Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Misjonär dr Richard Reusch (6)
Autor: Kaarlo Hirvilammi   
reede, 13 veebruar 2015

Truudusvanne pannakse proovile

Sample ImageImmigratsiooni- ja tööloa saamiseks oli Reusch 1923. aastal andnud truudus­vande Briti mandaat­valitsusele. See ei olnud talle raske. Ta oli ju jäänud ilma oma kodu­maast ja keisrist, kellele ta kunagi oli truudust vandunud.

Tema truudusvanne pandi aga proovile, kui mandaat­valitsus otsustas 1950. aastal võtta endale meru hõimu alad ning anda need eurooplastest suur­maa­harijatele. Järgmisel aastal hävitati külasid ning inimesi sunniti ümber asuma. Kui ükski kaebe­kiri ei olnud aidanud, mindi viimaks välja Ühinenud Rahvaste Organisatsioonini. Kiriku­juht Elmer Danielson pidas valitsuse ette­võtmist eba­õiglaseks ning astus selle vastu välja. Samas kutsus Reusch merusid üles nõustuma maast loobumisega ning lootma sellele, et Briti ametnikud teavad, mis on kõige parem. Reusch oma seisu­kohta enam ei muutnud, selle­pärast võõrandus ta nii merudest kui chaggadest. Samas oli Elveda Reusch merude poolel ning aitas neid igati dokumentide tõlkimisel ning New Yorki saatmisel.

Autoritaarse Venemaa kasvandik Reusch võttis enda alla­kirjutatud truudus­vannet tõsiselt, see varjutas tema viimaseid töö­aastaid. Samal ajal oli tal ka muid probleeme ja pettumusi, ka need olid märgiks sellest, et kõigist saavutustest hoolimata oli tal aeg loobuda tööst Aafrikas ja tõmbuda kõrvale.

Doktor Reuschi hoiakut merude maa­küsimuses saab mõista paremini, kui võtta arvesse tema tihedad suhted riigi­võimu ja ametnikega. Ta oli väga eba­tavaline misjonär. Sõja­aegseid üles­andeid täites tegutses ta riigi­ametnikuna. 1940-ndate teisest poolest alates kutsus kuberner teda koos abi­kaasaga igal aastal Dar es Salaami lõuna­söögile, mida korraldati seoses mõne pidu­päevaga või Euroopast või Ameerikast saabunud külaliste auks. Taolistele pidudele kutsuti riigi “koore­kiht”. Reuschid on lõunastanud koos diplomaatide ja tähtsate isikutega ning nii mõnegi Ameerika või Inglise filmi­tähega. Mõnikord oli Reusch ise peo au­külaliseks, oli ta ju Ida-Aafrika mäestiku­klubi au­juhataja. Kõik Kilimand­žaarole ronijad näevad seal Reuschi kraatrit ja Elveda Pointi.

Hoolimata Reuschi kõikidest sidemetest riigi­juhtidega ja neilt osaks saavast aust, oli ta eel­kõige misjonär. Tema südamel olid masaid, ta muretses koguduste ja koolide pärast savannis. Reuschi elu ja tema Tanganjikas veedetud kolme aasta­kümnega seostub väga hästi see, mida on kunagi kirjutanud apostel Paulus:

“[Olen olnud] töös ja vaevas, tihti valvamises, näljas ja janus, tihti paastumises, külmas ja alasti; peale kõige muu päevast päeva rahva kokku­vool minu juurde, mure kõigi koguduste pärast.” (2Kr 11:27–28)

Sama olid kogenud ka teised oma tööle pühendunud misjonärid.

 

Karjuste lõkke ääres

Doktor Reusch naasis koos abikaasaga viimasele töö­perioodile 1948. aastal. Nüüd nimetati ta Masaimaa piirkonna­misjonäriks. Seda oli ta algusest peale tahtnud teha ning nüüd sai see lõpuks teoks. Aga ka mandaat­valitsuse ametnikud ei jätnud teda rahule. Ta kutsuti masai-asjade nõukoja liikmeks. Vahe­peal pidi ta küll ühe aasta olema kiriku­juhi Elmer Danielsoni asendaja, kui viimane oli kodumaal. 1950-ndate alguses elasid Reuschid Nkoarangas, kus Richard oli omal ajal alustanud misjonäri tööd. Ring sai täis.

