Menu Content/Inhalt
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Progressiusu fundamentalistid ja terve mõistus
Autor: Veiko Vihuri   
esmaspäev, 23 märts 2015

Artikkel ilmus algselt värskes mõtteportaalis Huige.

 

Sample Image2014. aastal ühiskonnas kirgi kütnud kooselu­seadust ei valitud küll aasta halvimaks ega parimaks seaduseks, kuid ühte asja see suutis: ta tõi nimelt reljeefselt esile Eesti demokraatia kitsas­kohad nii poliitilises kui filosoofilises plaanis ja pani taas küsima, mida demokraatia endast õigu­poolest kujutab ning kas need väärtused, mida nimetatakse läänelikuks või euroopalikuks, on ikka meie tõelised väärtused, mis kasvavad välja meie kultuurist, traditsioonidest ja veendumustest.

Tänavu 18. märtsil loetles Eesti Päevalehe arvamus­toimetuse juhataja Krister Paris nähtuseid, millega leppimine on tema hinnangul samm demokraatia lõpu poole (EPL 18.03.15). Nende hulka kuuluvat ka „vaenu­leksika eest­kõnelejate parlamenti jõudmine“. Sellega vihjab ta arvatavasti Konservatiivse Rahvaerakonna (EKRE) jõudmisele riigi­kokku. EKRE ootamatu edu üheks põhjuseks on peetud jõuliselt väljendatud vastu­seisu kooselu­seadusele, mille läbi­surumine riigi­kogus 9. oktoobril 2014 tekitas paljudes inimestes sügavat paha­meelt.

 

Hea ja kurja apokalüptiline heitlus

Pole kahtlust, et kooselu­seadus, mille ainus tegelik eesmärk oli soov anda sama­soolistele paaridele riiklik tunnustus vastavalt ajastu progressiivsetele dogmadele ja seeläbi muuta ühiskonna hoiakuid, jagas Eesti kahte leeri. Erinevate küsitluste kohaselt ei toetanud seda seadust rahva enamus. See ei takistanud aga mitmeid poliitikuid ja meedia­väljaandeid kujutamast kooselu­seaduse vastu­võtmist valgus(tus)e ja progressi võidu­käiguna ning seaduse vastaseid tagurluse, Kremli, autoritaarsuse jne käsilastena.

Rahva tõrksusest oldi mõistagi teadlikud, kuid see ei lugenud algusest peale. Näiteks 2014. aasta suvel rääkis riigi­kogu liige ja kooselu­seaduse üks eest­vedajatest Valdo Randpere Vikerraadios järgmist: „See on just see hetk, kus poliitikud peaks võtma ja näitama oma liidri­rolli. Küsimus ei ole selles, et me propageeriksime mingit teis­t­moodi elulaadi või homo­seksuaalset eluviisi. Me ei tee seda. Me propageerime sallivust. Ja see on progress.“

Kuid paraku heideti seda tehes kõrvale sellised igati progressiivsed ja demokraatlikud väärtused nagu dialoog, protseduuride läbi­paistvus, arvamuste paljususe austamine ja ühiskonna kõlbeliste hoiakutega arvestamine. Selle asemel jagati inimesed omadeks (lääne­meelne progressiivne üldsus) ja vaenlasteks (Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ja selle rumalad, homo­foobsed toetajad). Vastas­rinna eest­vedajate blameerimiseks ja nende mõju neutraliseerimiseks käidi välja süüdistus, nagu oleks neil varjatud sidemeid Vene oligarhide ja Putini režiimiga.

Kuigi kooseluseaduse veendunud vastased ei oleks arvatavasti oma tõeks­pidamisi muutnud ka pärast sisulist ja konstruktiivset dialoogi, oleks sellest hoolimata ehk suudetud leida rahuldav kompromiss ning paljude inimeste pettumine Eesti riigis ja poliitikas oleks olnud kordades väiksem. Sest praegu tunneb tähele­panu­väärne hulk inimesi, et nende arvamusest ja veendumustest on küüniliselt üle sõidetud ja nad nagu ei olekski enam omaenda riigis tere­tulnud, vaid on kuulutatud lausa vaenlase käsilasteks.

