Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: II pühapäev enne paastuaega
Autor: Enn Auksmann   
reede, 06 veebruar 2015

Taevariik on haputaigna sarnane, mille naine võttis ja segas kolme vaka jahu sekka, kuni kõik läks hapnema. (Mt 13:33)

 «Haputaigen» ei ole Piiblis, eriti Uues Testamendis, sugugi hea sõna. Jeesus manitseb oma jüngreid  hoiduma variseride, saduseride ja Heroodese haputaigna eest (Mt 16:6; Mk 8:15), selgitades, et Ta mõtleb selle all silmakirjalikkust (Lk 12:1).

Ka püha Paulus kasutab haputaignat negatiivse võrdpildina, kusjuures ta ei õhuta mitte ainult selle eest hoiduma, vaid käsib sellest – ja neist, kes seda eneses kannavad – täielikult vabaneda:

«Teie kiitlemine ei ole hea. Kas te ei tea, et pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks? Puhastage end vanast haputaignast, et te oleksite uus taigen, nõnda nagu te oletegi hapnemata leivad; sest ka meie paasatall Jeesus Kristus on tapetud. Pidagem siis pühi kasinuse ja tõe hapnemata leivaga, mitte vana haputaignaga, halbuse ja kurjuse haputaignaga.» (1Kr 5:6-8) – «Pisut haputaignat teeb kogu taigna hapuks… Oh, kui teie ässitajad laseksid end hoopis ära lõigata!» (Gl 5:9.12)

See ei takista Jeesusel aga mingilgi määral tarvitada pilti haputaignast ka vastupidi, millegi hea – õigupoolest parima – tähistamiseks: «Taevariik on haputaigna sarnane!»

Kuidas taoline võrdlus oleks meeldinud apostel Paulusele? Või tublidele variseridele, kes taevariigile mõeldes pidid kindlasti meenutama Jumala rahvale Moosese kaudu antud korraldust kõrvaldada pühadeks haputaigen oma kodadest, sest «igaüks, kes sööb hapnenut, selle hing tuleb hävitada Iisraeli kogudusest, olgu võõras või maa päriselanik» (2Ms 12:19).

Jeesus ei valinud sellist – paljude Tema kuulajate jaoks ehk šokeerivat – võrdpilti kogemata või teadmata, et see võib kedagi pahandada. Aga üleüldse – miks rääkida millestki nii pühast nagu taevariik taolisi banaalseid näiteid kasutades?

Võime olla üsna kindlad, et seda lugu jutustades ei mõelnud Jeesus mitte üleüldiselt mingile «abstraktsele» naisele, vaid nägi oma vaimusilme ees üht konkreetset naist – toda, keda Jeesus oli võinud seda tegemas, mida Ta kirjeldab, vaadelda kümneid või koguni sadu kordi. Väike, meie jaoks vast märkamatugi, aga ometi nii oluline tunnustus oma emale, kes oleks seda kuuldes ehk endamisi ütlenud: «Mõelda vaid, Ta märkas…»

Selle tähendamissõna mõte on iseenesest väga selge: taevariigil – Jumala valitsusel – on kõike elavaks tegev või elama panev ja muutev vägi. Aga siin on midagi veel, teatav nüanss, mis on sarnane eelnevale tähendamissõnale taevariigist kui sinepiivakesest, mille «inimene võttis ja külvas oma põllule» ja mis «on küll väiksem kõigist seemneist, ent kui taim kasvab, siis on see suurim aias» (Mt 13:31-32).

Sõna, mida siin külvamise kohta kasutatakse, vastab kõige paremini ilmselt sellele külviviisile, mida nimetatakse hajuskülviks: tegemist on järsu, tugeva käeliigutusega laialipuistamise või seemne põllule heitmisega. Sinepiseemet aga külvatakse tegelikult teisiti – selle nimi peaks olema punktiirkülv, s.t külvatakse ühe seemne kaupa teatud kindlate vahedega ja teatud kindlale sügavusele.

