Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Pühapäev enne paastuaega
Autor: Enn Auksmann   
reede, 13 veebruar 2015

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! (Mk 10:45)

 Umbes aasta tagasi levitati ja naeruvääristati internetis laialt ühe ameerika jutlustaja sõnu dokumentaalfilmist «Questioning Darwin» (Darwinit küsimärgi alla seades). Kõnealune tsitaat oli järgmine: «Kui ma leiaksin Piiblis kuskil lõigu, mis ütleks, et kaks pluss kaks on viis, siis ma ei kahtleks selles, mida ma Piiblist loen. Ma usuksin seda, aktsepteeriksin kui tõde ja teeksin oma parima, et selle üle järele mõelda ja seda mõista.»

Keegi mu ametivendadest, kelleni see tsitaat vist alles hiljaaegu jõudis, kommenteeris seda kui «kohutavat teoloogiat», ning mitmed samuti sõna võtnud ja end «vabamõtlejatena» määratlenud on erinevates internetivestlustes põlastusega teatanud, et tegemist peab olema väga piiratud mõistusega inimesega.

Jäin asja üle mõttesse ja esimene, milleni jõudsin, oli see, et too kinnitus võib, vastupidi, tunnistada hoopis väga avarast ja mitmekülgsest mõtlemisest. Sest kaks pluss kaks on meile kõigile teadaolevalt mitte viis, kolm, seitse või ükskõik mida muud, vaid neli ainult puhtmatemaatiliselt ning äärmiselt kitsalt piiritletud juhul, mille puhul on tegemist omavahel täpselt samasuguste ja võrdsete arvudega. Sest isegi matemaatikas võime öelda, et kaks ja kaks ei ole neli, kui peame silmas näiteks kahte ükskõik missugust arvu ühelt ja kahte muud, samuti ükskõik millist arvu teiselt poolt. Näiteks: viis ja kuus pluss kolm ja kaheksa ei ole mitte neli, vaid kakskümmend kaks. Ning üks ja üks pluss kaks ja üks ei ole samuti mitte neli, vaid viis.

Veelgi keerulisemaks läheb asi siis, kui meil ei ole enam tegemist matemaatikaga ja me ei pane kokku mitte kahte arvu, vaid midagi muud. Näiteks kaks vanaema ja kaks vanaisa – ning tulemuseks võib olla näiteks kaheksa lapselast. Või kaks või neli või kaheksa veepiiska, mille liitmise tulemuseks on ikkagi üksainus, mitte kaks või neli või kaheksa...

Nüüd võib muidugi väita, et «see kõik on demagoogia» ja too tsiteeritud ja halvaks pandud usklik mees ei mõelnud üldse seda – aga kas ei kõnele just see kellegi piiratud mõtlemisest, kui ta arvab väga täpselt teadvat, mida too mees ikkagi mõtles või ei mõelnud? Kas ühel Eesti pastoril on ilmtingimata õigus, kui ta ilma tsiteeritu endaga suhtlemata ning temast ja tema väite eeldustest ja motiividest midagi teadmata langetab otsuse, et «see ei ole teoloogia, see on kohutav teoloogia»?

Seda enam, et tegelikult ei rääkinud too jutlustaja ju ei matemaatikast ega vihmapiiskade kokkusulatamisest. Ka konkreetses dokumentaalfilmis oma usust Jumalasse kui Loojasse rääkides kõneles ta ju eeskätt Jumalast kui kellestki, kes on alati, ka igas oma sõnas, usaldusväärne, ning oma piiritust usust Temasse ja lapselikust usaldusest kui ainsast väärilisest vastusest Jumala ustavusele. Sellest, et Jumalal on õigus isegi juhul, kui meile võib tunduda, et Tal ei saa mitte kuidagi õigus olla. Sellest, et Tema peale tasub loota isegi vastu sügavaimatki lootusetust (vrd Rm 4:18).

Mis oleks, kui paneksime selle matemaatilise tehte asemele midagi muud ning jumalasuhte asemele meie suhted kellegi teisega?

Kas emal ja isal on mõistlik uskuda oma last, kes sajandat, kahesajandat või tuhandendat korda tuleb nende juurde, palub andeks ja kinnitab pisarsilmil, et ta  «enam ei tee»? Ilma ühegi kahtluseta oleks taoline usk sama rumal ja mõttetu nagu uskuda, et kaks pluss kaks on viis – või kuidas? Mida ütleb ema või isa süda sel hetkel? Kui tegemist on tõelise ema ja isaga, siis nad ütlevad: «Mul on absoluutselt ükskõik, kas kaks pluss kaks on viis, seitse või kakskümmend kaheksa – ma armastan oma last, ma annan talle andeks ja ma usun, et ta võib muutuda!»