Võib tunduda kummaline, et demokraatlike väärtuste edendamist ja levitamist oluliseks pidavate poliitikute, arvamus­liidrite ja ajakirjanike arusaam erinevusest ja mitme­kesisusest (mis on täna­päeva Euroopas üks tähtsamaid printsiipe) nii ahtakene on. Kuid EKRE juurde tagasi tulles – kas nende seitse kohta parlamendis pole siiski valijate legitiimne ja demokraatlik tahte­avaldus? Formaalselt küll, kuid progressi­usuliste silmis teeb „vaenu­leksika“ neist demokraatia ja progressi vaenlased, mistõttu oleks parem, kui nad otsustajate ringi ei pääseks. Mis paneb küsima, kas rahva vaba tahte­avaldus ei olegi veel kogu demokraatia, vaid ehtne demokraatia seisneb teatud progressiivseteks kuulutatud ideede ja väärtuste järgimises. Kooselu­seaduse debati ajal kuulsime ju korduvalt väidet, et enamusel ei saa olla vähemuste õiguste defineerimisel ja kehtestamisel mingit sõnaõigust.

 

Demokraatia kui religiooni aseaine?

Omaette, kuigi väga oluline küsimus on küsimus inim­õiguste allikast. Religioosses ühiskonnas on sellele küsimusele väga lihtne vastata – mistahes õiguste ja vabaduste aluseks on Jumala ilmutatud tahte­avaldus, nagu see (judaismi, kristluse või islami puhul) väljendub püha­kirjas ja sellest lähtuvas traditsioonis, mis määrab ära inimese vabaduse piirid. Ühiskond korraldab oma elu vastavalt nendele väärtustele, mis on tuletatavad ilmutusest. Sekulaarses ja demokraatlikus ühiskonnas tuleb leida teist­sugune autoriteetne alus või allikas. Aga milline? Just nimelt viite puudumine vaieldamatule autoriteetsele allikale (Jumal, loodus) sundis näiteks tuntud Poola filosoofi Leszek Kołakowskit (1927–2009) vaidlustama ÜRO Inim­õiguste üld­deklaratsioonis väljendatud õigustatud soove inimese õigustena („Milleks meile inim­õigused“ – teoses: Revolutsioon kui ilus haigus, Tartu 2014, lk 358).

Siiski ei ole siit kaugel mõttekäik või küsimus, kas demokraatia ei kujuta endast mingi­sugust uut, ilmalikku religiooni või religioossele doktriinile sarnanevat ideoloogiat. Austria parem­poolne poliitiline filosoof ja katoliiklane Erik Kuehnelt-Leddihn (1909–1999) on tabavalt märkinud, et demokraatia „osutub progressi­usu raames kergesti religiooni aseaineks“ (Demokraatia analüüs, Tartu 2004, lk 57). Veidi eespool arutleb ta: „Kuna demokraatia on psühholoogilises, filosoofilises ja teoloogilises mõttes ideoloogia, on tal kalduvus tungida peaaegu kõikidesse elu­vald­kondadesse, sest ideoloogiate propageeritavad põhitõed taotlevad üld­kehtivust ning nõuavad seetõttu moraalset õigust totaalsele kohal­olule. Siin näeme demokraatia pseudo­religioosset iseloomu, mis on tähtis võti tema mõistmiseks. Ta on juba kord religiooni aseaine“ (lk 49–50).

Kuenhelt-Leddihn ei ole muidugi ainus kristliku taustaga autor, kes juhib tähele­panu asjaolule, et demokraatia kui teatud ideid ja väärtusi väljendav süsteem on Lääne ühiskondades üle võtnud koha, mis kuulus varem kristlusele, ja kaldub tungima peaaegu kõikidesse elu­vald­kondadesse. Kui tal on õigus ja demokraatia kujutabki endast vähemalt teatud aspektides religiooni aseainet, siis võime küsida, kas pole meil nende näol, kes kõnelevad tuli­hingeliselt progressiivsetest väärtustest ning taunivad sallimatust ja tagurlust, ilmutades seal­juures märkimis­väärset fundamentalistlikku sallimatust ja paindumatust, tegemist puhta­kujuliste usu­fanaatikutega, sektantidega, kes paradoksaalselt seisavad väga kaugel nendest ideaalidest, mida demokraatiale kui väärtuste­süsteemile omistatakse? Täpselt nii­samuti, nagu fanaatilised kristlikud sektid ei esinda ehtsat kristlikku traditsiooni.