Niisiis on meie mehe puhul tegemist ehk pigem kellegagi, kellele jäi kuskil üks sinepiivake sõrmede vahele ning kes läks ja viskas selle maha, nii et see idanes «puhtjuhuslikult» ja sellest sai aia suurim taim. See seeme oli nii tilluke, et keegi ei pannud seda tähele – võib-olla astuti sellele koguni peale (ja suruti see nõnda just õiges sügavuses mulda). See lihtsalt kasvas, «iseenesest», vastu igasugust inimlikku ootust ja mõistlikkust, peene «teaduspõhise» statistika ja ka lihtsa talumehetarkuse vastuväidetest hoolimata. Samamoodi, nagu taevariik kasvab siis, kui üks Nisuiva pärast maasse langemist ja suremist üles tõuseb ja igavese elu vilja kannab (Jh 12:24-25) – vaatamata sellele, et ajast aega kehtinud surmade statistika seda ette ei näe.

Taevariik on midagi, mis on siin maailmas, aga ei kuulu siia maailma. Taevariik on midagi peidetut. Just see sõna seisab, muide, ka Jeesuse tähendamissõnas taevariigist kui haputaignast, mida oleks õige tõlkida: «Taevariik on haputaigna sarnane, mille naine võttis ja peitis kolme vaka jahu sisse, kuni kõik läks hapnema.»

Seda, mis juhtub jahuga, kui seda segada haputaignaga, teab muidugi iga perenaine, niisiis ei saa me siin rääkida millestki juhuslikust nagu sinepiivakese puhul (juhul, kui see muidugi oli juhuslik – tegemist on ju siiski vaid oletusliku mõttemõlgutusega). Aga ometi on ka siin teatav üllatuse või vähemalt lõpuni haaramatuse moment: kuidas see ikkagi on nii, et ka pisim peo- või näputäis juuretist, mis jahu sisse ära peidetakse – «ära kaob» –, paneb terve selle suure koguse jahu hapnema. Me räägime siin ju tõepoolest suurest kogusest, ligi neljakümnest liitrist ehk kahekümnest või kahekümne viiest kilost jahust, mille too naine Jeesuse tähendamissõnas haputaignaks segab.

Kui juuretis on oma töö teinud, siis ta kaob – teda ei ole võimalik enam ülejäänud taignast eristada. Ja samamoodi ei ole võimalik toda «endist» jahu enam eraldada uuest haputaignatervikust – seal ta on ja teisiti ta ei saa.

Siin tuleb tähendamissõnale nüüd muidugi piir ette: kui taevariik on tulnud meie lähedale, kui see on meie keskel, isegi meie sees, siis tähendab see, et meie peaksime sellest haaratuna olema too endine jahu, mida nüüd ei ole enam võimalik taevariigi tervikust eristada ega eraldada. Paraku asjad niisama lihtsalt ei käi ja me võime ennast tegelikult väga lihtsalt Jumalast ja Tema riigist lahti haakida. Sest me oleme inimesed, mitte jahu. Vahel tundub, et kogu sellest jumalikust taignasõtkumisest ei jäägi meile rohkem külge kui veidi jahutolmu, mille me endalt üsna kergesti maha raputada või kloppida suudame…

Aga teistpidi tähendab see võrdpilt, et peame olema valmis laskma taevariigil end täielikult muuta, peame olema valmis täielikult kaduma, et saada millekski uueks, et lasta ennast elavaks teha ja tõeliselt elama panna. Sest siin ongi kõige olulisem paradoks: elades nendena, kes oleme praegu, oleme tegelikult surnud – ei midagi muud kui põrm, mis kord kuiva jahutolmuna tuules laiali puhutakse. Ennast aga koos Kristusega seemne kombel mulda vajutada või küpsenud viljana peeneks jahvatatuna taignaks sõtkuda lastes ja nõnda iseennast kaotades leiame nii ennast kui tõelise elu ja kanname seda enestes.

 
< Eelmine   Järgmine >