Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Harald Põld: Vana seadus ja uus seadus
Autor: Harald Põld   
reede, 20 märts 2015

Sample ImageKristuse ilmumisega algab siin maailmas uue seaduse ehk uue lepingu aeg. See ei tähenda aga, et vana seadus nüüd kaob maailmast. Nagu me teame, elab see täna­päeval veel täielikult edasi juutide juures. Ja ta elab edasi ka kõikide juures, kes kuidagi­viisi käsu­seaduse täitmise kaudu loodavad kätte saada õigust Jumala ees ning õndsust.

Vana ja uue seaduse erinevus ei ole ajalik, vaid olemuslik. Vana seadus teeb ilmsiks patu – uus pattudest pöördumise. Käsk näitab pattu – arm katab kinni patud. Vana seaduse esitleja on Mooses, uue – Kristus. Sest käsu­õpetus on antud Moosese läbi, arm ja tõde on tulnud Jeesuse Kristuse läbi (Jh 1,17). Kes siis täna ei ole veel pääsenud patust, elavad praegu veel vana seaduse all, olgu nad ristitud inimesed või paganad, muha­meedla­sed või juudid. Ja kes vana seaduse ajal patust pääsesid, olid uue seaduse all ning said armust õndsaks. Uus seadus ulatus kaugele vana seaduse aega, kuni paradiisi­aiani, kus inimesed pattu ei tundnudki ja elasid patuta. See seadus jäi aga varjule Jumala tõotustesse, kui inimesed olid pattu langenud. Kristuses sai see uuesti ilmsiks – üksnes seepärast on see „uus“ seadus.[1]

Seda ilmsikssaamist nägid ette prohvetid, kui nad ennusta­sid uue seaduse ja Kristuse tulekut. Nii räägib Jeremija uue sea­duse tulemisest Jr 31,31jj: „Vaata, päevad tulevad, ütleb Is­sand, mil ma teen Iisraeli sooga ja Juuda sooga uue lepingu...“ Jeremija näitab ka olemuslikku erinevust vana ja uue seaduse vahel – nende (1) alguse, (2) sisu, (3) loomu ja (4) aluse poolest.

1. Vana seadus algas, ütleb Issand, „päeval, kui ma võtsin nad kättpidi, et viia nad välja Egiptuse­maalt“ (s.32). Seekord pääsesid kõik need, kes olid valmis sööma paasa­talle ja võidsid oma maja ukse­piitasid ning pealis­puud talle verega (2Ms 12). Uues seaduses pääsevad kõik need, kes puhastavad oma südant Kristuse kui veatu Talle verega surnud tegudest teenima elavat Jumalat (Hb 9,14).

Uus seadus algas avalikult siis, kui Jumal tegi Jeesuse Ju­mala Talleks püha ristimise kaudu Jordanil (Mk 1,9jj). Jumala armu­nõus oli see alanud juba enne maailma raja­mist ja sai aina ilmsiks Jumala tõotustes ja seadustes – see sai ilmsiks juba esimeste inimeste silme ees, kui Jumal ise tappis verd valades ohvriks looma, kelle nahaga ta kinni kattis Aadama ja Eeva patuhäbi (1Ms 3,21).

2. Vana seaduse sisu oli kirjutatud kivi­laudadele Siinai mäel (2Ms 20). Selle otsus oli karm: kes täidab käske, see peab nende kaudu elama (3Ms 18,5), kes neid ei täida, peab rasket nuhtlust kandma ja surema. Vana seadus ei too inimestele muud kui ka­ristust, sest selle järgi ei saa ükski liha olla õige Jumala ees (Ps 143,2). „Ma olin nad võtnud enese omaks“, ütleb Issand (s.32). Vana seadus ei näita armu, mis saab ilmsiks Kristuses, millest laulab püha laulik, kui ta ennustab uut aega: „Kui nad teotavad mu korraldusi ega pea mu käske, siis ma küll nuhtlen nende üle­­astumisi vitsaga ja nende paha­tegusid hoopidega, kuid oma hel­dust ma ei tühista ega tee valeks oma ustavust“ (Ps 89,32–34).

