Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Peapiiskop Paavali: Kuidas suhtuvad õigeusklikud naispreesterlusse?
Autor: peapiiskop Paavali   
kolmapäev, 18 märts 2015

Sample ImageVeebileht Meie Kirik avaldab Soome Õigeusu Kiriku Karjala ja kogu Soome peapiiskop Paavali 1980. aastatel kirjutatud seisu­koha­võtu nn nais­preesterluse küsimuses. Soome Evangeelse-Luterliku Kiriku kiriku­kogu andis loa naisi preestriks ordineerida 1986. aastal. Täna, veerand sajandit hiljem, oleme tunnistajaks, kui ette­nägelikuks ja täpseks osutusid mitmed Soome õigeusu kiriku ülemkarjase hoiatused. Rõhutused tekstis pärinevad Meie Kiriku toimetuselt.

Soome evangeelse-luterliku kiriku homme algaval kiriku­kogul hääletatakse nn nais­preesterluse üle. Ametlikult ei ole õigeusu kirikul selle kohta midagi öelda – kirikud teevad oma otsuseid iseseisvalt.

Astudes aga ametlikult tasandilt kirikute vaimulikku ruumi, milles meie rahva­kirikud on meie rahvast teenivate vennas­kirikutena kõrvuti, pole üksteise tehtud otsused vastastikku sugugi tähtsusetud. Need võivad endaga tuua nii rõõmu kui sügavat leina.

Õigeusu kiriku suhtumist naispreesterlusse ei ole avalikkuses käsitletud. Võib-olla selle­pärast on tekkinud arusaam, et õigeusu kirik on nii vana­moeline, et see ei pööra isegi tähele­panu nais­preesterluse taolistele täna­päevastele nähtustele.

Ometigi oleme õigeusklikena jälginud naispreesterluse küsimuse arengut luterlikus vennas­kirikus. Nüüd, kui otsustamise hetk on juba kolmandat korda saabumas, tuleb tunnistada, et loodame ja palvetame kuni lõpuni, et meie vennas­kirik ei teeks otsust, mis tähendaks eemaldumist meie ühiselt kristlikult aluselt.

Kui aga nii läheb, oleks see – nagu õigeusu teoloogid nt Ameerikas on nais­preesterluse tuleku kohta öelnud – traagiline, ajal kui kristlikud kirikud muudes küsimustes otsivad oma­vahelist osadust ja ühtsust. Sest naispreesterlus tähendab kirikute vahel uut ja püsivat lõhet.

Oikumeeniliselt on kahetsusväärne, et Soome Oikumeeniline Nõukogu ei ole andnud ühtegi hoiatavat märgu­annet, ehkki nais­preesterluse küsimuses on nüüdseks jõutud otsustavasse faasi. See seab kahtluse alla [nõukogu] oikumeenilise sõltumatuse.

Millised on erinevused preestriameti tõlgendamisel?

Kas nn naispreesterluse küsimus on tõesti nii oluline? Mida õigeusu kirik selle kohta ütleb?

Mõned luterlikud teoloogid selgitavad, et naiste preestriks saamine ei ole kaugeltki teoloogiline, vaid hoopis praktiline küsimus võrd­õiguslikkusest ning et Piibli kirjeldatav apostlite-aegne tava ei ole 20. sajandi kirikule sobivaks eeskujuks. Oma­korda vastu­pidisele tulemusele jõuavad need luterlikud teoloogid, kes tõlgendavad neid­samu Uue Testamendi kohti jätkuvalt siduva Jumala sõnana ning sellest lähtudes ei tunnusta naisi preestri­ametis.

Sellega luuakse kahetsusväärne olukord, kus enamus­häältega otsustatakse, kes tõlgendavad Jumala sõna õigesti ja kes valesti. Kahjuks näivad puuduvat eeldused selleks, et kumbki osapool võtaks aja maha, et kuulata, mida kirik ise on kõikidel aegadel ja igal pool selle kohta rääkinud. Siis osutuks, et preestri­ameti puhul ei ole tegemist käitumis­reeglitega – näiteks selle kohta, kas naine võib koguduses kõnelda –, vaid millegagi, mis on hoopis sügavam, ulatudes kiriku olemusse.

