala riik siis ennast näitama. Välise elu uuendust ja õnne ei saa aga iial kätte selle kuuluta­misega“ (Uueks aastaks. Meie Kirik 1929: 2).

[2] Kooskõlas kristliku traditsiooniga näeb Põld kiriku eelkujuna ka juba Jeruusalemma templit: “Tempel pidi nagu ettevalmistus olema Kristuse tulemisele – ühele uuele templile, mis ei ole kätega tehtud“ (Mk 14,58). “Ja kui ta oma ihu templist rääkis (Jh 2,19jj), siis on ka praegu ehitatav tempel tema ihu (Ef 1,23j). See ihutempel ehitatakse elavaist kividest, sest tema sees ehitatakse meidki ühtlasi Jumala eluasemeks Vaimus (Ef 2,22)“ (Uue koja ehitamine. Meie Kirik 1925: 397j).

[3] Kasvamine ühtsuse suunas toimub sisemise osaduse tugevnedes: “Kes ühesugust usku tunnistavad, on üks kogudus ühise tunnistuse pärast. Ühine Jumala sõna tarvitamine, sakramentide pühitse­mine ja palve on selle osaduse alalhoidjad ning tunnistajad, et me oleme üks ihu ehk ühe ihu liikmed, kes kasvavad ühesse peasse. See pea on Kristus (Kl 2,19). Ent see osadus peab veel süvenema. Osadus peaga, Kristusega, peab meid viima selleni, et meil on ka osadus omavahel (1Jh 1,7). See osadus on kõige kindlam koguduse ühendaja ja sageli ka kindel tunnistus õnd­sakssaamise kohta. See osadus on, nagu ütlevad hernhuut­lased, ka armu­vahend õndsuse saavutamiseks“ (Osadus: Meie Kirik 1925: 33).

 
< Eelmine   Järgmine >