Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Emil Anton: Naised ja preestriamet
Autor: Emil Anton   
kolmapäev, 25 märts 2015

Sample ImageJätkan nüüd korraga kahe pooleli­oleva kirjutiste sarjaga. Ühelt poolt naasen Eero Huovineni kirjutiste juurde ning eel­kõige tema akadeemiliste tööde juurde, teisalt jätkan mõtisklust Soome evangeelse-luterliku kiriku preestri­ametist ja selle katoliiklaste poolt tunnustamise võimalikkusest.

Huovineni kirjutised ja küsimus preestri­ametist ristuvad raamatus Naine ja preestriamet (Helsinki: STKSJ 1979), mida käesolev artikkel käsitleb. Huovineni akadeemilise uurimuse esitlemine jätkub edaspidi tema uurimustega Lutherist ja Küngist, nais­preesterluse küsimus jätkub aga naiste­päeva lähenedes esmalt katoliku kiriku ametliku seisu­kohaga koos põhjendustega järgmisel nädalal ning seejärel minu isiklike arutlustega.

Naine ja preestriamet keskendub peamiselt Soomes 1970-ndatel toimunud arutelule. Nagu hilisemast ajaloost teada, muutus Huovineni enda seisu­koht mingil ajal negatiivsest positiivseks ning 1980-ndate lõpul otsustas Soome evangeelne-luterlik kirik viimaks hakata naisi ordineerima preestri­ametisse.

Samas on Huovineni raamat siiski n-ö erapooletu uurimus, milles esitatakse nii toetajate kui eitajate piibellikud ja dogmaatilised argumendid ning analüüsitakse neid süstemaatiliselt ja kaasa­haaravalt. Soovitan seda raamatut soojalt kõigile, kes on huvitatud vaimuliku ameti teoloogiast ning teoloogilisest hermeneutikast.

 

Soome luterluse arusaamad vaimulikust ametist

Olin juba mõnda aega otsinud selgeid teoloogilisi allikaid luterlikust ameti­käsitusest, sest oma kogemusest teadsin, et Soome kirikus (lubatagu siin­kohal seda lühemat väljendit) on erinevaid tõlgendusi. Huovinen pakub just seda, mida olin soovinud, ehkki sellelt raamatult poleks ma nii ulatuslikku ameti­teoloogia käsitlust osanud oodatagi.

Huovinen alustab piibellikest argumentidest ning esitleb kolm erinevat arusaama “algkiriku ametist” (Huovineni termin, mis ei eelda veel, et mingit kindlat ametit oleks olnud) ning selle arengust ehk sellest koguduslikust tegelikkusest, mida Uue Testamendi kirjad meile kirjeldavad.

Esimene on klassikaline liberaalluterlik (à la von Harnack) seisu­koht, mida ise­loomustab “Vaimu” ja “ameti” vastandamine. Soome aruteludes esindas seda eksegeet Rafael Gyllenberg. Selle seisu­koha järgi esindab pauluslik spontaanne ülesannete jaotus algset ja puhast mudelit, pastoraal­kirjades aga kaldutakse katoliikluse poole.

Teise seisukoha järgi lähtub algkiriku amet koguduse elust. Seda seisu­kohta toetas mh eksegeet ja piiskop Aimo T. Nikolainen. Jeesus ei seadnud ametit, vaid vajadus erinevate ülesannete jagamiseks kerkib kiriku elust. Selle mudeli järgi leidub Uues Testamendis erinevaid ameti mudeleid ning eelduslikult pole neist ükski teistest parem. Kiriku võib erinevates olu­kordades vastavalt vajadusele jõuda erinevate lahendusteni.

Kolmanda seisukoha järgi (mh dogmaatika professor Seppo A. Teinonen) on Kristus ise seadnud kiriku ameti, kutsudes ja läkitades apostlid. Nende järgijateks on hiljem presbütrid ja üle­vaatajad, kelle ametile rajaneb täna­päevane preestri­amet. Selle mudeli järgi oli amet kogu aeg olemas, aga kirik hakkas seda mõistma aja jooksul ning see areng on kirikule normatiivne.

 

Naine algkirikus ja Piibli keelud

Esimese (Gyllenberg) ja teise (Nikolainen) mudeli toetajate järgi ei olnud algse kiriku varasel perioodil koguduse ülesannete jaotuses naiste ja meeste vahel põhi­mõttelist vahet. Kuna apostli ametit ei peeta ameti aluseks, ei oma apostlite sugu nais­preesterluse jaoks tähendust.

