Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Kes lõhestab ühiskonda, kas ründaja või kaitsja?
Autor: Malle Pärn   
neljapäev, 05 veebruar 2015

Sample ImageIga suur uuendus on teatud määral rünnak olemas­oleva süsteemi vastu. Kui see uuendus on hea ja sobiv, siis võetakse ta valudeta vastu, ehkki ilmselt ikka tekib neid, kellele see ei meeldi, ja nad hakkavad vastu. Aga neid vastu­hakkajaid ei saa nimetada lõhestajateks. Nad lihtsalt mõtlevad natuke teistmoodi, ja oma siira mõtte välja­ütlemine ei ole rahva lõhestamine. Ka nemad on RAHVAS!

Kui nad eksivad, siis tuleb neid selles VEENDA, teadmistega, faktidega, mitte vaikima sundimisega. Seda on võimalik teha rahulikult, lugu­pidaval viisil. Karjumist ja sõimu ei kuula keegi. See tekitab ainult trotsi ja segadust. Ja näitab pigem seda, et sellel sõimajal ei ole õigus.

Aga kui see uuendus on tegelikult halb, ja see vaid kõrgemalt poolt KUULUTATAKSE heaks, selleks, et teatud grupid saaksid oma tahtmise, võimu teiste üle, siis on sellele vastu­hakkajad ju kangelased, mitte lõhestajad. Ja Luukase preemia andmine SAPTK-ile oli imeline otsus! See oli väga õigesti antud preemia! Seda näitab ka seksuaal-aktivistide viha. Järelikult oli see neile väga valus hoop. Aktivistidele endile, mitte õiglusele ega võrdsusele. See oli isiklik paha­meel, ja sellel pole midagi tegemist inim­õigustega ega võrdsusega.

SAPTK ei ole ühiskonda lõhestanud, vastupidi: ta on rahvast ühendanud, koguni eri rahvused ja usundid on ta ühte suutnud liita! Ta ei ole kedagi sundinud ega meelitanud mingeid veidraid tõeks­pidamisi omaks võtma, kõik toetajad on liitunud vaba­tahtlikult, sest nendel inimestel on ühesugused väärtus­hinnangud.

Tervet rahvast ei saagi ilmselt ühendada, ikka on neid, kes oma­moodi või mõne välis­maa iidoli järgi mõtlevad. Aga suure osa rahvast on ta suutnud liita ja tegutsema õhutada. Ja eel­kõige on SAPTK rahvast harinud, vaidlus­aluseid probleeme selgitanud, mida ei ole teinud võitlevad seksuaal-aktivistid. Nende sõda on olnud  selja­tagant kivide loopimine, abstraktsete loosungite varjus.

Kui kedagi milleski süüdistatakse, siis tuleks seda põhjendada. Kas seda saab nimetada rahva lõhestamiseks, et SAPTK õhutab KA TEISI inimesi (lisaks vähemustele) oma õiguste eest välja astuma? Või seda, et ta pöörab tähele­panu sellele, et ühe väikese grupi eri­õiguse kehtestamise seaduse vägi­valdne läbi­surumine riigikogus RIIVAB kõigi teiste õigusi?

Perekonnakaitsjad ei mõtle sellele, kuidas saaks OMA tahtmist teistele peale suruda, nagu ilmselgelt mõtlevad nende ründajad. Perekonna­kaitsjate võitlus on ju peamiselt nende rünnakute pareerimine, oma positsioonide kaitsmine.

Ikka ja jälle, püüdkem ometi mõelda loogiliselt: kes külvab vihkamist, kas ründaja, kes alustab peale­tungi, või kaitsja, kes talle vastu hakkab? Kes lõhestab: kas ründaja või kaitsja? Võiks ka öelda: rahva ründaja või rahva kaitsja? Kes ründab rahva moraali ja elu­korralduse aluseid, see ründab rahva püsima­jäämist.

Swedbanki ühinemine meie võitlevate seksuaal-aktivistidega oli äärmiselt kummaline samm. Finants­asutuselt ootaks küll era­pooletust oma klientide suhtes. Ja realiteedi­tunnetust. Kuidas me saame usaldada oma raha inimeste kätte, kelle meelsus ja finants­tegevus olenevad ühe väikese, ühis­konda seest­poolt lõhestava grupi tujudest ja isiklikest vihkamistest, kusjuures teist osa sellest­samast rahvast ei panda üldse tähele. Sest kingituse tagasi­võtmine tekitas samuti PALJUDES inimestes paha­meelt, ent pank ei reageerinud sellele mitte kuidagi. Kas see on võrdne suhtumine klientidesse?

Siin ei ole enam tegemist ühe või teise meelsuse pooldamise või mitte­pooldamisega. Kui pank allub finants­küsimustes mingile poliitilisele survele, siis ei ole ta enam usaldus­väärne.  Me ei tea ju, kelle isekat soovi ta järgmisena täitma hakkab.

Arukas ühiskonnas peaks ometi olema võimalik oma­vahelisi asju korraldada ilma inetute tülideta, ilma vassimise ja valetamiseta, ilma üks­teist sõimamata? Või ei ole me veel jõudnud aruka ühis­konna tasemele? Ehk meilt isegi ei oodata seda, sest arukas ühis­kond koosneb arukatest inimestest, ja nendega ei ole eriti lihtne manipuleerida?

Aga SAPTK on väga palju ära teinud selleks, et see arukas ühis­kond võiks meilgi kord sündida. Ja Luukase fond näitas üles tõelist kodaniku­julgust oma preemia andmisega valitsevate ideoloogide poolt alatult maha­materdatud kangelasele, tõmmates selle otsusega võitlevate seksualistide viha ka enda peale.

 
< Eelmine   Järgmine >