Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Palmipuudepüha
Autor: Enn Auksmann   
reede, 27 märts 2015

Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks. (Fl 2:5-7)

 Venemaa kultuuri- ja kirikuringkondades, aga tundub, et laiemalt kogu ühiskonnas, on mõnda aega löönud laineid Novosibirski ooperi- ja balletiteatris etendunud uuslavastus Richard Wagneri ooperist «Tannhäuser».

Õigupoolest on tegemist 30-aastase, valdavalt üsna andekaks peetava lavastaja Timofei Guljabini vägagi vaba interpretatsiooniga, mis on tekitanud palju poleemikat seetõttu, et ooperi peakangelasest on tehtud skandaalne filmirežissöör, kes väntab filmi nimega «Veenuse koobas», sisuks Kristuse varjatud aastad.

Nimelt ei kõnele evangeeliumid meile midagi Jeesuse elu kohta Tema kaheteistkümnendast eluaastast kuni avaliku tegevuse alguseni – ja režissöör Tannhäuser Timofei Guljabini ooperilavastuses täidab need aastad meeleliste naudingutega, mida on etenduses kujutatud väidetavalt üpris värvikalt ja kristlaste usulisi tundeid solvavalt. Tuleb tunnistada, et Guljabin ei ole siin kuigi originaalne, sest Kristust on «Tannhäuseri» lavastustesse toodud varemgi, näiteks vaevalt aasta eest Dortmundi ooperiteatris.

Lavastust nägemata on raske – kui mitte võimatu – selle kohta midagi lõplikku ütelda. Küll aga on huvitav mõtiskleda noorepoolse režissööri «tänapäevase» interpretatsiooni ja ooperi algse sõnumi omavaheliste seoste ja vastuolude üle – päris head materjali taoliseks mõtiskeluks annavad internetist leitavad intervjuud lavastaja endaga ning muudki artiklid.

Wagneri ooper rajaneb vanal saagal või lugulaulul, mille süžee on lühidalt järgmine: rüütel ja laulik Heinrich von Tannhäuser, kes on kiindunud noorde ja süütusse Elisabethi, satub hukatusse viiva meelelise armastuse kütkeisse, mida ta kogeb jumalanna Veenuse koopas ning mis seetõttu samastub ebajumalateenistusega. Oma olukorras selgusele jõudnuna otsustab Tannhäuser Veenusest lahkuda ning tõelisse ellu – ja tõelise armastuse juurde – tagasi pöörduda, hoolimata Veenuse hoiatusest, et ta ei leia ei inimeste ega Jumala juures oma languse tõttu kunagi andestust.

Tannhäuser pöördub ikkagi inimeste sekka tagasi ning püüab pärast nende põlguse ja hukkamõistu tunda saamist leida lepitust ja rahu palverännakuga Rooma. Seal peab ta aga kogema, et isegi paavst ei heida talle armu – ja nii pöördub Tannhäuser kõiges pettununa tagasi, et naasta Veenuse juurde.

Enne selle hukatusliku kavatsuse teokstegemist aga kohtub ta oma armastatu Elisabethi matuserongkäiguga – Elisabeth on igatsusest tema järele ning kogu oma hinge tema pääsemise pärast palvesse pannes ja ennast nõnda justkui tema eest ohverdades surnud. Tannhäuser saab kaotatud lootuse seeläbi tagasi ning sureb ka ise, huulil sõnad: «Heilige Elisabeth, bitte für mich!» – «Püha Elisabeth, palu minu eest!» Ooper lõpeb kiitusega Jumala halastusele, mille läbi maailmale on tulnud lunastus ning mis päästab patuse põrgutulest.

Põhjus, miks paavst Tannhäuserile andeksandmist ei saanud kuulutada, seisnes ooperi teksti järgi Tannhäuseri enda tunnistuses, et isegi meeleparanduse poole püüeldes ja patu kütkeist vabaks saada soovides ei suuda ta vabaneda ihast sellesama patu järele, ning nõnda pidigi paavst talle, oma karjasekeppi võrdpildiks tuues, ütlema, et nagu sau tema käes ei või enam kaunilt lehte puhkeda, nii et saa ka Tannhäuseris leegitsevast põrgutulest võrsuda lunastust.

