Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Paastuaja III pühapäev
Autor: Enn Auksmann   
reede, 06 märts 2015

Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu. Teie ei kuule selle pärast, et teie ei ole Jumalast. (Jh 8:47)

Active ImageSõnadel on suur vägi ning vahel võivad kogematagi öeldud sõnad kanda endas omalaadselt kõnekat sisu. Näiteks kui kuulsin hiljuti uudist sellest, et ühel New Yorgi lennuväljal olla lennuk maandumisraja lühiduse tõttu peaaegu merre sõitnud, ütlesin hajameelselt: «Jah, ka Kärdla surnuaial on väga lühikesed maandumisrajad.»

Parandasin ennast kohe, aga leidsin hiljem mõttesse jäädes, et tõepoolest, mu tahtmatult huulilt pudenenud kalambuuris peitub ootamatu tõde…

Jumala sõnad ei ole kindlasti mõtlematud ega öeldud tahtmatult. Võime ütelda midagi veelgi enamat: Jumala sõnad kannavad endas Teda ennast.

Arvatavasti teavad paljud, et «sõna» on kreeka keeles «logos». See tuleneb verbist «lego», mis tähendab «rääkima» või «ütlema». Siiski ei tähista «logos» mitte ainult räägitud sõna, vaid ka õpetust ja mõtet, arupidamist ja aruandmist, mõistmist ja mõistlikkust. Seepärast kasutatakse seda sõna ka mitmete teadusalade nimetustes: teoloogia (õpetus Jumalast), sotsioloogia (õpetus ühiskonnast), antropoloogia (õpetus inimesest), psühholoogia (õpetus hingest). Sarnane, kuigi teistsuguse rõhuasetusega, on sõna «filoloogia», mis ei tähenda mitte õpetust sõprusest või armastusest, vaid armastust sõna vastu.

Kristlikus usus ja Pühakirjas tähistab sõna «logos» aga eelkõige Jumala eneseilmutust Jeesuses Kristuses, meie Issandas ja Õnnistegijas: «Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. […] Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, Tema on meile teate toonud.» (Jh 1:1.18) Võrdluseks võib tuua ka Hb 1:1-2, kuigi siin ei kasutata otseselt sõna «logos»: «Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu.»

Jeesus kasutab sõna «logos» näiteks siis, kui Ta ütleb: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui keegi paneb tallele mu sõnad (kreeka keeles on siin tegelikult ainsus: «minu sõna»), siis ta ei näe surma iialgi!» (Jh 8:51) Aga rääkides sellest, et «kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu», tarvitab Ta üht teist mõistet, kreeka keeles «rhema», mis ei tähista mitte niivõrd räägitud sõnu (üksikult), kuivõrd elavat, kuuldavat kõnet ja mõtet, mida kõneldud sõnad endas kannavad.

Sõna «rhema» aluseks on verb «rheo», mis tähendab nii enese väljendamist kui ka – ja see on antud sõna algtähendus – voolamist. Niisiis on tegemist voolavate sõnadega, elava kõnega, mis lähtub kõnelejast, voolab temast välja, kandes endas mitte ainult kõneleja mõtet, vaid vähemalt teatud määral teda ennast.

«Millest süda täis, sellest suu räägib,» ütleb vanarahvas, ja küllap see nii on. Ning kui Jeesus hoiatab, et «su sõnadest mõistetakse sind õigeks ja su sõnadest mõistetakse sind süüdi» (Mt 12:37), siis ei pea Ta silmas mitte üksnes sõnu, vaid kindlasti ka südant, mille olukorrast ühed või teised inimese poolt öeldud sõnad tunnistust annavad. Vähemalt kinnitab Ta ise teisal: «Aga mis suust välja tuleb, lähtub südamest ja see rüvetab inimest, sest südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvamist, abielurikkumist, hooramist, vargust, valetunnistust, pühaduseteotust. Need on, mis inimest rüvetavad, aga pesemata kätega söömine ei rüveta inimest.» (Mt 15:18-20)

Muidugi tasub enne oma südame huulte kaudu laialilaotamist igati järele mõelda, selleks manitseb ka Pühakiri: «Rumalate süda on nende suus, aga tarkade suu on nende südames.» (Srk 21:26) – ent ometi on vähemalt mulle märksa sümpaatsemad need, kes vahel lihtsameelseltki kõik oma hinge saladused valguse ette kannavad, vastandina neile, kelle juures ei ole kunagi päris kindlat tunnet, kas nad on oma ütlemistes siirad või mitte.

Jumala puhul ei pea selles iialgi kahtlema: Tema sõnad ei ole mitte lihtsalt siirad, mitte «lihtsalt» tõde, vaid Tema sõnad on Tema ise. Nii nagu Jeesus – Jumala igavene Sõna – on tõeline Jumal ise: «Enne kui Aabraham sündis, olen mina.» (Jh 8:58) – Ta on seesama Mina Olen, kes just selle nimega andis end tunda Moosesele ja tema kaudu Iisraeli rahvale (vrd 2Ms 3:14).

Mitte ainult Jumala «Logos» ei ole Tema ise, vaid ka Tema «rhema» (või mitmuses «rhemata») – Tema kõned – kannavad endas Teda ennast ja, nagu selle sõna algtähendus ütleb, voolavad piltlikult öeldes välja otse Tema südamest. Ning need, kes «on Jumalast» – ja ainult need!, – kuulevad neid otse Tema südamest voolavaid sõnu.

Siinkohal on huvitav ja ilmselt ka väga tähtis tähele panna, et «Jumalast olemisest» kõneldes kasutatakse siinkohal oleviku vormi, arvatavasti umbes samas tähenduses, nagu lambist kiirgav valgus on pärit oma allikast, aga ei saa eksisteerida sellest lahutatuna: valgus paistab ainult senikaua, kuni lamp põleb.

Tõsi, vahel võib märgata, et kui lamp välja lülitada, siis pirn justkui hõõguks veel hetkeks – kas see on nii ainult vaataja kujutluses või päriselt, ei olegi eriti oluline, kuna tolle üürikese hetke möödudes saabub niikuinii pimedus. Nii on ka «Jumalast olemise» puhul hädavajalik pidev, katkematu ühendus oma olemise allika – Jumalaga – ja ei piisa sellest, et oleme kunagi kord (ristimises) Temast sündinud.

Üksnes siis, kui oleme jätkuvalt Jumalast ja Jumalas, võime kuulda Tema elavat ja elavakstegevat kõnet. Ning vaid siis, kui kuuleme Tema elavat ja elavakstegevat kõnet ja elame selles, laseme sellel voolata läbi kogu oma elu ja endasse oma väge hoovata, kui saame jätkuvalt osa Jumala ennastandvast ilmutusest – kus mujal ja kelles muus kui Tema Pojas Jeesuses Kristuses –, võime olla Jumalas ja üleüldse olla, sest: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei näe surma iialgi!»

 
< Eelmine   Järgmine >