 

Fanatism ja terve mõistus

Nimetatagu toimuvat kultuurisõjaks või tagasi­hoidlikumalt väärtuste kokku­põrkeks, ideaaliks seatav demokraatia ei saa sellest kuidagi võita, kui tema väidetavad eest­võitlejad pööravad mõistete nagu sõna­vabadus, arvamuste paljusus jne tähenduse orwellilikult vastu­pidiseks ja üritavad demoniseerimise, marginaliseerimise või seaduse abil sulgeda nende suud, kes esitavad oma sõna- ja mõtte­vabadust kasutades viisakalt ja argumenteeritult teist­suguseid vaateid. Ärgem unustagem, et jutt ei käi lihtsalt pedagoogilistel eesmärkidel sauna kütmisest tagurlikele viha­kõnelejatele avalikus arvamus­ruumis, vaid kavas on tõhustada ka õiguslikke karistus­meetmeid. Võrd­õigus­volinik Mari-Liis Sepper teatas juba aasta eest, et seoses „karistus­seadustiku muutmisega on põhi­õiguste eest seisjatel kõrged ootused, et need vähemus­grupid, kes on seni olnud vaenu õhutamise adressaadiks, saavad Eestis parema kaitse kui senini“ (EPL 17.04.14). Inglismaalt, kus asja­kohased pügalad on juba vastu võetud, tuleb otsekui konveierilt teateid selle kohta, et politsei muudkui arreteerib kristlastest tänava­jutlustajaid, keda varem eriti tähele ei pandud, kuid kelle jutlused tunduvad nüüd mõnele mööda­käijale homo­foobsed (teatud piibli­kohtade tõttu). Ja kuigi alles hilja­aegu kuulutasid paljud vabadust ja demokraatiat armastavad inimesed kirglikult: „Je suis Charlie!“, ei näi püha õigus väljendus­vabadusele kehtivat võrdselt kõigile ja igal pool. Volinik Sepper leiabki, et sõna­vabadus ei ole absoluutne – vähemuste õiguste „pisendamisele“ ei tohi olla kohta. Arvatavasti ei tohiks sõna­vabadusega õigustada mistahes vastu­rääkimist progressile.

18. sajandi valgustusliikumist, mille saavutustest armastab kõneleda ka president Toomas Hendrik Ilves, on seostatud mõistusele toetumisega. Kahjuks tundub, et arukast ja mõistus­pärasest lähenemisest on praegus­ajal kõige enam puudu sellel n-ö progressiivsel, valgustatud avangardil, kes peab oma kohuseks juhtida terved ühiskonnad helgesse tulevikku, mida nende usk neile ilmutab. Tulevikku, olukorda, kus inimestel pole mitte ainult õigus püüelda õnne poole – Loojast antud võõrandamatu õigus, mille sõnastab Ameerika Ühendriikide Iseseisvus­deklaratsioon –, vaid kus nad on võrdselt ja võrd­õiguslikult õnnelikud. Ja kus nurisejad ja vastu­rääkijad kui sobimatu element on neutraliseeritud. Aga kas me pole seda kõike kord juba läbi teinud? Või isegi mitmeid kordi?

Ma pöördun veel kord tagasi Leszek Kołakowski juurde, kes on õigusega kirjutanud, et „ei ole olnud ega ka tule kunagi sellist asja nagu tõe diktatuur. Tõde, mida tahetakse kehtestada vägi­vallaga, lakkab kohe olemast tõde, ükskõik, millise tõega poleks tegemist. See, mida kavatseti tõe diktatuurina, kujuneb vältimatult ümber kivistunud dogmaks, mille tegelik ülesanne ei ole mitte tõe, vaid omaenda diktatuuri kaitsmine. Iga osa sellisest sunduslikust tõest muutub oma eesmärgi tõttu universaalse vale tööriistaks ja sellega ka ise valeks“ („Saatan valetab ka siis, kui räägib tõtt“ – Revolutsioon kui ilus haigus, lk 289).

Religioosset või ideoloogilist fanatismi näib olevat raske terve mõistusega võita – näeme praegu, kuidas ollakse hädas islamistlike fanaatikutega, kellega dialoogi astumine või ühisosa otsimine on täiesti mõttetu ja viljatu tegevus –, kuid kogemus ütleb, et viimaks varisevad kõik sunnil ja valel püsivad eba­realistlikud utoopilised eksperimendid kokku. Seniks tuleb meil lihtsalt säilitada kainet meelt ning olla valmis kartmatult tunnistama ja kuulutama neid veendumusi ja väärtusi, mis on meid toonud siia, kus me oleme, ja mis meid siit ka edasi kannavad.

 
< Eelmine   Järgmine >