Ja ometi on lunastus olemas ka Tannhäuseri jaoks. Selle lunastuse allikaks on Jumal ja Tema armastus – puhas ja süütu armastus, mis saab avalikuks neitsi Eliisabethi andumuses ning võidab, ennast ohverdades ja Veenuse isekale meelelisusele vastandudes, nii patu kui ka lootusetuse.

Timofei Guljabini sõnum on hoopis teistsugune. Ka siin on meie ees inimene, kes on teinud mingi vea – vähemalt teiste, «ühiskondliku arvamuse» meelest. Just seepärast Guljabin valiski, nagu ta on ise intervjuudes selgitanud, Kristusega või laiemalt religiooniga seonduva temaatika, kuna see tekitavat ühiskonnas kõige rohkem vastakaid arvamusi ja ärritust. Ainult erinevalt vana lugulaulu ja Wagneri Tannhäuserist ei leia Guljabini oma armu ei inimeste ega ka Jumala juurest. Seda viimast võimalust lavastaja oma peakangelasele üldse ei annagi – sest Jumalat ei ole ning inimene peabki täiesti üksinda hakkama saama. Ja kui ei saa, siis… siis on tema lõpp traagilisest veelgi traagilisem.

Näib – lavastust nägemata ei ole võimalik seda täie veendumusega kinnitada – et lavastaja siiski samastab «filmirežissöör Tannhäuseri» tema «filmi» peategelase ehk Kristusega. Ja nii saab nähtavaks ka see, kuidas ooperi lavastaja on enda jaoks mõtestanud Kristuse kuju ja tähenduse: tegemist on justkui kunstiinimesega, kelle teoseks – õigupoolest kogu Tema elu haaravaks performance’iks – ongi postmodernistlikule kunstile omaselt tuua esile inimeste ja ühiskonna reaktsioon ja selles peegelduv tõeline olemus: sallimatus, julmus, hoolimatus, silmakirjalikkus, ükskõiksus.

Õilis mõte, kas pole? – hoolimata sellest, et sel on Kristuse tõelise missiooni ja sõnumiga kui üldse, siis üsna põgus kokkupuude… Kõige problemaatilisem on siinjuures aga see, et režissöör on oma lavastusega teinud ise täpselt sedasama, mida ta justnagu tauniks: olnud halastamatu nende inimeste suhtes, kellel on temaga samasugune õigus asju, sealhulgas usulisi sümboleid, oma arusaamadest lähtudes mõtestada ja nende suhtes tundeid omada.

Vast annavad kogu sellele loole parima iseloomustuse Wagneri originaalis kõlavad Veenuse sõnad temast lahkuda soovivale Tannhäuserile: «Reut es dich so sehr, ein Gott zu sein?» – «Kas sul on tõesti nii kahju olla jumal?»

Jah, seal, kus inimene on otsustanud hakata «jumalaks», ei valitse viimaks muud kui isekus, jõhkrus ja halastamatus. Aga seal, kus Jumal on otsustanud «loobuda iseenese olust, võtta orja kuju ja saada inimeseks», võidutsevad halastus, armastus ja lunastus.

Wagneri «Tannhäuseri» lõpus laulavad Roomast naasnud palverändurid: «Es tat in nächtlich heil’ger Stund’ der Herr sich durch ein Wunder kund: den dürren Stab in Priesters Hand hat er geschmückt mit frischem Grün: dem Sünder in der Hölle Brand  soll so Erlösung neu erblühn!» – «Pühal õhtutunnil näitas Issand ise ennast ime läbi: kuiva saua preestri käes Ta ehtis värske rohelisega: patusele põrgu tules lunastus peab õitsel puhkema.»

 
< Eelmine   Järgmine >