Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Paastuaeg ja Iseseisvuspäev
Autor: Enn Auksmann   
reede, 20 veebruar 2015

Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle! (5Ms 32:7)

 Möödunud kolmapäeval, Tuhkapäeval, algas taas paastuaeg. Vanema traditsiooni järgi on väga tähtis ka tulev kolmapäev – kolmapäev pärast paastuaja esimest pühapäeva, mida Eestis on peetud kevadise Palvepäevana. Tegemist on [kahetsusväärselt vaid] jäänusega hiljemalt 4. sajandi lõpust alates neli korda aastas peetud palve- ja paastupäevadest, mis on seotud nelja aastaajaga.

Sel aastal langeb kevadine palvekolmapäev (traditsiooniliselt lisanduvad sellele veel reede ja laupäev) 25. veebruarile ehk päevale pärast Eesti Vabariigi aastapäeva. Seetõttu on hea mõtiskleda viimase ning meie riigi ja ühiskonna üle justnimelt paastuaja valguses, seda enam, et õige pea on käes ka Riigikogu valimiste päev.

Enne oluliste otsuste tegemist või tähtsate ülesannete juurde asumist on ristiinimestel olnud ikka tavaks vähemalt korraks seisatada, vaikseks jääda, järele mõelda ja ka paastuda. Nii rõhutab näiteks Apostlite tegude raamat, kuidas enne apostlite väljavalimist või misjonitööle läkitamist kogudus paastus ja palvetas. Küllap see ei tule kahjuks ka meile, ei isiklikult ega kogu rahvale.

Ka 1918. aastal jäi 24. veebruar paastuaja sisse, tegemist oli Suure Paastu teise pühapäevaga. Kas keegi oskas sel hetkel mõtelda Eesti iseseisvuse väljakuulutamise seosele kirikukalendriga (ning iseäranis paastumise ja Kristuse ülestõusmise tähistamiseks valmistumisega), on raske öelda, aga nüüd, tagantjärgi, tundub, et põhjust selleks oleks olnud küllaga. Ees ei seisnud mitte üksnes mõned kuud saksa okupatsiooni ega sellele järgnenud Vabadussõda, vaid ainult veidi pikemaks kui paarikümneks aastaks jätkunud vabadusele järgnenud uued okupatsioonid, sõjategevus ja faktilise iseseisvuse kaotamine pea kaheks inimpõlveks.

Enne oluliste otsuste tegemist ja tähtsate ülesannete täitmist tuleb seisatada, vaikseks jääda, järele mõelda ja vajadusel ka paastuda. Paastumine ei tähenda vähemalt kiriku arusaama järgi mitte üksnes ega mitte niivõrd tavapärasest vähem söömist (või üldse toidust loobumist), vaid oma elu üle aru pidamist, asjade õigesse järejekorda panemist, kahjuliku ja ebavajaliku hülgamist, oma võimete ja võimaluste realistlikku hindamist ning oma elus ja oma elust võimalikult parima tegemises. Õige hoolitsemine ihutarviduste eest, sealhulgas oma toitumise korrastamine, käib muidugi loomulikuna selle juurde.

Pühakiri manitseb meid «meenutama muistseid päevi» ja «panema tähele aastaid põlvest põlve», «küsima oma isalt, et ta jutustaks» ja «oma vanadelt, et nad räägiksid». Mäletan oma lapsepõlvest, et need olid kõige põnevamad hetked: kui vanematel või vanavanematel olid külalised, istuti lauas ja lapsi ei olnud veel minema saadetud, nii et oli võimalik kuulata, mida täiskasvanud – eriti vanemad mehed – omavahel rääkisid. Enamasti läksid jutud viimaks ikka sõjamälestustele.

Tõsi, minu lapsepõlve ajal ei meenutatud enam otseselt Vabadussõda, vaid Teist maailmasõda, aga seegi oli väga huvitav. Ja kui siis isiklikelt meenutustelt mindi ajaloosündmuste ning laiemalt poliitika üle arutlemisele, jõuti varem või hiljem ikkagi ka Vabadussõja ning sellele eelnenud ja järgnenud aja juurde.

Nii kasvasin ma ühelt poolt lihtsalt suure hulga ajalooteadmistega, mis ei olnud kooskõlas sellega, mida räägiti koolis ja ajalehtedes, teisalt aga on mind lapsepõlvest peale seesmiselt kriipinud see kahetsuse ja arusaamatuse tunne, mis segatuna uhkusega meie kangelaste vapruse, ennastsalgavuse ja ka tarkuse üle ei suutnud kuidagi mõista ega seesmiselt nõustuda sellega, et pidime viimaks ikkagi alla jääma ja meilt võeti meie vabadus.

Miks nii? Vastus, mille elukogemus mulle pikapeale andis – aga millega ei olnud sellele vaatamata sugugi lihtsam leppida –, oli samasugune, nagu ka kõige muu ülekohtuse ja ebaõiglase puhul: selline see meie maailm ongi, selliseks me, inimesed, oma maailma muutnud olemegi!

See on midagi, millest tuleb õppida, aga millega ei saagi – ega tohigi – nõustuda ega samastuda. Muidugi ei saa me muuta seda, et ülekohtune teeb ülekohut. Aga me saame vastukaaluks edendada kõike, mis on õige ja hea, oma elu, oma tegude, oma valikutega – isegi oma valimiste ja poliitikagagi, kuigi seda viimast kiputakse sageli juba a priori millekski räpaseks ning viisakale inimesele sobimatuks pidama.

Loomulike asjadega – ning vabadus ja iseseisvus peaksid olema loomulikud asjad – kipub inimene kiiresti harjuma. Ega selles olekski miskit halba, kui sellega ei kaasneks sagedasti hoolimatus – ja nii võib inimene taas kord ootamatult avastada, et see, mida ta on harjunud juba loomulikuks pidama, ei olegi nii enesestmõistetav, ja miskit väga kallist, millest ei osatud õigesti hoolida, on lausa märkamatult sõrmede vahelt pudeneda lastud.

Taoliseks ehmatavaks kogemuseks oli minu jaoks see, kui vestlesin mõne aja eest 13-15-aastaste noortega ja esitasin neile enda arvates imelihtsa küsimuse: milline Eesti ajaloo seisukohalt määrava tähtsusega sõda toimus aastail 1918-1920? Täpseim vastus, mille sain, oli: «Ah, me alles eile õppisime seda… Mis see nüüd oligi?»

See pani mind endalt küsima, mis on see, mis me oleme tegemata jätnud ja mida peaksime tegema, et meie enda rumaluse ja hoolimatuse tõttu ei korduks jälle see osa ajaloost, mida me ei tohi just seetõttu unustada, et kui me selle unustame, siis tuletab see ennast meile ise juba meie enda tahtest sõltumatult meelde.

Kui kõik on Jumala käes – ja nii me kristlastena usume –, siis küllap ei saa olla tähenduseta seegi, et Eesti Vabariigi aastapäev, meie Iseseisvuspäev, satub nii tihti just paastuaega. Vahel koguni otse Tuhkapäevale või Palvepäevale – selleks, et meid lausa sundida seisatama, vaikseks jääma, tagasi ja ettepoole vaatama, järele mõtlema, ennast läbi katsuma, valet ja halba kahetsema ning kõiges parima poole püüdlema. Eelnenud aegade, oma isade ja esivanemate meenutamine, nii tänus kui nende eeskujule vaadates, on seejuures möödapääsmatult vajalikuks abiks.

 
< Eelmine   Järgmine >