Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Kristus Psalmides: Jeesus Kristus istub Jumala paremal käel (Ps 110)
Autor: Antti Laato   
reede, 13 märts 2015

USample Imageues Testamendis tsiteeritakse seda psalmi korduvalt (Mt 22:44; Mk 12:36; Lk 20:42–43; Ap 2:34–35; 1Kr 15:25; Hb 1:3,13; 5:6; 7:3,17,21). Selle abil on tunnistatud Jeesuse pääste­tegudest. Esmalt on Jeesus Kristus Jumala Poeg, kes on istunud Jumala paremale käele ning saanud meele­valla taevas ja maa peal. Teiseks on Jeesus preester Melkisedeki korra järgi, kes on valmistanud lepituse taevases pühimas paigas.

Psalmi abil selgitasid esimesed kristlased Kristuse ja Jumala Poja lähedast sidet. Psalmi esimeses salmis öeldakse: “Issand (= Jahve; Septuaginta: Kyrios) ütles minu Issandale (= ’âdôn, Septuaginta: Kyrios). Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased su jalge­aluseks järiks!” On arvatud, et Jumal Isa ja Kristuse lähedaseks pidamine põhines Septuaginta tõlke­variandil, mille järgi nii Issanda nimi Jahve kui ka kuninga kohta kasutatud nimi ’âdôn on tõlgitud sama sõnaga kyrios. Samas toob Septuaginta tõlge selgemalt esile psalmi sõnumi. Salmis 5 viidatakse Jumalale, so Jahvele samuti sõnaga ’âdôn. Seega annab psalm Taaveti soo kuningale autiitli “Issand” (hb ’âdôn, kr kyrios), kasutades sama sõna Jahve kohta. Seega põhineb arusaam Jumala ja Kristuse lähedasest sidemest psalmi tekstile. Jeesus ise suunas oma kuulajad mõtlema psalmis kirjeldatud kuninga peale (Mk 12:35–37): “Ja Jeesus kõneles edasi ning õpetas pühakojas: „Kuidas kirjatundjad ütlevad, et Messias on Taaveti poeg? Taavet ise ütles Pühas Vaimus: Issand ütles mu Issandale: Istu mu paremale käele, kuni ma panen su vaenlased sinu jalge alla. Taavet ise nimetab teda Issandaks – kuidas siis tema saab olla ta poeg?”

Peetruse kõne nelipühal Jeruusalemmas on üks varasemaid kristlikke jutlusi Jeesuse surma ja üles­tõusmise pääste­loolisest tähendusest. Peetrus tunnistab Psalmile 110 viidates, et see räägib Jeesuse taevaminemisest ja Tema aukohast Jumala paremal käel (Ap 2:33–36). Peetruse sõnu: “Jumal on teinud Jeesuse Issandaks ja Messiaks?” (Ap 2:36) ei ole kristlikus teoloogias tõlgendatud adoptiivsena, st et Jumal oleks teinud Jeesuse Messiaks ja Issandaks alles pärast üles­tõusmist. Psalm seostub algselt kuninga kroonimisega. Potentsiaalselt on kroon­prints kuningas juba sündides, kuid ta tehakse kuningaks, st ta kuulutatakse avalikult kuningaks kroonimis­päeval. Sama mõte esineb ka Peetruse kõnes. Jeesus näitas oma ime­tegudega, et Ta on Jumala valitu (Ap 2:22) ehk Messias. Üles­tõusmise läbi on Ta siiski kroonitud Messia ja Issanda taevasele aujärjele. Kui Messias rõhutab Jeesuse inimlikku loomust, siis Issand rõhutab Tema jumalikku loomust.

Luukas räägib, et Paulus tunnistab vastavalt Psalmi 2 kroonimis­liturgiale (Ap 13:32–33), et Jeesus on üles­tõusmise läbi kroonitud Jumala Poja aukohale. Mõte esineb ka Pauluse kirjades. Ta tsiteerib varasemat kristlikku traditsiooni ja kirjutab Jeesusest (Rm 1:1–4): “Jumala evangeeliumi, mida Jumal on muiste oma prohvetite kaudu pühades kirjades tõotanud oma Pojast – kes liha poolest on sündinud Taaveti soost, ent pühaduse Vaimu poolest määratud oma surnuist üles­tõusmise järel Jumala Pojaks väes – Jeesusest Kristusest, meie Issandast.” Pauluse teksti tuleb tõlgendada nõnda, et Jeesus oli Jumala Poeg juba siia maailma sündides (Gl 4:4), aga üles­tõusmise kaudu on Ta seatud “Jumala Pojaks väes” Jumala paremale käele taevas.