Paljud noored, keda tema loengud ja kõned olid kodumaal sütitanud, tulid tema viimase töö­perioodi ajal Tanganjikasse. Reusch võttis masaide juurde tööle minejaid isalikult juhendada. Tema koolitusse kuulusid ka jõu­treeningud. Paljudest neist said pika­ajalised töö­tegijad. David Simonsonist sai elu­aegne masai, kellele masaid andsid tüki maad. Ta ehitas sinna oma elamu ja jäigi sinna. Ka Elveda õepoeg Stanley Benson tegi pikalt tööd masaide juures.

Reusch tahtis moodustada eraldi masai kiriku või vähemalt suhteliselt ise­seisva Masaimaa kiriku­provintsi. Kõige olulisemaks põhjenduseks oli asjaolu, et masai kultuur erines oluliselt ümbritsevatest kultuuridest. Reuschi pettumuseks eraldi masai kirikut siiski ei moodustatud.

Lõplikult lahkus Reusch Tanganjikast 1954. aastal, tema abikaasa läks juba aasta võrra varem. Teised misjonärid olid lootnud, et ka tema lahkub juba varem. Reusch oli ühe asja mees ning oma püüdlustes väga järje­kindel. Vähemalt lõpu­perioodil oli tal üsna raske kohaneda ühiste mängu­reeglite ja otsustega ning loobuda oma seisu­kohast. Gustav Adolf College’i juhataja Georg Hall ise­loomustas taolisi misjonäre nõnda: “Sageli olid misjonärid oma­pärase ise­loomuga, üksikud ratsanikud, kes pidasid enda üles­andeks saada ühistest varadest oma ette­võtmistele võimalikult suurt osa. Mõned nendest, näiteks Reusch, said viimaks institutsiooniks ise­eneses ning surusid kange­kaelselt läbi oma plaane, nägemata töö tervikut.”

Kui doktor Reusch naasis Ühendriikidesse, tuli tema asemele masai tööle rohkem töö­tegijaid. Siiski hakkas Masaimaalt tulema korduvaid palveid: “Meie, masaid, oleme tänulikud töö­tegijate pärast, keda te meile saatsite, aga me palume väga, et te saadaksite meie isa Reuschi tagasi masaide juurde. Kogu maa nutab.”

Tema järglane pastor David Simonson kirjutas Reuschile, küsides mõnes asjas nõu. Ja siis ta jätkas:

“Nüüd jõuan oma kirja kõige olulisema asjani: Me vajame meest, kes tunneb masaisid, kes oskab nende keelt ja tunneb nende südant. Me vajame meest, kellel on Simsoni jõud, Giideoni juhi­oskused ja Saalomoni tarkus. On vaid üks, kes neisse saabastesse sobib ja sina tead, keda ma silmas pean. Palun sind veelkord Armu aujärje eest kaaluda tõsiselt naasmist oma rahva juurde.”

Reusch ei naasnud enam kordagi Aafrikasse, isegi mitte külas­käigule. Aga ta töötas väsimatult, kogudes raha masai töö jaoks ning innustades noor minema misjoni­tööle. Selles mõttes ei istunud ta jõude.

1960-ndate teisel poolel oldi teel Dodomast Arushasse. Peatuti väikese küla juures, kus oli vaid mõni maja. See ei olnud vana masai küla, vaid tekkinud maan­tee ja tee­radade ristumis­kohta. Ühe maja juures seisis mees, kes toetus oma pikale odale. Punakas keep varjas tema kõhna keha. Külaline tervitas ja päris uudiseid. Mees oskas suahiili keelt. Siis päris külaline: “Kas teie juures on kiriku­tööd? Kas teie piir­konnas on misjonäre?” Küsija ise oli misjonär, selle­pärast ta ka huvi tundis. “Jah, meil oli,” kostis vastus, “Meie misjonär on Reusch – Richard Reusch – doctor Reusch.” Tuli seda mitu korda üle öelda, et kummaline küsija saaks õigesti aru. Küsija imestas, sest ta teadis, et doktor Reusch oli ära läinud juba viis­teist aastat tagasi. Pärast teda oli masaide juures töötanud mitmeid misjonäre.

Masai külades ei räägitud üksnes Reuschist. Seal räägiti ka lugusid kaugetest maadest, Lõuna-Venemaa steppidest, Kaukasuse mägedest ja revolutsiooni segadusest. Need olid kunagi räägitud ida­maise jutustaja kombel, selle­pärast olid need ka elavad.

Tanganjikas ja hiljem ka Tansaanias ei toimunud kunagi noor­soo ja noore haritlas­konna rahutusi Vene revolutsiooni ideaalide kohaselt, sest nad teadsid, mis Vene revolutsioon oli ja millised olid selle viljad. Reuschi imetleti kui kasaka­ohvitseri, kes oli ka ise võidelnud bolševike vastu. Lisaks oli tal mitmeid teisigi kaugeid lugusid.