Kuna ameti aluseks on algse kiriku elu laiemalt, on nais­preesterlust toetavateks pädevateks argumentideks kasvõi Jeesus üldine suhtumine naistesse ning Pauluse sõna, mille järgi Kristuses ei ole meest ega naist (Gl 3:28).

Seevastu kolmanda seisukoha esindajate arvates oli algse kiriku varajasel perioodil amet (apostliamet) reserveeritud meestele. Seda seisukohta esindavad nais­preesterluse vastased, aga ka osa selle toetajatest.

Viimased tunnistavad olukorda sellisena, aga küsivad, miks see nii oli. Toonane olu­kord ei tähenda veel automaatselt sama lahenduse normatiivsust täna­päeva kirikule.

Probleem teravneb Piiblis esitatud naiste kõnelemis- ja õpetamis­keeldudega (1Kr 14:36–40 ja 1Tm 2:11–15). Neid keelde tõlgendatakse kahel olemuslikult erineval viisil: 1) eetiliste juhistena, mis on seotud naise madalama ühiskondliku positsiooniga, mis on omakorda patriarhaalse ühiskonna­korra väljendus, ja 2) ametit puudutavate juhistena, mis kuuluvad ameti jumaliku seadmis­korra juurde ning põhinevad loomis­korrale.

Esimese tõlgenduse kohaselt ei oleks keeldudes iseenesest midagi Piiblile olemuslikku, vaid keelud peegeldavad toonase aja ja kultuuri üldist patriarhaalsust. Keeldude otsene mõte on tagada hea kord ning täna­päeva kirikule on siduv teksti mõte ehk tekstide vaim, mitte ajaloolisest olu­korrast tulenev kirja­täht.

Teise tõlgenduse kohaselt on tegemist Kristuse enda käsuga, mis määrab armu vahendamise konkreetse viisi. Eitajate järgi pole vaja minna mitte tekstide “taha”, vaid võttagi teksti just sellisena. Teisalt võivad ka eitajad minna omal moel teksti “taha” ning apelleerida püsivale loomis­korrale, mida keeld väljendab.

 

Dogmaatilised argumendid

Tulles Piibli juurest dogmaatiliste argumentide juurde on luterlikus arutelus üheks põhi­küsimuseks ameti olemus. Kas see on inimlik kord või jumalik seadmine? Seisu­kohti on jagatud ka “funktsionaalseteks” ja “konstituiivseteks” arusaamaks.

Funktsionaalse (mida Huovinen nimetab pigem “funktsionalistlikuks”) aru­saama aluseks on Augsburgi usutunnistuse 5. artikkel (CA 5), mille järgi amet on seatud õndsaks­tegeva armu saamiseks. Jumal on seadnud üksnes ameti ülesande ehk selle, et evangeeliumi kuulutatakse ja sakramente jagatakse ning mitte ameti konkreetseid vorme. Amet jumaliku seadmisena samastub seega ülesande ehk funktsiooniga.

Naispreesterluse toetajad võivad argumenteerida, et amet on puhtalt inimliku korralduse küsimus või siis nõnda, et ameti ainuke jumalik korraldus on määratletud selle ülesandega. Aga nad võivad toetada ka konstituiivset mudelit tuginedes nt CA 7 sõnadele sellest, et kiriku ühtsuseks piisab üks­meelest evangeeliumi ja sakramentide küsimuses. Lisa­tingimused nagu ameti­kandja sugu tuleb korralikul luterlasel tagasi lükata.

Siin kerkib küsimus usu keskme ja perifeersete ehk ääre­alade vahelisest suhtest. Nais­preesterluse pooldajad on kaldunud eristama keset ja perifeeriat, nais­preesterluse eitajad  räägivad tavaliselt usu “tervikust”. Kiriku korraldus (ehkki mitte kogu “struktuur”) on püsiv ning pääste ja kiriku­korralduse asjad kuuluvad kokku.

Naispreesterluse eitajad apelleerivad nii Augsburgi usutunnistusele, tuues esile, et amet kuulub Jumala seatud ja kiriku ühtsuseks vältimatute asjade hulka. Amet ei samastu funktsiooniga, vaid määratleb ka ametit kandvate isikute rühma ning sellesse rühma kuulujate kohta on meil Piiblis selged juhised. Seega taandub dogmaatiline küsimus jälle piibli­tõlgendusele.