Septuagintas on psalmi 3. salmi lõpp tõlgitud kuninga sündimiseks: “Olen sünnitanud sind üsas enne koidu­tähte (Heosforos).” Ilmselt peeti algselt sellega silmas kuninga saamist Jumala omaks kroonimis­liturgias (vrd Ps 2:7). Justinus Märtri arvates räägib salm siiski Jeesuse neitsist­sünnist (Dialoog, 63): “Pealegi on Taaveti sõnad (Ps 110:3–4): “Sinu pühade kirkuses, üsast enne koidu­tähte ma sünnitasin sind. Issand on vandunud, et ta ei murra oma vannet: Sina oled preester igavesti Melkisedeki korra järgi.” Kas mitte see ei näita teile, et aegade alguses Jumal, kõiksuse Isa, kavandas teda sünnitada inimüsast?”

Psalmi järgi tegutseb Taaveti soo kuningas preestrina Melkisedeki korra järgi (Ps 110:4): “Issand on vandunud ja tema ei kahetse seda: „Sina oled preester igavesti Melkisedeki korra järgi!” Melkisedekit nimetatakse esimest korda Moosese raamatutes (1Ms 14:18–22). Ta on Saalemi preester­kuningas, kes teenis Jumalat nimega El Eljon. Seda nime on arvatud kuuluvat samale Jumalale nagu patriarhidele tuntud El Shaddaj. Saalem omakorda on Jeruusalemma (vana) nimi (Ps 76:3). Melkisedek oli seega muistse Jeruusalemma preester­kuningas. Juudid märkisid juba varakult, et Melkisedeki vanemaid ei ole esitletud, ehkki kuningatest rääkides oli see tavaks. Ka Melkisedeki surma ei nimetata. Võib-olla Melkisedekil ei olnudki vanemaid ning ta ei surnudki. Kirjas heebrealastele toetutakse Melkisedekit kirjeldades juudi traditsioonile (Hb 7:1–3): “Seesama Melkisedek oli ju Saalemi kuningas, Kõige­kõrgema Jumala preester, kes tuli vastu Aabrahamile, kui see pöördus tagasi kuningaid löömast, ja õnnistas teda, kellele ka Aabraham jagas kümnist kõigest, ja kes on, nagu ta nimi esmalt tõlgitakse, „Õiguse kuningas”, siis aga ka Saalemi kuningas, see on „Rahu kuningas”, isatu, ematu, sugu­võsatu, kellel ei ole päevade algust ega elu otsa, aga sarnaselt Jumala Pojaga jääb preestriks jäädavalt.”

Kirja heebrealastele autori järgi teostus Melkisedeki igavene preesterlus Jeesuse lepitus­surma, üles­tõusmise ja taevasse­minekuga. Tema preesterlus on hinnalisem Leevi preesterlusest. Jeesus on andnud ennast ohvriks maailma pattude eest, läinud lepitus­verega taevasse kõige­pühamasse paika ja toonud igavese lepituse (Hb 7:15–28): “Ja asi saab veel selgemaks, kui Melkisedeki sarnaselt tõstetakse preestriks üks teine, kes ei ole preestriks saanud lihaliku käsu Seadust mööda, vaid hävimatu elu väge mööda. Sest tunnistatakse ju: “Sina oled igavesti preester Melkisedeki korra järgi.” Varasem käsk tühistatakse, sest see oli nõder ja kasutu – Moosese Seadus ei ole ju midagi teinud täiuslikuks –, asemele tuuakse aga hoopis parem lootus, mille kaudu me võime saada Jumala ligi. Ja niivõrd kui see ei sündinud ilma vandeta – sest leviidid on saanud preestriks vandeta, Jeesus aga vandega selle kaudu, kes talle ütleb: “Issand on vandunud ja tema ei kahetse seda: Sina oled igavesti preester” –, sedavõrd on parem ka leping, mille käe­meheks on saanud Jeesus. Teisi, kes on järje­korras saanud preestriks, on küll palju olnud, sest surm keelas neid selleks jäämast; Jeesusel on aga selle tõttu, et ta jääb igavesti, muudetamatu preestri­amet. Just seepärast ta võibki päriselt päästa neid, kes tulevad Jumala ette tema läbi, elades aina selleks, et nende eest paluda. Just selline ülem­preester on meile kohane: püha, veatu, laitmatu, patustest lahutatud ja kõrgemaks saanud kui taevad. Tema ei ole sunnitud teiste ülem­preestrite kombel päevast päeva tooma esmalt ohvreid omaenda pattude eest ja alles seejärel rahva pattude eest, sest seda ta on teinud ühe korra ja alatiseks, kui ta ohverdas iseenda. Sest Moosese Seadus seab ülem­preestreiks inimesed, kes on nõrgad, aga vande sõna, mis on Seadusest hilisem, seab selleks Poja, kes on saanud täiuslikuks igavesti.”

