Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Misjonär dr Richard Reusch (5)
Autor: Kaarlo Hirvilammi   
reede, 06 veebruar 2015

Kilimandžaaro

Sample ImageAsudes elama Marangusse, sai Reusch tegeleda oma lemmik­harrastuse – alpinismiga. Kilimand­žaaro on Aafrika kõrgeim mägi, mille lumine tipp on hea ilmaga nähtav sadade kilo­meetrite kaugusele. Ulatudes pilvedest kõrgemale, on see lennu­liiklusele kindel maa­märk. Selle kõrgus on 5896 meetrit mere­pinnast. Kilimand­žaarot nägi esimesena sakslasest misjonär Rebmann 19. sajandi keskel. Toona ei usutud Euroopas tema jutustust lumega kaetud mäest Aafrikas. Teadus­maailma üks­meelne vastus oli: See ei ole võimalik. Misjonär Johann Rebmann oli esimene eurooplane, kes ronis mäele ning nägi oma silmaga selle tipul olevat pimestavat lume­vaipa.

Reusch ronis esimest korda Kilimand­žaaro kõrgeimale tipule 1926. aastal. Praegus­ajal teada­olevaist alpinistidest oli ta seitsmes, kes jõudis tippu ning kelle nimi on märgitud seitsmendana kõrgeimas tipus olevas logi­raamatus. Esimene oli Hans Meyer, kes ronis aastal 1891. Aastal 1926 ronis Reusch tippu koguni neljal korral.

Marangus olles käis ta mäel regulaarselt. Ta oli mitmete välis­maiste alpinistide ja mäe­uurijate giidiks. Ta õpetas välja ka esimesed kohalikud mäe­giidid. Ta oli osaline Ida-Aafrika mäestiku­klubi rajamisel, mille au­juhatajaks ta oli elu lõpuni.

Kui Reusch oli olnud malaarias ning tundis vajadust puhkuse ja kosutuse järele, siis kadus ta mõneks päevaks mäele. Ta tundis, et seal, kõrgetel nõlvadel hõredas õhus toibub ta kiiremini kui all. Malaaria teeb vere kehvaks ning see häda võib jääda vaevama veel pikaks ajaks. Üks­kord järje­kordselt malaariast toibudes oli ta jälle minemas üles mäele. Arst võttis temalt vere­proovi ning tuvastas, et punaste vere­liblede hulk on väga väike. Mõni päev hiljem mäelt naasnud mehelt võeti uuesti vere­proov. Arst märkis, et punaste vere­liblede hulk oli normaalne. Kokku­võttes tõdes ta, et ilmselt toodab kõrgel keha puna­liblesid tõhusamalt kui all.

Mõnikord oli Reuschil mäel ka probleeme. Üks­kord libises ta liustikul ning libises alla kivi­rahnude vahele. Tema reisi­kaaslased rääkisid, et pärast pikka libisemist mööda nõlva oli ta kaljude vahel põrganud nagu pall. Just enne peatumist oli ta tõmmanud ennast kerra ning kaitsnud mõlema käega oma pead, iga lihas pingul. Kaaslaste imestuseks tõusis mees hetk hiljem oma kukkumis­paigas püsti, et vaadata, kuhu ta siis õigu­poolest oli sattunud. Öeldi, et sellest olu­korrast poleks peale Reuschi keegi elavana välja tulnud. Isegi oma luid ei olnud ta murdnud. Sel korral ronimist enam ei jätkatud, kuid mäelt alla tuli ta nagu teisedki. Kolm päeva hiljem läks ta jälle mäele.

Pärast kukkumist tunnistas ta alandlikult: “Jumal oma üli­külluslikus armus päästis mind.” Ilmselt sai ta siin kasu oma iga­päevaseks treeninguks kulutatud ajast ja vaevast. Teda aitas ka koolitus, mille ta oli saanud Vene keiserlikus ratsa­väes. Seal oli teda ilmselt õpetatud kukkuma nii, et ratsutaja ei saaks viga, isegi kui hobune suure hoo pealt komistab või kuuli­tabamuse saab.

Kui päike lund sulatas, olid mäeharjad väga ohtlikud, sest need jäätusid kohe jälle. Kui jalg sattus lumme tallatud rajalt kõrvale, võis juba järgmisel hetkel libiseda mööda nõlva sadu meetreid alla­poole. Igal juhul oli see elu­ohtlik. Soome misjonär, ökonomist Paavo Teppo libastus tipust laskumisel 1982. aastal. Ta oli 34-aastane nelja lapse isa. Nooremad lapsed olid kahe­aastased. Sellega lõppes tema elu ja ühtlasi töö Aafrikas. Lein ühendas nii misjonäre kui tansaanlastest kolleege ja sõpru.

