Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Kristus Psalmides: Kristlase uskmatus ei tee tühjaks Jumala ustavust (Ps 106)
Autor: Antti Laato   
reede, 13 veebruar 2015

JSample Imageeesus õpetas enda omadele Meie Isa palve. Selles palutakse iga päev patte andeks. Iga kristlane teeb pattu, ehkki Püha Vaim on süütanud tema südames soovi elada Jumala tahte järgi. Usu salgamine ja pattu­langemine on kaks erinevat asja. Uues Testamendis räägitakse sellest järgnevalt (2Tm 2:11–13): “Ustav on see sõna: Kui me oleme surnud koos temaga, siis ka elame koos temaga, kui me jääme püsima vaevas, siis valitseme koos kuningatena, kui me tema salgame, siis salgab ka tema meid, kui me oleme uskmatud, jääb tema ometi ustavaks, sest ta ei saa ennast salata.” Psalm 106 on nendele sõnadele heaks kommentaariks., kuna selles tuletatakse meelde Jumala ja Iisraeli ühist, kuid keerulist ajalugu.

Psalm algab Jumala ülistamisega. Ta on oma rahvast juhatanud ustavalt (Ps 106:1–5): “Halleluuja! Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti! Kes jõuab ära rääkida Issanda vägevaid tegusid ja kuulutada kõike tema kiitust? Õndsad on need, kes peavad tema seadusi ja kes teevad õigust igal ajal. Mõtle minule, Issand, su head meelt mööda oma rahva vastu, tule mind katsuma oma abiga, et ma näeksin su valitud rahva head põlve ning rõõmustaksin sinu rahva rõõmuga, kiitleksin koos sinu päris­osaga!” Seejärel vaate­nurk muutub. Rahvas on korduvalt Jumalat petnud. Rahvas tunnistab oma pattu (Ps 106:6): “Me oleme pattu teinud nagu meie esi­isad, me oleme teinud paha ja olnud õelad.“ Usust taganemised on mitmetel kordadel tähendanud täielikku taganemist Jumalast. Ometigi on Issand õiglane ja üha uuesti võtnud rahva oma osadusse ja päästnud ta ahistusest (Ps 106:44–46): “Aga ta vaatas nende kitsikusele, ja kui ta kuulis nende halisemist, siis ta meenutas oma lepingut nendega ja ta kahetses oma suurt heldust mööda ning laskis neid leida halastust nende kõikide ees, kes nad olid vangi viinud.”

Psalm tõstab esile selle, kuidas Jumal on erinevatel aegadel aidanud rahval sõna kuulutajate kaudu näha tõde. Psalm nimetab eriti Moosese ja Aaroni poja­poega Piinehasi. Mooses takistas rahva hävingut Hoorebil, kui ta palus ustavalt talle armu (Ps 106:19–23; vrd 2Ms 32–33): “Nad tegid vasika Hoorebi mäe ääres ning kummardasid valatud kuju. Nad vahetasid oma Aulise rohtu sööva härja kuju vastu. Nad unustasid Jumala, oma päästja, kes oli teinud suuri asju Egiptuses, imetegusid Haami maal, kardetavaid tegusid Kõrkja­mere ääres. Siis ta lubas nad hävitada, kui poleks olnud Moosest, ta valitut, kes astus kalju­lõhes ta palge ette, et ära pöörata tema viha­leeki hukatust toomast.” Piinehas lõpetas Iisraeli laste langemise Baal-Peoris (Ps 106:30–31; vrd 4Ms 25): “Siis Piinehas astus esile ja pidas kohut, ja taudile pandi piir. Ja see arvati temale õiguseks põlvest põlve, igavesti.” Ka kristlikus koguduses on Jumal seadnud üle­vaataja ameti, et juhatada kogudust Jumala sõnaga.

Uues Testamendis nimetatakse koguduse vaimulikke juhte erinevate nimetustega. Nende kohta ei kasutata sõna “preester”, sest kristlikku kogudust iseloomustatakse “(vaimuliku) kuningliku preester­konnana” (1Pt 2:9). Iga kristlane on vastutav selle eest, et ta toimetab Jumalale preesterlikku ohvri­talitust (Rm 12:1), eriti tänu­ohvrit (Rm 15:6–13). Tänu­ohvrit tuuakse Jumalale tänuna pääste eest, mille Ta oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu on toonud kogu maailmale. Apostel Paulus pidas oma misjoni­ülesannet ohverduseks (Rm 15:15–16): “Kohati olen ma teile üsna julgesti kirjutanud, nagu teile meelde­tuletuseks, toetudes Jumala poolt mulle antud armule – olla Kristuse Jeesuse teener paganate seas, tehes Jumala evangeeliumi preestri­tööd, et paganate ohver oleks meele­pärane, Püha Vaimu läbi pühitsetud.”

