Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

INTERVJUU: Varro Vooglaid: Perekond on reaalselt ühiskonna alus
Autor: toimetus   
pühapäev, 22 veebruar 2015

Veebilehe Sample ImageMeie Kirik toimetus pöördus riigi­kogu valimiste eel (ajal, mil e-hääletamine oli tegelikult juba alanud) Siht­asutuse Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks (SAPTK) juhatuse esimehe hr Varro Vooglaidi poole, et küsida, kas osa­võtt valimistest võiks meie sumbunud ja paljudesse probleemidesse takerdunud ühis­konnas midagi muuta ja kas tava­inimese hääl üldse suudab määrata ühis­konna kurssi.

Pühapäeval, 1. märtsil, on riigikogu valimised ja kõrgeima riigi­võimu kandja – rahvas – saab võimaluse riigi­valitsemisel vahetult kaasa rääkida. Paraku on üsna suur hulk inimesi juba ammu käega löönud ja loobunud valima minemast, olles veendunud, et nagunii ei muutu midagi. Juba aastaid juhivad meie riiki ühed ja samad erakonnad (nn poliit­kartell), kes on oma võimu seaduste abil kindlustanud. Mida skeptikutele ja käega­lööjatele vastata?

Ühelt poolt on mõistetav, et paljud inimesed on kaotanud muutuste võimalikkuse osas lootuse – liiga palju on parteide poolt valetatud ning antud tühje ja petturlikke lubadusi. Nn demokraatlikus süsteemis on saanud poliitikast suur show, kus piirid meele­lahutus­tööstusega on kui mitte kadunud, siis läinud väga häguseks. Paljud ilmselt mõistavad, et võimul olevad inimesed ja huvigrupid soovivad inimeste valima tulemist mitte niivõrd selleks, et Eesti elu tegelikult paremaks muuta, vaid pigem selleks, et oma võimu­positsiooni säilitada ja võimalusel ka tugevdada. Viimastel kuudel olen sellist suhtumist kohanud poliitikute seas kaugelt liiga palju ja see on tõesti eemale­tõukav. Ei ole saladus, et Eestis valitseb tõsine riigi­mehelikkuse defitsiit.

Ent teiselt poolt ei saa me piirduda üksnes kätelaiutamise, norutamise ja lootusetu alistumisega – see ei oleks kooskõlas kodaniku väärikusega. Seetõttu olen arvamusel, et kodanikena peaksime tingimata püüdma poliitilisi protsesse suunata, seda enam, et meie poliitiline kultuur on niivõrd mandunud. See ongi koht, kus peame endalt kodanikena küsima, kas me tegelikult hoolime selle maa, rahva ja riigi saatusest või mitte. Kui ei hooli, siis ei ole muidugi millestki rääkida – sellisel juhul ei ole ka mõtet kurta, kui asjad halvasti lähevad. Aga kui hoolime, siis peame püüdma anda maksimaalse panuse selleks, et olukorda parandada – isegi süsteemi raames, mida me iseenesest heaks ei kiida.

Seejuures olen märganud, et paljud head inimesed, kes tõesti hoolivad selle maa, rahva ja riigi saatusest, tahaks panustada üksnes tingimusel, et olukorda saab muuta kiiresti ja radikaalselt. Aga see on paraku revolutsiooniline mentaliteet – vägivallatu liikumine selle poole, et ühiskonnas hakkaks asjad paremuse poole liikuma, nõuab suurt ja järjepidevat pingutust, oma huvide ohverdamist, valmis­olekut konfliktideks, pingete välja­kannatamist ja teenimis­valmidust. Kindlasti on see raske tee ja pole kahtlustki, et oma elu mööda­saatmiseks on loendamatu hulk meeldivamaid võimalusi. Aga just selle tõdemuse taustal joonistuvadki välja kodanikuks olemise tähenduse kontuurid. Ja just siin ilmuvad nähtavale kodanikkonna ja massi vahelised eristus­­jooned – kodanik on subjekt, kes on defineeritud läbi vabaduse, mass aga objekt, mida solgutatakse edasi-tagasi, nagu hoovus loksutab millimallikaid.

Kokkuvõtlikult on minu soovitus kõigile kodanikele, kes on meie poliitilises olukorras pettunud, ühelt poolt mitte varjata oma pettumust ja eriti selle põhjuseid, ent teiselt poolt püüda olemas­olevate vahenditega teha midagigi selleks, et olukord võiks paremuse poole liikuda. Ilmselt ei ole meil esialgu lootust saavutada seda, et võimu usurpeerinud huvi­grupid kohe oma positsioonidelt taanduks, ent väikeste sammudega saame liikuda selle poole, tehes omakasu­püüdlike erahuvide edendamise ühise hüve arvelt järk-järgult keerulisemaks.