Meie luterlikus vennaskirikus ei peeta preesterlust sakramendiks ega apostlikku järje­pidevust vältimatuks. Sellest tuleneb, et kui õige­usklikud rõhutavad preestri­ametit vaimuliku ja sakraalse armu­annina (vt 1Tm 4:14; 2Tm 1:6), siis luterlased räägivad pigem jutlustamis­ametist.

Ometigi on luterlikus kirikus preestri ülesandeks lisaks jutlustamisele ka teiste armu­vahendite, ristimise ja armulaua sakramentide õige talitamine.

Kui luterliku kiriku [nais]lektorid saavad praegu koguduse­õpetaja loal jutlustada ja abistada armu­laua jagamisel, siis armu­laua sakramendi iseseisev pühitsemine on lävi, mida saab ületada vaid mees­soost preester.

Õigeusu seisukohast jõutakse siin asja tuumani ehk piirini, kus nais­preesterluse edenemine Soomes on seni peatunud. Minu arvates on nõnda läinud pigem intuitiivselt ja ette­hoolde tõttu, mitte teoloogilistel põhjustel.

Millega on siis altarisakramendi puhul tegemist, kui nii õigeusu kui ka katoliku aru­saama järgi saab seda toimetada vaid mees­vaimulik?

Armulaua sakramendis tuleb koosviibiva koguduse juurde Kristuse ülem­preesterlik teenimine, mille Ta viis täide Kolgatal. Kõigis armu­laua­liturgia nn anafora-palvetes on juba alates apostlikest isadest olnud kesksel kohal koguduse tänu Jumal Isale kõikide Tema pääste­tegude eest ja eriti Tema Poja Jeesuse Kristuse eest, kes ohverdas ennast maailma elu eest ning andis oma järgijatele käsu pühitseda armu­lauda Tema mälestuseks.

Seega on armulauasakrament ühelt poolt Kolgata ohvri meenutamine, teisalt koguduse tänu selle eest. Seda tänu toob kogudus Jumalale tänu­ohvrina (vt 1Pt 2:5). Selle tänu­ohvri, euharistia, nähtavaks osaks on leib ja vein, mida oma­korda kogudus Kristuse ihu ja verena vastu võtab.

Armulaua sakrament (kreeka keeles mysterion) on salasus, mida ei tule ära seletada, vaid tegelikkuse irratsionaalsel tasandil vaimulikult kogeda. Kasvõi põguski altari­sakramendi ise­loomustamine annab aluse mõistmaks seda, miks peab seda sakramenti toimetama mees­vaimulik. Küsides lisaks, kes talitab armu­laua­sakramenti tegelikult, on vastus enesest­mõistetav.

Preester Kristuse ikoonina

Õigeusu armulaualiturgias on palve, mida preester loeb enne nn suurt sisenemist, kui leib ja vein viiakse pühale altarile. Sellest palvest, milles preester palub endale preestriameti armuväge, et teenida Aukuningat, saame ka viite sakramendi tegelikule talitajale. Selles on sõnad: “Sest Sina, Kristus, meie Jumal, oled [ohvri] tooja ja toodav, vastu­­võtja ja välja­jagatav.” (Osundatud välja­andest: Teenistus­raamat, Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik 2014, lk 159 – toim.)

Kristus andis Kolgatal ennast vabatahtlikult ohvriks

Ta oli seega nii ohvri tooja kui toodav ohver. Sama ohvri tooja ja toodav on Ta ka armu­laua­liturgias, sellel mälestus­teenistusel. Selles on Ta nii koguduse toodava tänu­ohvri vastu­võtja kui pühas armu­lauas teistele jagatav.

Kui armulaua sakramendi talitaja on Kristus ise, nagu eespool nimetatud palvest ilmneb, siis millises rollis on preester? Preestri­ameti armu­anni saanuna teenib ta Kristuse isiku vahendajana. On ju tema see, kes kordab Kristuse sõnu: “Võtke, sööge, see on minu ihu” ja “Võtke, jooge sellest kõik, see on minu veri…” Tema õnnistab ka leiva ja veini käega, mille sõrmed moodustavad Kristuse nime­tähed. Seeläbi saavad leib ja vein Püha Vaimu kaudu Kristuse ihuks ja vereks.

