Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

REPLIIK: 1500, 2000 aastat pimedust
Autor: Veiko Vihuri   
kolmapäev, 11 veebruar 2015

Sample ImageLuterliku Maailma­liidu president, Püha Maa ja Jordaania luterliku kiriku piiskop Munib A. Younan, kes osales 2. veebruaril EELK pea­piiskop Urmas Viilma ametisse seadmisel, vastas Lääne Elule antud intervjuus küsimusele nais­vaimulike kohta järgmist:

„Traditsioonid ja sugu ei ole selles küsimuses argumendid, millele tugineda. Jeesuse sünnitas naine, naised toetasid ja abistasid Jeesust, tehes töid, mida mehed teha ei soovinud. Esimene selline naine oli Maarja Magdaleena. Reformatsioon on meie silmad avanud ja näidanud, et naiste ordineerimisest keeldumine on olnud ajalooline viga. Nüüd on aeg see viga parandada. Peame ordineerima kõiki, keda Jumal on kutsunud, olgu nad siis naised või mehed.“

Tõepoolest, ainult inimlikest traditsioonidest ei piisa, et nii olulist küsimust argumenteeritult põhjendada. Selles on Younanil õigus. Tuginema peab Jumala tahet ja apostlikku õpetust väljendavale Pühakirjale, mis on antud küsimuses selge. Ja see­tõttu Younan eksib.

Eksimine on põhjustatud asja­olust, et täna­päeval ei loeta enam paljudes protestantlikes kirikutes Püha­kirja traditsioonilisel viisil, koos­kõlas Kiriku õpetus­pärimusega, vaid uut­moodi. Seda võib tõesti teatud mõttes reformatsiooni „kingituseks“ pidada. Kiriku pärimusest ja õpetus­ametist lahutatud Pühakiri on allutatud individuaalsete usu­teadlaste ja ideo­loogide „eksegeesile“ ning on avatud ühis­konnas hetkel domineerivatele ideedele (milleks täna­päeval on ühe­taolistav võrd­õiguslikkus).

Luterliku Maailma­liidu uuemates dokumentides on juttu jätkuvast reformatsioonist. Selle mõistega õigustatakse Piibli uut­moodi lugemist ja tõlgendamist. Uue usu pooldajad leiavad, et nende silmad on läinud lahti ja nad mõistavad Jumala Sõna nii, nagu varasemad põlv­konnad seda ei mõistnud.

Paraku kehtib sama ka ühe teise aktuaalse küsimuse kohta, millele piiskop Younan eelistab vastata diplomaatiliselt. „Sama­sooliste abielu ja nais­vaimulikke ei saa käsitleda ühe teemana, need on kaks erinevat asja ja me ei tohiks neid kokku panna,“ ütleb ta. „Naiste ordineerimine on üks osa meie luterlikust identiteedist. Sama­sooliste laulatus ja abielu on aga ühis­konna ja eetika teema ning neid peaks sellel tasandil ka käsitlema.“

Loomulikult on küsimused ordinatsioonist ja abielust eri kategooria teemad. Neid ühendab aga uut­moodi („valgustatud“) lähenemine Püha­kirjale. Mitmed suured ja mõjukad (vähemalt Luterlikus Maailma­liidus) Euroopa luteri kirikud, mis on heaks kiitnud sama­sooliste paaride õnnistamise või laulatamise, põhjendavad oma otsuseid Jumala Sõna „avatud“ („õiglase“ jne) lugemisega.

Seetõttu pole välistatud, et mõnelt järgmiselt Luterliku Maailma­liidu presidendilt võib kuulda väidet, et sama­sooliste paaride või lausa inim­rühmade õnnistamine ja laulatamine on osa luterlikust identiteedist, „kuna reformatsioon on meie silmad avanud“.

1500, 2000 aastat pimedust. Ja siis korraga paistab pimeduses valgus…

 

Vaata lisaks:

Veiko Vihuri: Piibel, kirik ja karjaseamet (Eesti Kirik, 15.05.2008)

 
< Eelmine   Järgmine >