 

Vendade piibud

Kilimandžaarol on kaks tippu. Lääne­poolse nimi on Kibo. Ida­poolse, 747 meetrit madalama tipu nimi on Mawezi. Mäele minejatele räägitakse veel praegugi vana lugu, mis kuulub chagga hõimu pärimusse. Külalistele räägitakse, et järgmise legendi on jutustanud misjonär doktor Reusch:

Ükskord ammu oli kaks venda. Mõlemad tõmbasid piipu. Läks nõnda, et vanema venna, Mawenzi piip kustus. Ta läks oma noorema kuid kasvult suurema venna Kibo juurde ja palus temalt tuld. Seda ta ka sai. Pisut hiljem, kui Kibo oli magama jäänud, kustus Mawenzi piip jälle. Ta läks uuesti Kibolt tuld küsima. Sügavast unest äratatuna oli Kibo nii kohutavalt vihane, et nüpeldas nuiaga oma venna Mawenzi oimetuks. Veel praegugi võib näha tema armilist ja krobelis pinda ning näha seda ärritunud ja mossis välimust, mille ta sai selle ülekohtu läbi. Chagga hõim usub, et Mawenzi häbeneb oma välimust ning varjab oma näo pilvedesse. See on ka tegelikult nii, et üsna harva võib näha Mawenzit ilma pilvedeta.

See väike jutustus näitab, kuidas jutustaja doktor Reusch tõi vanast, unustusse vajuvast aafrika pärimusest tänasesse päeva midagi sellist, mis on jäänud püsima läbi põlv­kondade.

 

Kibo poeg

Masaid austasid mäge väga. Nad nimetasid selle lääne­poolset tippu Jumala elu­asemeks või Jumala majaks. Kui Reusch oli mitmeid kordi tippu roninud, hakkasid nad teda kutsuma Kibo isaks. Pärast seda, kui ta oli tippu roninud 25 korda, hakkasid nad teda kutsuma Kibo pojaks.

Riigiametnikud olid juba pikka aega tundnud huvi kummalise mehe vastu, kes tegi oma tööd ja aeg­ajalt pea­aegu et elas riigi kõige metsikuma masai hõimu keskel. Ta oli eri­pärane ka oma era­kordse kiindumusega Kilimand­žaaro vastu. Aastaid oli tavaks, et Kilimand­žaarost huvitunud välis­maalased toodi tema juurde. Kui Euroopa kuninga­kodade esindajad tulid tutvuma riigi kõrgeima mäega, kes siis veel oleks võinud olla neile giidiks, kui mitte Reusch, kes Vene keiserliku ratsa­väe ohvitserina oli saanud oma õu­kondlikke kombeid lihvida Taani kuninga­kojas. Taolisi visiite korraldas maa britist kuberner, madalama taseme külastusi korraldas Põhja maa­konna maavalitseja.

Aasta enne riigist lahkumist sai Reusch kaevandus- ja loodus­varade ameti juhilt kirja, milles oli öeldud:

“Olen saanud ülesandeks teatada teile, et Tema Kõrgus Edward Twining, Tanganjika kuberner on otsustanud, et on põhjust nimetada mingi osa või koht Kilimand­žaarol teie nime järgi pika ja väga olulise tegevuse pärast, mis mäega on seotud. Pärast kaalumist on tehtud ette­panek et sisemisele või ka tuha­kraatriks nimetatud kraatrile antakse nimeks Reuschi kraater. Mulle on tehtud ülesandeks küsida teilt, kas te olete nõus oma nime lisamisega mäele. Juhul, kui teie vastus on positiivne, siis astutakse järgmisi vajalikke samme ning otsus tehakse teatavaks.”

Reusch oli hämmastunud. Samas ei olnud tal midagi nimetamise vastu, kui juba nõnda oli otsustatud.

Seejärel sai ta kirja Tema Kõrguselt eneselt:

“Hea Doktor Reusch, suur tänu teie kingitud kahe­teralise mõõga eest, mida pean kalliks kui aaret. See on teile väga omane väljendada oma sõprust taolisel viisil.

Loomulikult olen rõõmus, et olete heaks kiitnud meie ette­paneku, et väga keskne koht suurel mäel nimetatakse teie järgi. See kinnitab igavesteks aegadeks teie sidet Kilimand­žaaroga ning paremini ei saaks see ka olla.

Kõike paremat minu ja mu abikaasa poolt teile soovides E. Twining”.