Armulaua sakramendis teenivat preestrit ongi nimetatud Kristuse ikooniks (Diokleia piiskop Kallistos Ware raamatus Women and the Priesthood, New York 1983).

Ikoon on vahend, mille tähendus on kujutada originaali. Kristus oli tõeline inimene – sündinud mehena. Selle­pärast saab üksnes mees­preester Kristuse ikoonina olla ehtne.

Kui preesterlust ja selle otsest sidet armulaua sakramendiga mõista nõnda nagu kirik on seda algusest peale mõistnud, siis ühegi pühitsusega ei saa teha naist altari­sakramendi talitajaks ning mõiste “nais­preester” on absurd. Selle probleemi vältimiseks on nn feministlik teoloogia, millest saigi alguse kogu nais­preesterluse idee, muutnud kristlikku jumala­käsitlust nõnda, et Pühast Kolmainsusest on kõrvaldatud maskuliinsed nimetused “Isa” ja “Poeg”. Sellega väidetakse, et ka Kristus ei olnud mees, vaid sooliselt neutraalne, andro­güünne olend.

Väites, et Kristus ei olnud tõeline inimene, hävitab ehtne feministlik teoloogia ka piibelliku nägemuse inimese pääsemisest. Kui Kristus ei olnud tõeline inimene ega “kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta” (Hb 4:15), siis ei saanud Ta olla ka meie pattude lepitus.

Kuuldavasti räägivad need, kes kurvastavad naispreesterluse edasi­lükkumise pärast, et sellise “kõrvalise” asja pärast jäävad kirikus tegemata tõeliselt “tähtsad” asjad. Minu arvates võib “kõrvalisena” reklaamitud nais­preesterluse otsus saada tõeliseks Trooja hobuseks, kui tsiteerida ühte kiriku­kogu liiget. Kui see on sisse lastud, siis varem või hiljem hüppab sellest välja feministlik teoloogia koos kõigi oma eksitustega. Milline vastutus on meil järgmiste põlv­kondade ees!

Kuna olen aastakümnete jooksul õppinud austama traditsioonidele ustavat evangeelset-luterlikku kirikut ning eri­meelsustest hoolimata rõõmustama sõpruse pärast paljude selle kiriku töö­tegijate ja liikmetega, siis tundub, et ma otsekui reedaksin selle sõpruse, kui ma otsustaval hetkel ei esitaks neid põhjusi, mille pärast me õige­usklikena ei saa suhtuda nais­preesterlusse positiivselt. Kui luterlikus kirikus viiakse ellu nais­preesterlus, tähendab see ka kristlaste ühise piibelliku aluse hülgamist, millele rajanedes on seni olnud võimalik arendada oikumeenilist ühtsust, mis on suunatud Kristuse käsule, “et nad oleksid üks”.

Olles rääkinud neist põhjustest, mille pärast õigeusu kirik saab naiste preestriks pühitsemisse suhtuda üksnes negatiivselt, on lugeja loodetavasti mõistnud, et eitav hoiak ei johtu kuidagi naise isiku ala­hindamisest. Vastu­pidi, õigeusu traditsioonis on naise isik nt Neitsi Maarjas ülendatud “kõrgemaks keerubitest ja seeravitest”, nõnda et Maarjat “kiidavad … õndsaks kõik sugu­põlved” (Lk 1:48). Eitava hoiaku ainsaks põhjuseks on Jumala enda pääste­plaan, see et Jumal­inimene Jeesus Kristus sündis mehena ning et kristlikus preestri­ametis jätkub Tema ülem­preesterlik teenimine täna­päeval “kuni tema tuleb” (1Kr 11:26).

 

Kõrgestipühitsetud Karjala ja kogu Soome peapiiskop Paavali

 

Tõlkinud Illimar Toomet

Peapiiskop Paavali oli Karjala ja kogu Soome peapiiskop aastatel 1960–1987

 
< Eelmine   Järgmine >