Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Patriarh Kirill: Märtrid ja usutunnistajad
Autor: patriarh Kirill   
kolmapäev, 11 märts 2015

Sample ImageVanaaja kiriku­kirjanik Tertullianus on öelnud: „Märtrite veri on risti­usu seeme.“ Ning see on tõe­poolest nõnda, sest piinad ja taga­kiusamised, mis langesid osaks Jeesuse Kristuse järgijatele, said tõelise usu õigeks tunnistuseks ja aitasid seega kaasa risti­usu levimisele, nii et ka taga­kiusajad ise pöördusid tihti Kristuse poole nende vaimu­väel, keda nad piinasid.

Ristiusu tagakiusamine lõppes IV sajandil, kuid sõna avaramas tähenduses pole see kunagi lakanud. Olla kristlane ja elada avalikult koos­kõlas oma veendumustega on peaaegu alati tähendanud vastu­voolu ujumist ning hoopide vastu­võtmist nendelt, kelle jaoks kristlus on jäänud vaid elu­kaugeks sõnaks. Ent kristluse taga­kiusamise kõige hirmsam periood kogu ajaloo vältel on vast siiski XX sajand. Revolutsiooni­järgsetel aastatel said paljudele piiskoppidele, preestritele, munkadele ja lugematutele usklikele osaks rafineeritud piinad ja kannatused. Jumala­rahvast hävitati üksnes sel põhjusel, et ta uskus Kristusesse. Kuid otsekui ala­teadlikult tajudes oma üle­kohtu suurust, püüdsid kristlaste taga­kiusajad esitada asja nii, nagu kiusaksid nad usklikke taga mitte nende veendumuste, vaid võimude vastu sooritatud poliitiliste süü­tegude eest. Samuti kasutati laialdaselt sellist räpast võtet nagu usklike ühiskonna silmis mustamine ja halba kuulsusse saatmine, mida näiteks korduvalt kasutati kiriku­varade võõrandamise käigus. Selle tulemusel lasti maha või heideti laagritesse surema pea­aegu kogu vaimulik- ja piiskop­kond. Vabadusse jäi vaid käpu­täis, tõeliselt „väike karjake“ (Lk 12:32), kelle osaks sai meie usu  hoidmine kirjeldamatult rasketes tingimustes.

Ent praegugi leidub mõningaid „ajaloo­uurijaid“, kes küüniliselt pärivad: „Aga miks mõned pääsesid? Kuidas julgesid nad ellu jääda, kui teised hävitati?“ Ning vastavad siin­samas iseendale: „Kui neid säästeti, siis küllap vaid selle­pärast, et neil olid isevärki suhted võimudega.“ Nende vääralt targutavate „ajaloolaste“ vaimseteks isadeks ja eel­käijateks olid aga just nimelt need, kes tegutsesid vene õigeusu paremiku füüsilise hävitamisega. Sest Kristuse Kiriku praegused vaenlased ihkavad lõpule viia tolle­aegsete taga­kiusajate üritust ning hävitada mälestus neist, kes hirmsatel repressiooni­aastatel elu jäid ning õigeusu ilu meieni kandsid.

Ustavuse eest Kristusele ja Tema Kirikule oma eluga maksnud inimesed on märtrid, usku läbi kõikide katsumuste ja kiusatuste kandnud ning see­juures ellu jäänud inimesed aga usu­tunnistajad.

 

Katkend teosest: Moskva ja kogu Venemaa pühim patriarh Kirill, Hingekarjase sõna, Tallinn 2011, lk 137–138.

 
< Eelmine   Järgmine >