Sihtasutus Perekonna ja Traditsiooni Kaitseks ja mitmed kristlikud ringkonnad peavad neil valimistel äärmiselt oluliseks küsimust ühiskonna alus­väärtustest ja seetõttu kooselu­seaduse teemat, kuna selles ebademokraatlikult läbi surutud seaduses võib näha katset muuta perekonna ja pikemas perspektiivis abielu tähendust. Samas võidakse väita, et praeguses ärevas välis­poliitilises olukorras on kõige tähtsamaks küsimuseks meie riigi julgeolek ning sellest, kas sama­soolised paarid (keda on tühine vähemus) saavad oma kooselu registreerida, oleks vastutus­tundetu teha küsimust, mis lõhestab rahvast.

Esiteks on vastutustundetu hoopis see, kuidas mitmed erakonnad, aga ennekõike Reformi­erakond, on valimisvõitluse raames sõjahirmu sihilikult üles kloppinud ja seda võimendatud, et sellest ise kasu lõigata. Teiseks ei ole ma kindel, et julgeolekut on niivõrd põhjendatud käsitleda valimiste teemana, sest selle osas, et Eesti kaitsevõime vajab tugevdamist, on ju kõik erakonnad ühel meelel.

Lõppastmes võib aga küsida, kuivõrd küsimus ühiskonna alus­väärtustest ja kaitse­võimest on üldse teineteisest lahutatavad. Mina olen küll veendunud, et Eesti kaitse­võimele on kõige suuremaks ohuks just nimelt meie rahva moraalne lagunemine ja allakäik, mis nõrgestab meid üha enam sisemiselt. Me ei saa loota ei mingite liitlaste abile ega muule jõule, kui oleme ise sisemiselt nõrgad ja hädised. Ja üks tõsine küsimus, mis vajab samuti tungivalt tähelepanu, on see, kuidas üleüldse säilitada rahva kaitsetahe olukorras, kus riik on inimestest võõrandunud.

Olen kindel, et paljud noored mehed oleks valmis kaitsma isamaad, perekonda, rahvuslikku au ja väärikust, riiklikku iseseisvust ja meie kultuurilisi alus­väärtusi, ent paraku näeme üha selgemalt, et need ei ole kategooriad, mis tänases poliitilises diskussioonis üldse aktualiseeruks – pigem on need n-ö progressiivselt meelestatud eliidi käsitluses saanud tuntava põlguse osaliseks kui oma aja ära elanud igandid. Aga kes tahab panna oma elu maha Euroopa Liidu, tolerantsuse, multi­kultuursuse, pankade ja muude suur­korporatsioonide või mingite geopoliitiliste huvide kaitseks? See on väga tõsine küsimus ja kaitse­võime olemasolu eeldab, et inimesed peavad riiki enda omaks.

Ehk kokkuvõtlikult öeldes olen veendunud, et austuse säilitamine, taastamine ja tugevdamine meie kultuuri kõlbeliste alus­väärtuste vastu on meie riigi kaitse­võime üles­ehitamise eelduseks. Ajal, mil kõige elementaarsemad asjad hakkavad ära ununema, on meie esmaseks kohustuseks tuletada meelde kõige lihtsamaid tõdesid, seal hulgas seda, et terve ja tugev riik moodustub tervetest ja tugevatest inimestest, kes kasvavad tervetest ja tugevatest perekondadest. Seega ei ole mitte ilma­asjata põhi­seaduses kirjas, et perekond on reaalselt ühiskonna alus.

SAPTK kutsub üles hääletama nende kandidaatide poolt, kes toetavad ühe­mõtteliselt pere­väärtusi ja on valmis tegema kõik, et kooselu­seadus ei jõustuks. Niisiis ei kutsu te toetama üht või teist erakonda, vaid leidma kandidaatide seast üles pere­väärtuste toetajad. Kuid kas Sa ei karda, et valija meelest sobivale kandidaadile antud hääl võib edasi kanduda näiteks sellele kandidaadile, kes on nime­kirjas eespool, kuid kes ei pruugi olla kooselu­seaduse küsimuses SAPTK ja paljude valijatega sama meelt? Et inimene annab oma hääle kandidaadile, keda ta usaldab, ent tema asemel saab riigi­kogusse keegi teine, kes hääletab hoopis kooselu­seaduse jõustumise poolt.

Esiteks tahan rõhutada, et kooseluseadus ei ole tõsine probleem mitte üksnes iseeneses, vaid ka märgilisel tasandil – see on justkui sümbol, mis näitab meile, millisel viisil meie riigis asju aetakse ning millises suunas meie kultuurilisi ja ühiskondlikke protsesse suunatakse. Samuti näitab see meile, millised huvi­grupid ja poliitikud austavad meie kultuuri alus­väärtusi ja rahva tahet ning millised on huvitatud pigem sellest, et joondada oma ideed, välja­ütlemised ja valikud moodsate ideoloogiliste suundumuste järgi.