Järgmisel aastal kirjutas kuberner kaassõna doktor Reuschi kirjutatud Ida-Aafrika ajaloole:

“Nende kolme aasta­kümne jooksul, mis doktor Reusch on olnud Tanganjikas, on ta ära teeninud koha selle piir­konna kõige silma­paistvamate isikute hulgas. Temas on endise Vene keiserliku kasaka­ohvitseri uhkust, aga selle all on luterlik misjoni­jutlustaja, mis on kokku segatud siirusest, meele­kindlusest ja terve­mõistuslikkusest. Tal on hea mõju kümnetele tuhandetele aafriklastele Tanganjika põhja­poolses maa­konnas. Aga eelkõige on ta säilitanud noorusliku seiklus­janu ning tal on ainu­laadne kogemus, kuna ta on roninud Kilimand­žaarole vähemalt viis­kümmend korda. Sellega on ta ära teeninud ainu­laadse au, et mäe üks kesksemaid paiku on nimetatud tema nime järgi – ma usun, et ta peab seda väga oluliseks.

Doktor Reusch on Aafrikast lahkumas, et minna pensionile, aga tema töö jääb meiega. Masaide misjonär, nagu teda omade hulgas kutsutakse, ei roni enam Kilimand­žaaro igavesele lumele.”

Ka proua Elveda Reusch sai püsiva märgi Kilimand­žaarol. Kõrgeim koht mäe tipus nimetati 1889. aastal Keiser Wilhelmi tipuks. Sellele järgnevale, vaid üks­teist meetrit madalamale kõrgendikule andi nimi Elveda Point. Kui Tanganjika 1961. aastal ise­seisvus, siis nimetati maa ise­seisvumise alaliseks mälestus­märgiks Kilimand­žaaro tipp ning see sai uueks nimeks Uhuri Peak ehk Vabaduse tipp. Elveda Point on märgitud kõikidele Kilimand­žaaro ametlikele kaartidele, nagu ka Reuschi kraater.

Tanganjikast 1954. aastal lõplikult lahkudes avaldas Reusch oma lahkumis­kõnes oma erilist kiindumust ja armastust Kilimand­žaaro vastu: “On tulnud aeg jätta oma mäega hüvasti… Kibo on olnud mulle hea ja ustav jõu ja tervise allikas, koht, kus ma unustasin oma mured ja raskused ning kus ma olin lähedal oma Jumalale. Jäin 1917. aastal ilma oma keisrist ja 1920. aastal oma kodumaast. Kodutu võõrana elasin võõrastel maadel. Kibo nõlvadelt leidsin ma enda kodu. Masaid kutsusid mind Kibo isaks niikaua, kui olin roninud mäele 25 korda. Pärast seda nimetasid nad mu Kibo pojaks. … Minu viimane soov on, et Isa Kibo annaks oma pojale väikese koha oma laial tipul viimseks puhke­paigaks. Seal, Isa Kibo laial rinnal tahaksin oodata oma Taevase Kuninga viimset kutset, Tema kutset, kelle troon on veel kõrgem kui Kibo.”

 

Kuningas Saalomoni pitsersõrmus

Vanade Aafrika kuningriikide ajalugu on säilinud läbi aegade suulise pärimusena. Põlv­konnalt põlv­konnale antud teadmine on muutunud muinas­juttudeks ja legendideks. Paljude muinas­juttude aluseks olnud tegelikud sündmused on ununenud. Aafrika võibolla, et kõige kauem säilinud ja kuulsaim vana kuning­riik on Etioopia. Sellega seotud muinas­jutte võib leida isegi võõrsilt.

Kilimandžaaro tippude, läänepoolse Kibo ja idapoolse Mawenzi vaheline ala on pisut madalam. Lõuna poolt vaadates meenutab mägi sadulat. See on ligi­kaudu 4500 meetri kõrgusel ning pikkusega ligi­kaudu 10 kilo­meetrit. See köitis juba muiste ratsa liikuvaid etiooplasi ja nende lugude jutustajaid. Misjoni­jutlustaja doktor Reusch on rääkinud ühest vanast ja tundmatust allikast saadud muinas­jutu Kilimand­žaarole ronivatele eurooplastest turistidele:

“Abessiinia kuningas Menelik I, kuningas Saalomoni ja Seeba kunin­ganna poeg oli jäänud laagrisse Kilimand­žaaro sadulale, kui ta naasis vallutus­retkelt Ida-Aafrikasse. Tundes oma surma lähenemist, tõusis ta Kibo kraatrile, kuhu ta kadus oma kallis­kive ja aardeid kandvate orjadega. Seal puhkab ta nüüd igavesti.

Aga tema järglane tõuseb ja rajab Etioopia vana vägevuse uuesti ja vallutab kogu maa kuni Rufi jõeni. Tema tõuseb kord Kibole, et leida Menelik I kallis­kivid ning nende seas ka pitser­sõrmus, mida kandis oma sõrmes vana kuningas Saalomon. Selle sõrmuse paneb ta endale sõrme ning sellest hetkest peale saab tal olema Saalomoni tarkus. Teda täidab ka vana kuninga sangarlik vaim.”

Rufiji on riigi suurim Dar es Salaamist lõuna pool India ookeani voolav jõgi.

 

Tõlkinud Illimar Toomet

 
< Eelmine   Järgmine >