Isegi 40 aastat pärast Reuschi lahkumist meenutas üks vana Aafrika pastor teda, öeldes: “Jah, doktor Reusch rääkis kõikidest nendest probleemidest, mida Lenin ja bolševikud inimestele põhjustasid – ta rääkis ka tsaarist.” Ning eakas meru mees jätkas: “Tema lood on nüüd osa meie maast.” Lood elavad savannis, rändavad koos karjastega ühest kohast teise, liiguvad küla lõkke ääres ühelt põlv­konnalt teisele ning koolide õpetajate tubades ka nooremale õpetajate põlv­konnale. Inimesed teavad, et lood ühendavad neid nende endi minevikuga, toetavad argi­muredes ja annavad kindluse, et lugu jätkub. Õhtut ei lõpetata kunagi kurva looga. Heast ja hästi lõppenud loost jääb hea tunne, jääb, millest mõelda.

Aafrika on huvitav, salapärane ja veetlev!

 

Oma silmaga

Täiesti eripärane osa Reuschi lugudes oli piibli­sündmustik. Neid jutustas ta igal pool, kus ta oli. Ta liikus väga palju eelkõige kirja­oskamatute inimeste seas.

Misjonäride üldine probleem on see, et kirja­kultuurist tulnuna ei suuda nad piisavalt süveneda suulise kommunikatsiooni kultuuri, et kasutada seda oma sõnumi edastamiseks ning ühtlasi rajada teed kirja­kultuurile. Üleminek kirja­kultuurile on ise­enesest tohutu muutus rahva kultuuri­atmosfääris. Sama probleem on ka siin­kirjutajal. Jutustamis­kultuuri ei tohiks mingil juhul püüda kaotada. Aja jooksul nõrgeneb see niikuinii ning selle tähtsus väheneb. Aga see peaks säilima, sest see kuulub inimeste isiku­pära juurde ning ka kristliku usu ja selle levitamise olemusse.

Isegi ülikooli lõpetanutel tuleb tänapäeval püüda uuesti õppida jutustamis­oskusi. Ilma teadliku pingutuseta ei ole need enam omandatavad. Soomlastest misjonäridest on jutu­vestjatena kõige kuulsam ilmselt Tuure Vapaavuori, Namiibia ja Angola misjonär, kes oli varem ka misjoni­juht. Veel praegugi võib leida inimesi, kes meenutavad tema lugusid.

Mitmed Reuschi endised õpilased ja teised tema kuulajad on rääkinud: “Kui Reusch jutustas Piibli sündmustest, siis oleksime otsekui oma silmaga näinud seda, mida me kuulsime.” Sama mäletavad mu kolleegid, kui nende vanemad on jutustanud, kuidas nad kunagi kuulasid Reuschi õpetusi.

Piiskop Erasto Kweka on rääkinud, et kohtas Reuschi juba aastal 1940, kui ta oli alles laps: “Ta tuli naaber­külla. Sel ajal oli see suureks auks, kui valge­nahaline inimene tuli külla. Ka mina läksin teda vaatama. Siis oli ta minu pastoriks aastatel 1942 kuni 1946. Ta oli imeline jutustaja. Kõik lapsed imetlesid teda.”

Kui Reuschi jutustused kuulajaid nii tugevalt haarasid, siis tähendas see, et need jutustused jäid meelde. Need jäid ellu ning said endale tiivad. Neid räägiti kõige­pealt kodudes. Neid jutustati õhtuti koos tuttavate ja võõrastega. Need liiguvad nagu õhtuses savannis kusagilt saabuv tuule­hoog, mille sooja ja värskendavat embust kuumal tasandikul rändaja tunneb.

Olles saanud tiivad leidsid Piibli sündmused ja jutustused oma koha savanni ja mägede rahva seas. Masaide seas võttis see kaua aega. Ilmselt on olu­kord sarnane ka teiste karja­rahvaste juures. Praegu võime näha aasta­kümnete jooksul kannatlikult tehtud külvi­töö vilja. Kirik on sündinud ja kasvab.

Tegelikult ei ole siin tegemist millegi muuga kui Piibli jutustamis­traditsiooni kasutamisega seal, kus on selle aeg. Ilmselt poleks Jumala sõna mingil muul viisil pääsenud nii hästi kultuuri keskmesse ja inimeste argipäeva.