Tõsi on see, et SAPTK ei toeta mitte ühtegi parteid, vaid püüab seista selle eest, et parlamenti pääseks rohkem inimesi, kes tahavad, suudavad ja julgevad seista ausalt ja kindlalt meie ühiskonna alus­väärtuste kaitsel, sõltumata sellest, millisesse erakonda nad kuuluvad. Püüdes seda põhimõtet ellu viia, oleme kohanud palju mõistmatust ja pahaseid reaktsioone, sest mentaliteet, kus partei huvid on seatud kõrgemale kui ühine hüve, on paraku meie poliitilistes ring­kondades saanud n-ö geneetilise koodi osaks. Just seda oleme näinud olukordades, kus parlamendis jäetakse hääletamata iseenesest õige asja eest seisva eelnõu poolt, kui see on esitatud “vale” erakonna fraktsiooni poolt.

Mis puutub valimissüsteemi, siis ma ei ole kunagi salanud, et see on puudulik, mh selle pärast, et võimaldab ulatuslikku häälte ülekandmist isikutele, kellele neid ei ole antud. Targa valiku tegemine valija poolt nõuab muidugi süvenemist nii valimis­süsteemi toimimise põhi­mõtetesse, oma ringkonna valimis­nimekirjadesse kui ka neis paiknevate isikute tõeks­pidamistesse. Karta võib, et enamik valijaid ei tee seda piisava põhjalikkusega, mistõttu on suur oht, et nende hääl läheb sootuks mujale kui nad soovisid – ja paraku ei saa seda võimalust täielikult üldse välistada.

Just see probleem on teinud ka meie elu nii mõneski ringkonnas päris keeruliseks, sest teame, et soovitades hääletada mõne iseenesest heade põhi­mõtetega inimese poolt, kes ilmselt parlamenti valituks ei osutu, kanduvad tema hääled üle inimesele, kes võib suure tõe­näosusega tegutseda parlamendis vähemalt pere­väärtusi puuduvates küsimustes risti vastupidises suunas.

Kas e-hääletamist saab usaldada? Kuigi meile kinnitatakse, et kõik olevat ülimalt aus ja turvaline, leidub inimesi, kes seda ei usu ja väidavad, et elektrooniliselt antud häältega on palju kergem manipuleerida kui valimis­jaoskonnas kasti lastud sedelitega.

Ühelt poolt olen kuulnud mitmeid murettekitavaid lugusid, mis tekitavad e-valimiste usaldus­väärsuses kahtlusi. Ent teiselt poolt ei ole ma positsioonis, kus anda e-valimiste usaldus­väärsuse kohta asja­tundlikke hinnanguid. Siiski tundub mulle küsimuses esitatud väide, et valimis­jaoskonnas hääletamise puhul on manipulatsioonide võimalus väiksem, põhjendatuna, mistõttu soovitaksin anda oma hääl pigem tava­meetodil kui e-hääletamise teel.

SAPTK kauaaegsed toetajad teavad ilmselt, kustkohast internetis (pean silmas SAPTK erinevaid meedia­kanaleid) võib leida rohkem informatsiooni valimiste ja kandidaatide meelsuse kohta, kuid kordame selle igaks juhuks üle.

Paraku juhtus mõne aja eest nii, et meie peamiseks info­kanaliks olnud portaal De Civitate langes rünnaku ohvriks ja lakkas töötamast. Portaali uuesti üles­seadmise nimel käib parasjagu töö, ent see võtab veel veidi aega. Seetõttu on meie peamiseks info­kanaliks praegusel hetkel otse­kontaktid oma toetajatega.

Teabe selle kohta, kes olid riigikogus kooseluseaduse läbi­surumisel osalenud poliitikud ja kuidas vastasid riigikogu valimistel osalevad kandidaadid kooselu­seadusega seonduvale küsimustikule, oleme koondanud interneti­lehele www.riigikoguvalimised2015.ee. Oleme levitanud selle lehe­külje kohta sõna paljude inimeste seas ja palunud neil oma­korda infot levitada.

Täna me ei tea, milliseks kujuneb riigikogu uus koosseis ja kas loodetud uuenemine sünnib. Kui peaks juhtuma nii, et senine traditsiooniliste väärtuste suhtes vaenulik kurss jätkub – ma ei pea silmas ainult kooselu­seadust, vaid laiemalt neid maailma­vaatelisi suundumusi, mis meie ajal Euroopat ja kogu Lääne tsivilisatsiooni ise­loomustavad –, siis kas on mõtet võitlust jätkata? Lõppude lõpuks, kas rahvad ei vääri siis oma valitsejaid?