Uus Testament kasutab koguduse vaimulike juhatajate kohta kolme terminit. Kreeka­keelsest sõnast episkopos (“jälgija, järel­valvaja”) tuleneb sõna “piiskop” (uues piibli­tõlkes sageli tõlgitud sõnaga “üle­vaataja” või “juhataja”). Episkopos oli apostlite seatud mees, kes oli seatud koguduse juhiks (Ap 20:28). Pastoraal­kirjades loetletakse omadusi, mida taoliselt “piiskopi” ametisse kutsutud kristlaselt oodatakse (1Tm 3:1–7; Tt 1:7–9). Teine üldiselt kasutusel olnud termin oli diakonos ehk “teenija”. Sellest kreeka­keelsest sõnast lähtub “diakoni” amet. Apostlite tegude järgi (Ap 6) eristati sõna­teenistuses olevat ja laua­teenistuses olevat diakoni. Stefanos kuulub viimaste hulka. Stefanose puhul ei piirdunud diakoni üles­anded üksnes vaeste abistamisega. Ta kuulutas julgelt Jumala sõna ja pidi selle­pärast võtma vastu märtri­surma (Ap 7). Paulus suunab Filippi kogudusele kirjutatud kirja piiskoppidele ja diakonitele (Fl 1:11); Pauluse töö­kaaslasteks on ustav teenija Tühhikos ehk diakon Issanda töös (Ef 6:21) ja Epafras, kes teenis ustavalt Kristust Kolossa koguduse hüvanguks (Kl 1:7). Diakonilt nõutakse, et ta tunneks hästi usu saladust (1Tm 3:8–9). Kõik see eeldas, et diakon tegeleks ka õpetamisega. Kolmas Uues Testamendis kasutatud mõiste on “vanem”, mis on kreeka keeles presbyteros. Sellest sõnast tuleneb mh rootsi­keelne sõna präst või saksa­keelne sõna Priester, mis mõlemad tähendavad vaimuliku ameti kandjat. Koguduse “vanem” oli juba Vanas Testamendis kasutatud nimetus rahva hinnatud juhtide kohta. Uues Testamendis hakkas sõna tähistama koguduse sõna­teenija ametit ning teda võidi nimetada ka eest­seisjaks, episkopos’eks (Ap 14.23; Tt 1:5–7). “Vanema” peamiseks üles­andeks oli teenida kogudust Jumala sõnaga (1Tm 5:7) ning palvetada haigete eest, võides neid õliga (Jk 5:14). Aja jooksul jagunesid koguduse ametid kolmeks erinevaks ametiks: piiskop (episkopos), preester (presbyteros) ja diakon (diakonos).

Psalm 106 õpetab kristlasele, mis tähendus on koguduses sõna­teenija ametil. Selle ülesandeks on juhatada kristlast tundma paremini Jumala sõna. Ilma jutlustamis­ameti juhatuseta eksib kogudus ning hakkab elama jumalatut elu, nagu iisraellased Baal-Peoris (Ps 106:28–31) või Hoorebi mäel (Ps 106:18–23). Kui jutlustamis­ameti kandjate pärast ei palvetata, siis tuleb kristlikul kogudusel kanda selle taga­järgi (Ps 106:32–33): “Nad vihastasid teda Meriba vee ääres, nõnda et Mooseski sai kannatada nende pärast. Sest nad tegid ta meele väga kibedaks, nõnda et ta huultele tulid mõtlemata sõnad.” Veel hullem on asi siis, kui sõna­teenijate vastu hakatakse mässama (Ps 106:16–18): “Ja nad kadestasid leeris Moosest ja Aaronit, Issanda pühitsetut. Aga maa avanes ja neelas Daatani ja mattis kinni Abirami jõugu. Ja tuli loitis nende jõugus, leek lõõmas õelate kallal.”

 

 

Antti Laato raamatust “Kristus Psalmeissa” (Perussanoma, 2011) tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse autori ja kirjastuse loal.

Perussanoma Oy, Helsingintie 10, 02700 Kauniainen, Suomi – Finland

http://www.perussanoma.fi

 
< Eelmine   Järgmine >