Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Joel Kerosuo, Esko Murto: Kirik, traditsioon, tulevik
Autor: J. Kerosuo, E. Murto   
neljapäev, 12 märts 2015

Kirik, traditsioon...

Joel Kerosuo

 

Sample Image

 

Mis asi see “traditsioon” veel on? Kuidas seda mõista ja milleks seda vaja on? Paulus õpetab 2Ts 2:15 pidama kinni pärimustest, mida on õpitud. Kreeka sõna paradosis tähendab tegelikult just traditsiooni. See on midagi sellist, mida antakse edasi teatud kujul. Kristlikku traditsiooni kuulub erinevaid asju. Kirik annab edasi vastu­võetud sõna ning sellest sündinud õpetust. Samuti kuulub traditsiooni asju, mis säilitavad ja kannavad hoolt Kristuse evangeeliumi eest nagu liturgia, koraalid ja palved. Õigu­poolest saab traditsiooniga kirjeldada kogu seda usu tervikut, mis antakse edasi järgnevale põlv­konnale. Kirikus on seda teate­pulka edasi antud juba sajandeid.

Sola Scriptura – üksnes Pühakiri – kõlas usupuhastuse võitlus­hüüd. See kuulus usu­puhastuse kesksete rõhu­asetuste hulka. Tuli naasta Kirja juurde, selle juurde, mida kirikule tõeliselt on ilmutatud. Ühtlasi tähendas see loobumist mitmetest sajandite jooksul kirikus levinud valedest traditsioonidest. Esmalt võibki meenuda, et usu­puhastus tõusis erinevate kiriku­elu traditsioonide vastu. Sellega on aga seotud risk tõlgendada usu­puhastuse sisemist olemust valesti. See ei vastandunud traditsioonile kui sellisele, vaid valedele traditsioonidele. Selle sõnumiks ei olnud traditsiooni ja kiriku ajaloo kasutuks nimetamine. Vastu­pidi, selle sõnumiks oli, et kui Piibli, traditsiooni ja kiriku ühtsus tunduvad olevat kaotsis, siis tuleb need uuesti üles leida. Sellepärast tuli eksi­rännakutelt naasta ilmutuse ning sellele rajatud traditsiooni juurde.

Luterlikku kirikut eristab paljudest protestantlikest ühedustest just positiivne suhtumine kiriku ajaloosse. Kiriku ajalugu ei ole must auk, vaid Kristuse kiriku ajalugu – isegi koos oma langemistega. Kristuse kirik ei kao aastal 100 kuhugi ära, et naasta alles 20. sajandil. Luterlikud reformaatorid mõistsid, et üle aegade ulatuv kristlik kirik oli Jumala sõna säilitanud ja vahendanud. Kristlik kirik on oma ajaloos elanud üle paljud valusad taga­kiusamised ja võitlused, teoloogilised vaidlused ja langemised ning on õppinud toimima teatud viisil. Tuleb vältida eksi­radu ning hoida alles need selged maa­märgid, mis osutavad Kristuse kiriku teed – kas seistakse siis vastamisi keisri, Ilmutus­raamatu metsalise või avaliku arvamusega. Elav Kristus oli ja on oma kirikus ligi. Sellepärast on kiriklikud traditsioonid, mis ei vastandu Jumala sõnale, ajaloolisteks märkideks ühe, püha ja apostliku kiriku jätkuvusest. Nad on Kristuse ligi­oleku ja Püha Vaimu töö kalli­hinnalised jäljed, mida tuleb alles hoida.

Traditsioon on kiriku mälu. Selle ülesandeks on olla valvel suvalise piibli­tõlgenduse ja suvalise kirikliku elu vastu. Kiriku suunda otsides tuleks tugineda Püha­kirjale ning lasta traditsioonil näidata teed. See räägib, kuidas tulid toime mineviku pühad ning kuidas nad meid praegu edasi juhatavad. See ei tähenda, et ajaloo tunnistus oleks alati õige. Sageli on risti vastu­pidi: me näeme ajaloost neid eksiteid, mida peaksime vältima. Selle­pärast seisavad kiriku otsused alati kristliku kiriku ajaloo ja selle põlv­kondade peegli ees. See ei tähenda, et ükski asi ei saa iialgi muutuda, aga asju tehes peetakse silmas minevikku. Kirikus otsuseid tehes tuleb pidada silmas järje­pidevust nii taha- kui ette­poole. Iga otsus peab pidama vastu ka tuleviku kriitikale.

See loogika juhatab meid ka toimima viisil, mis täna­päeva inimesele võib tunduda kummaline. Me tahame elada apostlite kiriku järje­pidevuses, ehkki gallupid ja üld­levinud elulaad toimiksid teisiti. Kristuse evangeelium ja sellest lähtuv traditsioon aga ei muutu pidevalt kaasaja mõtte­mallide surve all. Traditsioon ei ole siiski tardunud kivikuju. Vastupidi, see on ühendatud viina­puu tüvega ja seda alal hoidva kiriku mäluga, just see hoiab kiriku elavana. Just tänu jätkuvusele püsib kirik alati noore ja teo­võimelisena. Jätkuvus takistab takerdumist mingisse teatud aega ja julgustab minema edasi.