Piibel kutsub paljudes kohtades üles rääkima Jumala tegudest:

“Me jutustame tulevasele põlvele Issanda kiituse­väärt tegudest, tema vägevusest ja tema imedest, mis ta on teinud. Ta asetas tunnistuse Jaakobisse ja seadis Iisraelisse Seaduse, mida ta käskis meie esi­vanemail teatada oma lastele, et tulevane põlv seda tunneks, lapsed, kes sünnivad, et nemadki tõuseksid seda jutustama oma lastele.” (Ps 78:4–6)

“Mis algusest peale on olnud, mida me oleme kuulnud, mida me oleme oma silmaga näinud, mida me oleme vaadelnud ja mida meie käed on katsunud – seda me kuulutame Elu Sõnast.” (1Jh 1:1)

Doktor Reusch oli masaide tuleviku suhtes lootusrikas. Kui algus oli tehtud, oli kõige kurjem tema arvates võidetud. Enne Tanganjikast lahkumist koostatud memorandumis masai töö kohta lõpetas ta sõnadega:

“Siis kui meie Kuningas tuleb koguma enda omasid, leiab Ta enda omade hulgas ka suure hulga masai naisi, lapsi ja sõdureid, kes olid Temale ustavad. Ja siis, mu sõbrad misjonärid, siis oleme täitnud selle ülesande, mille Ta meile andis.”

Ehkki doktor Reusch teadis oma kogemusest, et tulemused on tagasi­hoidlikud väga pika aja jooksul, oli ta lootus­rikas. Misjoni­töö masaide juures vajab aega, sest see edeneb samas tempos nagu ühis­kondlik muutus, vaevalt, et see läheb kiiremini. Kolm­kümmend aastat pärast Reuschi lahkumist kodu­maale, 1984. aastal hinnati kristlaste osakaaluks masaide hulgas viis protsenti.

 

Surmani ustav

Naastes Tanganjikast Ühendriikidesse töötas doktor Reusch kuni 1963. aastani lektorina Gustav Adolf College’is St Peteris Lõuna-Minneapolises ning pärast seda veel ühe aasta osalise koormusega. Tema loengutel oli rohkelt kuulajaid, mõnikord oli lausa tunglemist. Vabal ajal käis ta kogudustes, koolides ja teistes kohtades, rääkides masaidest ja oma tööst Aafrikas. Loobumine õpetamisest ei olnud Reuschile kerge. Jäädes lõplikult kõrvale lektori­tööst ütles ta oma hüvasti­jätu­kõnes muu­hulgas:

“On saabunud mu eluõhtu ning mul on ees kutse viimasele paraadile. Selles rügemendis on minu koht tühi. Nõnda nagu püha Johannes oli ustav oma Lunastajale, ustav kuni surmani, nõnda olid ka meie rügemendi mehed. See, millel selles elus on tähtsust, on ustavus: “Ole ustav surmani, ja ma annan sulle elu­pärja!” Nõdra ja patusena olen püüdnud olla Talle ustav. Selle­pärast julgen veel viimaselgi hetkel palvetada: “Mõtle minu peale!””

Paari aasta jooksul asendas Reusch vajadusel erinevate koguduste vaimulikke. Ta ei suutnud olla jõude. Veel 76-aastasena sai ta kutse maa­piirkonna väiksesse hääbuvasse kogudusse Minnea­polisest ja Saint Paulist põhja pool. Ta asus koos oma abikaasa Elvedaga elama väikesesse Stacy külla. Seal aga saadi peagi üllatuse osaliseks. Koguduse elu hakkas paranema, liikmes­kond kasvas ning tegevus elavnes. Reusch oli tõeline misjonär. Ta tahtis kuni elu lõpuni teenida oma Taevast Kuningat, keda mitte keegi ei saa kukutada.

Pisut enne surma peetud hüvasti­jätu­jutluse piibli­tekstiks valis ta Jeesuse sõnad: 

“Kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.” (Jh 6:37)

Taevase Kuninga kutse viimasele paraadile sai ta 83-aastasena 28. juunil 1975. Teda ei maetud sõja­väeliste au­avaldustega Kaukasusele ega ka “Isa Kibo laiale rinnale”, vaid väikese Stacy küla kalmistule Saint Paulist põhja pool Minnesotas Põhja-Ameerikas. Kaks aastat hiljem maeti ka abikaasa Elveda Bonander-Reusch tema kõrvale. Nende haua­kivil on metall­plaat, millele on söövitatud Aafrika mandri kontuur.

Richard Reuschi elu motoks sobib lause: 

“Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul.” (Kg 11:6)

Active Image

 

Tõlkinud Illimar Toomet

 
< Eelmine   Järgmine >