Olen veendunud, et meil on põhjust võitlust jätkata sõltumata sellest, kas olukord läheb paremaks või halvemaks. Aga kui asjad liiguvad halvemuse poole, siis seda enam peame pingutama. Ma usun, et meie ühiskonnas on suur potentsiaal muuta olukorda palju paremaks ja suunata Eesti uuesti arengu teele, ent see nõuab enne­kõike neilt inimestelt, kes omavad vastavaid võimeid ja vooruseid, teadlikku ohverdust ja pingutust, julgeid kodaniku­samme astuda kõrvale kindalt sisse­tallatud ja mugavalt rajalt.

Mind on alati inspireerinud idee sellest, et rüütli väärikus seisneb mitte võidus, vaid heas võitluses – oma kutsumuse teenimises ja oma kohustuste truus täitmises. Ehk teisi­sõnu on oluline kulutada vähem aega kalkuleerimisele, kas võit on tõenäoline, kui tõe­näoline see on, millistel tingimustel võiks see osutuda tõe­näoliseks jne – see kõik halvab vapra võitlus­vaimu ja paneb taanduma, sest välja­kutsed, mille ees seisame, on tõesti hiiglaslikud. Oluline on teadvustada endale oma kutsumust ja siis seda julgelt ellu viia, mõtlemata liigselt ohtudele, kaotustele või raskustele. Jumala armu abiga ei ole ükski asi võimatu, kui sellesse usutakse ja kui seda usaldatakse.

Selles, kui ühiskondlik olukord muutub süngemaks, ei taha ma liigselt rahvast süüdistada. Sest rahva valikud valimistel on ulatuslikult tingitud hiiglaslikest manipulatsioonidest, mida suur­parteid meie kõigi raha eest ikka ja jälle oma kampaaniate abil ellu viivad. Ka praegu näeme, kuidas Reformi­erakond praktiseerib täiesti häbematult vana head taktikat veenda inimesi valima enda poolt mitte selle pärast, et nad seda vääriksid, vaid selle pärast, et võimule ei pääseks Kesk­erakond. Niimoodi kasutatakse ära inimeste hirmusid ja survestatakse inimesi andma oma häält ikka ja jälle parteidele ja kandidaatidele, keda tegelikult rahvas ei toeta – just nagu vägi­valdne orja­pidaja veenab orje truu olema, et neid ei müüdaks veelgi valusamalt peksvale isandale. Kui rahvas neid manipulatsioone läbi ei näe, siis on selles süüdi pigem need meie seast, kel on võime, positsioon ja sellest tulenev moraalne kohustus selles osas rohkem selgitus­tööd teha.

Seetõttu on meie ülesanne senisest tunduvalt laiemalt teadvustada inimestele neid valesid ja manipulatsioone, millega poliit­tehnoloogid oma võimu­positsiooni kindlustavad. Võime olla kindlad, et see toob meie vastu kaasa vihaseid reaktsioone ja rünnakuid. Ilmselt pärast valimisi hakataksegi kohe menetlema vaenu õhutamise keelu laiendamist, et ideoloogiliselt ebamugavaid inimesi vaikima sundida, aga see ei tohi meid kohutada – ka terast karastatakse tules.

Viimaks, kas tahad enne valimisi inimestele veel midagi südamele panna?

Tahan panna inimestele südamele ennekõike kahte asja. Esiteks seda, et nad kuulaksid valimis­otsuseid langetades oma südame­tunnistust, mitte aga seda, millega parteid valijaid survestavad ja manipuleerivad. Teiseks rõhutan eelpool­öeldut, et valikute kujundamisel tuleks esma­tähtsaks seada moraalne kriteerium ehk mitte lähtuda mingitest poliitilistest kalkulatsioonidest ja huvidest, vaid sellest, kas konkreetsed kandidaadid on valmis seisma julgelt, ausalt ja kindlalt moraalsete põhi­väärtuste kaitsel ning töötama meie rahva ja riigi moraalse pöördumise nimel või mitte.

Kui vähegi võimalik, siis minge valima, et nende inimeste hääl, kes peavad oluliseks austuse säilitamist meie ühiskonna alus­väärtuste vastu, ei jääks marginaalseks. Keda iganes te ei vali, mäletage üht: andes oma hääle Reformi­erakonnale või sotsiaal­demokraatidele toetate igal juhul meie kultuuri alus­väärtuste lagundamist ja meie ühiskonnale võõra ideoloogilise programmi üha jõulisemat pealesurumist.

 

Küsitles Veiko Vihuri

 

 

 
Järgmine >