 

Antropoloogilised ja oikumeenilised põhjendused

Piibellikele ja ametiteoloogilistele põhjendustele tuleb lisada veel antropo­loogilised ja oikumeenilised argumendid. Pooldajate järgi kuulub kristlik arusaam naisest inimliku mõistuse vald­konda ning mõistus võib otsustada sugude­vaheliste suhete üle erinevates olu­kordades erinevalt. Loomu­seadus ei määratle, millised on mingis olukorras õiged või valed otsused. Tegemist on nn situatiivse ehk olukorra-eetikaga.

Teisalt võidakse väita, et naise madalam positsioon on pattu­langemise tagajärg (1Ms 3) ning et Kristuse lunastus­töö taastab algse hea korra. Seega parandaks preestri­ameti avamine naisele tema positsiooniga seotud kitsas­kohti. Eitajad aga väidavad, et naise madalam positsioon on osa loomis­korrast, nn kefale-struktuurist, milles mees on naise kefale ehk pea (1Kr 11, Ef 5).

Eitajate järgi võib naise positsioon ühiskonnas siiski muutuda, naine võib olla president jne. Selle kohta puuduvad Piiblis reeglid. Küll aga kehtib kefale-struktuur vähemalt abielus ja kirikus, sest nende kohta on Piiblis antud juhised. Ka antropoloogiline küsimus taandub piibli­tõlgendusele.

Oikumeenilistes põhjendustes väidavad toetajad, et kristlikud kirikud saavad otsustada nais­preesterluse küsimuse üksteisest erinevalt. See tuleneb mh esimesest ja teisest piibli­tõlgenduse mudelist, funktsionaalsest käsitlusest, aga ka arusaamast, et ameti­kandja soo küsimus on teoloogiliselt perifeerne. Lisatakse, et kirikute oikumeeniline koos­töös rajaneb nende usu­tunnistuslikule iseseisvusele.

Eitajate argumentatsioonis takistab naispreesterlust kohustus õpetuslikule üks­meelele kogu Kristuse kirikuga. Soome kirik ei ole teoloogiliselt mingi suveräänne tervik, mis võiks teha oma otsuseid hoolimata teistest kirikutest. Siin on nähtav oikumeeniline põhihoiak suhtes vanade kirikutega (katoliku ja õigeusu), sest paljud luterlikud ja teised protestantlikud kirikud olid nais­preesterluse juba heaks kiitnud. Seda argumentatsiooni toetas eriti hiljem katoliiklusse pöördunud prof Seppo Teinonen.

 

Lõpetuseks

Naine ja preestriamet on tõeliselt silmiavav lugemis­elamus, mis aitab mõista tõlgendusliku probleemi mitme­külgsust. Nagu Huovinen lõpus nendib, “ei vii üldine ja täpsustamata Piibli normatiivsuse rõhutamine selles küsimuses kuigi palju edasi” (lk 190–191).

Asjasse on segatud tohutult eksegeetilisi, hermeneutilisi, ajaloolisi, ameti­teoloogilisi, antropo­loogilisi ja oikumeenilisi küsimusi. Huovineni enda (ja Soome kiriku oikumeenilistes konsultatsioonides väljendatud) seisu­koht on viimselt see, et Kristus rajas küll ameti, see on jumalik seadmine, aga ameti­kandja sugu seda ei ole. Pigem eeldab täna­päevane olu­kord naiste ordineerimist preestriks.

Eriti huvitav on kõige selle juures, kui vähe kattub luterlik probleemi­käsitlus katoliiklikuga. See on esialgu küll minu arvamus, mida tahan täpsustada järgmisel nädalal, esitades katoliku kiriku ametliku seisu­koha ja selle põhjendusi. Huovinen viitab nendele asjadele lõpus vaid lühidalt otsekui täiendava infona, mida seni on vähe käsitletud: Piibli isadus­sümboolika ja see, et Kristus ise oli mees (lk 197–198).

Huviäratav on ka see, et katoliku kirik avaldas oma seisu­koha kolm aastat enne Huovineni raamatu ilmumist 1976. aastal dokumendis Inter Insigniores. Selle ja seal esitatud põhjenduste juurde, samuti ka Johannes Paulus II autoriteetse kuulutuse Ordinatio Sacerdotalis juurde tuleme järgmisel nädalal.

 

Tõlkinud Illimar Toomet

Emil Anton on teoloogiamagister ja katoliiklane

 

Samalt autorilt on Meie Kirikus muude artiklite hulgas varem ilmunud:

Luterlased ja katoliiklus (I)

Luterlased ja katoliiklus (II)

Vaata lisaks:

Peapiiskop Paavali: Kuidas suhtuvad õigeusklikud naispreesterlusse?

 
< Eelmine   Järgmine >