Täpselt samamoodi on siis, kui mees või naine seisab valiku ees, kas uskuda ja usaldada oma armastatut või mitte, kas olla veel kord valmis üheskoos edasi minema ka siis, kui kogu maailm tundub olevat hetk tagasi kokku kukkunud või koost lagunenud. Kui tegemist on tõelise armastusega, siis minnakse üheskoos edasi, hoolimata kõige lootusetumast olukorrast – ja tulemuseks on, et lootusetuid olukordi ei ole, et tegelikult võib kahe ja kahe liitmisel saada kokku midagi veelgi enamat kui viis või tuhat või viis miljonit.

Ja eks see jumalik armastusematemaatika ole juba iseenesest omapärane: need kaks peavad olema üks – ning see üks on rohkem kui need kaks iial võiksid eraldi olla.

Iseseisvuspäeva lähenedes tasub mõtelda sellelegi, kuidas nii 1918. aastal kui seitsekümmend aastat hiljem oli rohkesti neid, kes teadsid surmkindlalt, et kaks pluss kaks saab olla ainult neli ja seepärast ei ole Eestil mõtet iseseisvusest unistadagi: see ei saa mitte kunagi teoks, kuna Eesti on liiga väike, tal ei ole maavarasid, tal ei ole liitlasi, tal ei ole piisavalt sõjaväge, et seista vastu suurtele vaenlastele, ja mida kõike muud veel...

Eesti sai vabaks, nii ühel kui teisel korral, võitis ebavõrdses sõjas Nõukogude Venemaad ning andis oma hindamatu panuse «vabade rahvaste murdmatu liidu» murdmiseks. Sest kaks pluss kaks võib vahel olla viis või koguni midagi veelgi enamat...

Need on vaid mõned näited. Kõige olulisem on aga see, et Jumalat võib alati usaldada – ka siis, kui see, mida Ta teeb või ütleb, ei pruugi olla meile arusaadav või näib lausa vastuoluline. Vahel küsitakse, kas Jumal suudab teha nii suure kivi, mida Ta ei jaksa üles tõsta, või luua kuusnurkseid kolmnurki. Olen taolistele küsimustele kuulnud erinevaid vastuseid, millest sagedasim on, et kuna Jumal on kõige Looja ja kõik on loodud just sellisena, nagu see on, siis on sellised küsimused ebamõistlikud, lähtuvad valedest eeldustest ja järelikult ei ole mõtet neid esitada ega põhjust neile üldse vastata.

Ma ise vastaksin aga teisiti – ja olengi vastanud, sest ega minagi ole taolistest küsimustest pääsenud. Minu vastus on jah, kahekordne jah: jah, Jumal suudab teha nii suure kivi, mida Ta ei jaksa üles tõsta, ja Ta jaksab selle ka üles tõsta; ning jah, Jumal suudab luua ka kuusnurkseid kolmnurki, kusjuures nõnda, et neil on nii kuus kui kolm nurka. Sest meie ei ole need, kes võiksime Jumala mingisse raami kängitseda ning oma eneseuhkuse ja eelarvamuste konksu otsa riputada.

Justnimelt see – võiksime öelda Jumala (inimlikust vaatenurgast) ebamõistlikkus (vrd 1Kr 1:21), teeb võimalikuks selle, et meil on lootust lunastusele ja Jumala kõikevõitvale armastusele. Jeesus ütleb, et «Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest» – Ta on tulnud meie, patuste inimeste pärast. Ta on armastanud neid, kes ei ole armastust väärt. Ta on andnud ennast nende eest, kes isegi Tema nime tunnistades Teda üha ja üha risti löövad.

See on samasugune paradoks, nagu Jumala sõnad inimkonna kohta üsna Pühakirja alguses: «Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu ma olen teinud.» (1Ms 8:21) Jah, kuigi kaks pluss kaks on neli, teen ma nii, et tegelikult on see viis. Ja kaljust voolab vesi ja veest saab vein ja veinist veri…

Võib-olla see on mõne pastori arvates «kohutav teoloogia». Aga see on Jumala teoloogia – ja mingit muud ei olegi vaja.

 
< Eelmine   Järgmine >