Vana seaduse ajal oli armupäike loojas. Kui päike on loojas, siis ei ole ta aga kadunud – ta on olemas ja koidu­kiired kuulu­tavad tema tõusmist. Kristus, igavene Jumal ja tema arm, olid varjul, aga hommikutähed ja koidu­kiired kuulutasid prohvetitele tema ilmumist, igavese päikese tõusmist (Rm 13,11jj 2Pt 1,19). Kristusega sai armu­seadus täiesti avalikuks – see uus seadus, mille kohta ütleb Jumal: „Ma panen nende sisse oma Seaduse ja kirjutan selle neile südamesse“ (s.33).

Uues seaduses on Moosese kivilauad kõrvale heidetud ja valitsemas on Kristus, kes elab südametes – siin ei ole sundijat, vaid elab usk kui vägi ning sise­mine tung, mille kohta ütleb apostel Paulus: „Armastus sunnib“ (2Kr 5,14). Siin ei saa süda teisiti, kui et ta peab Kristuse käske täitma – vendi armas­tama (Jh 13,34j), tegema misjoni­tööd (Mt 28,18jj Ap 1,8).[2]

3. Oled sina, armas lugeja, uue seaduse inimene? Või elad sa veel vanas seaduses, ägad Moosese käskude all? Pane tähele uue seaduse loomust, et sa võiksid endale aru anda, kelle all sa seisad.

Kuula, mida Jumal ütleb prohveti kaudu uue seaduse ini­meste kohta: „Üks ei õpeta enam teist ega vend venda, öeldes: „Tun­ne Issandat!“, sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisike­sed kui suured“ (s. 34). Kui sa veel teisi vendi ja õdesid, kes tõsi­meeli tahavad olla kristlased, käid sorkimas ja neile seleta­mas: „Vaata, sina ei toimi õigesti usu järele“, siis ei ole sa veel uue seaduse all. Või kui sa iga sammu juures, mis tuleb astuda, ise ikka kahtled ja käid küsitlemas teisi, kas see on ka õige Jumala ees, siis ei ole see sul veel käes. Apostel Johannes ütleb valguse lastele: „Teil on võidmine sellelt, kes on püha, ja teie teate kõik... ning teil pole vaja, et keegi teid õpetaks“ (1Jh 2,20. 27). Ja apostel Paulus ütleb, et saades täis­meheks Kristuse täisea mõõtu mööda „me ei oleks enam väetid lapsed, keda pillutab ja kõigutab iga õpetus­tuul“ (Ef 4,13j). Uue seaduse inimestel on käes selge tee, sest neile on käsk kirjutatud südamesse – sealt nad näevad ja loevad, mida tuleb teha. Neile tahab Jumal olla Jumalaks ja nad peavad temale olema rahvaks (s. 33).

4. Mille alusel ja kuidas me uude seadusesse pääseme? Ka selle aluse nimetab Jumal Jeremija suu kaudu: „Ma annan an­deks nende süü ega tuleta enam meelde nende pattu“ (s.34). Vana seadus on patu­tundmine ja patu­karistus. Uus seadus on andeks­andmine ja patust pöördumine, õigus ja õndsus. „Te olete õndsaks saanud“, ütleb apostel Paulus (Ef 2,8). Õnnis on aga see, kelle üle­astumine on andeks antud ja kelle patt on kinni kaetud (Ps 32,1). Ja see on Jumala and (Ef 2,8).

Kas sina seisad sellel alusel? On sul see kindel teadmine: ka minu patt on andeks antud ja ära pestud Jeesuse Kristuse, Ju­mala Poja veres. Palju on neid, kes seda tahaksid tunnistada, aga kelle süda seda tunnistades veel kahtleb ja iseäranis surma­tunnil hirmu teeb. Kui sinu lugu on nii, siis otsi veel, et sa pääseksid vanast seadusest uude, et Mooses ei peksaks vitsaga sinu süda­me­tunnistust, vaid Kristus rõõmustaks sind alati oma armu ja heldusega.