 

...Millel on tulevik

Esko Murto

 

Kiriku suhe praeguse aja, tuleviku ja aja kulgemisega on – või see peaks olema – teist­sugune kui uskmatul maailmal. Tabalt kirjeldas seda saksa teoloog Herman Sasse:

Kirik suhestub aega teisiti kui maailm. Maailm kiirustab oma lõpu poole. Ta aimab seda, isegi kui ei taha tunnistada. Maailm näeb enda ees surma vältimatust, üritades seda võita, samal ajal teades, et see ei õnnestu.

Maailm ei saa oodata. Tal on kiire, sest ta lõpp läheneb. Ta peab saama alati, kõik, kohe – sest muidu on liiga hilja. Kirik võib oodata. Ta on õppinud ootama juba kaks aasta­tuhandet. Tema suhtub aega teisiti, sest ta kuulub Temale, kellele üks päev on nagu tuhat aastat ja tuhat aastat nagu üks päev. Kirik ei tunne hirmu aja peatumatu, vääramatu ja kordumatu möödumise pärast. Ta teab, et ta kuulub aja Issandale, sest Tema on igaviku Issand.

Kirikul ei ole kiire! Sest kirik erineb uskmatust maailmast, aga ka sektidest. Sektid ei tunne ega tahagi tunda Jumala rahva pärandit ja ajalugu ning sellepärast pole neil ka juuri. See­vastu kirik teab oma suunda, ülesannet ja eesmärki, aga ligineb sellele mitte palavikulise kire, vaid Kristuse rahuga. Juurteta sektidel on alati rutt edasi, tuleviku poole, mida nad püüavad endale ise luua, samas tajudes, et tulevik võib kokku kukkuda millal iganes, kui karismaatiline juht langeb või eksi­õpetuse ümber koondunud usklikud laiali hajuvad. Kuna sektantluse vaim unustab kiriku ajaloo, välistab see enda arvates ka kiriku tuleviku. Sekt nõuab muutust praegu, kohe, viivitamatult.

Kõige suurem kiire on siiski kiirustava maailma vürstil ja lõhenemiste ässitajal, saatanal endal. “Ta on suures raevus, teades, et tal on aega üürikeseks.” (llm 12:12) Tema aeg on üürike, sest Jumala kohus läheneb päev-päevalt. Kiirustamine on algusest peale olnud saatana vältimatu ja edukas vahend. Kui Eeva oleks seisatanud, et rääkida oma mehega ja pärida Jumala tahte järgi, kas keelatud vilja oleks siis söödud? (1Ms 3:6) Kui iisraellased oleksid Siinai jalamil olnud kannatlikumad, kas nad oleksid iial endale kuld­vasikat teinud? (2Ms 32:1). Kui Saul oleks mallanud oodata Saamueli enne võitlust vilistitega, kas talt oleks võetud kuningriik? (1Sm 13:8–9) Saatana eksitused ja kiusamised kasutavad relvana kiirustamist ja kannatamatust.

Aga kas evangeeliumiga siis pole kiiret? On – ja ei ole ka. Jumal kasutab oma pääste­tegude kuulutamiseks inimesi, aga evangeeliumi edu ei johtu nende kiirustamisest. Jumal on oma kuning­riigi levitamisel kõigeväeline. “Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.” (Rm 9:16) Pöördumist ei tekita kuulaja ega ka kuulutaja, vaid Jumal ise – nagu toimus ka Antiookias pärast Pauluse kuulutamist: “[Paganad] said usklikuks, nii palju kui neid oli määratud igaveseks eluks.” (Ap 13:48)

Kirik ei vaata tulevikku ega päevade möödumist otsekui hinnaliste tundide kokku­kuivavat varu, kus iga tund, päev või nädal on täidetud aja kadumise ängistava valuga. Kirik näeb talle antud aega anni ja ressursina, mille ustavaks kasutajaks ta on kutsutud. “[Elage,] kasutades aega õigesti, sest päevad on kurjad.” (Ef 5:16) Sama­moodi toimime ka materiaalsete ressurssidega. Ühelt poolt peab neid kasutama targalt ja kohuse­tundlikult Jumala tahte kohaselt, teisalt ütleb Kristus: “Ärge küsige, mida süüa või mida juua.” (Lk 12:29) Kirik aja möödumist ei karda, küll aga tunneb selle ees vastutust. Kirik teab, et ükskord tuleb tal kasutatud ajast anda aru Issandale. Aga ta teab ka, et aru­andmise päev ei ole mitte lõpp, vaid igavese elu algus.

 

Väljaandest Pyhäkön Lamppu tõlkinud Illimar Toomet

Joel Kerosuo ja Esko Murto on Soome misjoni­piiskopkonna pastorid

 
Järgmine >