Kirjas heebrealastele peetakse Vana Testamendi ohvreid ja ülem­preestri tegevust eel­kujuks Jeesuse ülem­preesterlikust tegevusest Melkisedeki korra järgi (Hb 8:3–5): “Iga ülem­preester seatakse ju ohverdama ande ja ohvreid; seepärast on tingimata vaja, et temalgi oleks midagi ohverdada. Kui ta nüüd oleks maa peal, siis ta ei olekski preester, sest siin on juba olemas neid, kes ohverdavad ande Seaduse järgi ja teenivad pühamus, mis on ainult taevase kuju ja vari. Moosest ju juhendati, kui ta hakkas valmistama telki: „Vaata, et sa teed kõik selle kuju järgi, mida sulle näidati mäel!”

Ülempreestri toimetatud ohvrite tõlgendamine sümboolsena jätkub apostlike isade juures. Klemensi järgi on Vana Testamendi ohvrid eel­kujuks Jeesuse ülem­preesterlikust ja tema volitatud apostlite ja nende ametisse­seatud piiskoppide tegevusest (1Klem 40–47). Seda tõlgendus­traditsiooni jätkab Justinus, kui ta räägib Jeesusest Saalemi kuningana (Dialoog, 113): “Tema on see, kes kiirgab Jeruusalemmas igavese valgusena (Js 60:1,19–20). Tema on see, kes on Saalemi kuningas ja Kõigekõrgema Jumala preester igavesti Melkisedeki korra järgi.”

Psalmile 110 viidatakse varajastes kristlikes tekstides sageli. Tõlgendus järgib Uue Testamendi õpetusi. Psalmi on peetud eelkõige Jeesuse olukorra selgituseks pärast üles­tõusmist ja taevasse­minemist. Psalm tunnistab ka sellest, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg ning suurem inglitest (1Klem 36). Kirja heebrea­lastele eeskujul kasutatakse argumendina kahte võtme­psalmi: Ps 2:7–8 ja Ps 110:1. Barnabase kirjas (12:10–11) vaadeldakse Jeesuse õpetusi, mille järgi Taavet kutsub oma järglast Issandaks (Ps 110:1) ning mitte oma pojaks.

Juba algusest peale on Psalm 110 olnud kristlastele armas, sest juba Jeesus tõlgendab seda messiaanlikult. Psalmis on kokku võetud Jeesuse pääste­töö inim­konna eest. Selles on nähtud viidet neitsist­sündimisele, Tema toodud ohvrile Melkisedeki korra kohase ülem­preestrina, Tema üles­tõusmisele ja taevasse­minemisele ning igavesele preesterlusele taevases Jeruusalemmas. Psalmi tunnistus lõpeb usu­tunnistusega. Psalmile tuginedes on kristlased alati pidanud Jeesust selleks Vana Testamendi kuningaks, kes istub Jumala paremal käel ja valitseb kuningana maailma üle.

 

Antti Laato raamatust “Kristus Psalmeissa” (Perussanoma, 2011) tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse autori ja kirjastuse loal.

Perussanoma Oy, Helsingintie 10, 02700 Kauniainen, Suomi – Finland

http://www.perussanoma.fi

 
< Eelmine   Järgmine >