Vennastekoguduse asutaja krahv Nikolaus Ludwig von Zinzendorf on öelnud: „Pattude andeks­andmine laseb inimestel pudeneda soomused silmadelt, see annab rõõmsa meele, selge aru­saamise ja lahtise mõistuse.“ Tõesti, kel pattude andeks­and­mine käes ja õigeks saanud Jumala ees, sellel on alles põhi all ja Jumala riigi asjad selged. See ütleb koos Taavetiga: „Ma olen mõistlikum kui kõik mu õpetajad, sest ma olen mõlgutanud mõttes su tunnistusi“ (Ps 119,99).

Ja ta laulab kirikulaulu koos õpetaja Rothega (Herrnhutis, Zinzendorfi ajal):

Nüüd olen mina põhja leidnud, / mis minu ankru kinnitab: / Mu Jeesu haavus! Armu leidnud / on ta, kes ikka halastab. / See alus ikka kindlaks jääb, / kui maa ja taevas hukka läeb.

Johann Andreas Rothe 1688–1758 (Uus Laulu­raamat 428,1)

 

Ilmunud:  Meie Kirik 1925: 389–390



[1] Põld vastandab siin tüüpiliselt luterlikult: „Mida tähendab uus seadus, näitab meile selgesti pühakiri ise. Uus seadus ehk uus testament ei ole muud kui pattude andeksandmine. Sest vana sea­dus ja vana testament on hukkamõistmine. Selline vahetegemine läbib kogu piiblit. See vastab sisuliselt piibli jaotusele käsku ja evangeeliumi, kus käsk tähendab vana seadust ja evangeelium uut seadust. See­juures ei tohi muidugi vana seadust samastada Vana Testamendi raamatutega ega uut seadust Uue Testamendi raamatutega, vaid vana ja uus seadus läbivad mõlemat piibli osa, ainult vana seadus paistab meile sel­gemini silma Vanas Testamen­dis ja uus seadus Uues Testamendis. Vahe vana seaduse ehk vana lepin­gu ja uue seaduse ehk uue lepingu vahel ei ole sisuliselt ajalooline, nii et vana seaduse mõju ja tegevus lõpeks Kris­tuse eluajaga siin maailmas ja uus seadus alles Kristusest alates ajaloo­liselt maksma hakkaks, vaid vana ja uus seadus esitavad kahesugust eri­suhtu­mist Jumalasse ja tema tõotus­tesse“ (Luterliku kiriku õpetus armu­lauast, Meie Kirik 1928: 212).

[2] Sarnaselt vanale ja uuele lepingule (käsule ja armule) kõrvutab Põld ka ligimese- ja vennaarmastuse: „Vennaarmastus on nimelt suurem kui ligimesearmastus. Ligimesearmastuse käsk on vana seaduse käsk, vennaarmastuse käsk on uue seaduse käsk, nagu ütleb Jeesus: „Ma annan teile uus käsu: armastage üksteist!“ Ligimesearmastuse mõõt on iga inimene ise, sest ligimest peame armastama nagu iseennast (3Ms 19,18). Vennaarmastuse mõõt aga on Jeesus Kristus ja tema armastus. Jeesus üt­leb: „Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist“ (Jh 13,34). Jeesus on aga meid armastanud rohkem kui iseennast. Ligimesearmastus kui väiksem mahub vennaarmastuse sisse – muidu ei manit­seks apostel Peetrus, et me peame üles näitama vennaarmastust ja vennaarmastuse sees armastust kõikide vastu (2Pt 1,7). Ligimesearmas­tus ulatub nende juurde, kes on meile kõige lähemal, vennaarmastus aga ulatub kaugele üle maailma otste, sest see on Jumala enese armastus, millega tema on maailma armastanud, et ta on andnud oma ainusündinud Poja (Jh 3,16). See on see armastus, millest tunnistab apostel Paulus: „Kristuse armastus sunnib“ (2Kr 5,14). See armastus tuleb ilmsiks ka misjonitöös, mille kaudu kristlase armastus ulatub vendade juurde, kes asuvad kõige kaugemais maailma otstes“ (Misjonijutlus, Meie Kirik 1931: 241).

 
< Eelmine   Järgmine >