Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Homoseksuaalsete vanemate täiskasvanud lapsed tunnistavad
Autor: Kirsten Andersen   
neljapäev, 05 veebruar 2015

„Tõe kvartett“: homoseksuaalsete vanemate täiskasvanud lapsed tunnistavad samasooliste „abielu“ vastu

 

Samal ajal, Sample Imagekui 5. ringkonna apellatsiooni­kohus (5th Circuit Court of Appeals) otsustab kolmes osa­riigis sama­sooliste „abielu“ keelustava seaduse tühistamise üle, on neli homo­seksuaalsete vanemate üles­kasvatatud last esitanud kohtule avalduse, öeldes, et valitsuse tunnustus homo­seksuaalsele partnerlusele võib tuhandetele lastele tähendada katastroofi.

Neli homo­seksuaalsete vanematega kasvanud ameeriklast – Katy Faust, Dawn Stefanowicz, B. N. Klein ja Robert Oscar Lopez – on igaüks esitanud apellatsiooni­kohtule avalduse, milles väljendatakse vastu­seisu sama­sooliste „abielu“ seadustamisele. Jagades lapse­põlve­mälestusi kodudest, mille nende vanemate seksuaalsed ihad muutsid sügavalt düs­funktsionaalseks, ning vanemate „gei“-identiteediga kaasnenud radikaalsest sub­kultuurist, väidavad kõik neli, et abi­elu mõiste laiendamine homo­seksuaalsetele paaridele viib tõenäoliselt lugematute laste ära­kasutamiseni poliitilistel ja isiklikel ees­märkidel.

„Kasvasin oma ema ja tema partneri(te)ga õhk­konnas, milles gei-ideoloogiat kasutati surve avaldamiseks, karistamiseks ja alandamiseks,“ kirjutas B. N. Klein oma lesbist ema ja tema arvukate elu­kaaslaste kohta. „Olen näinud, et lastest saavad homo­seksuaalsetes kodudes sageli aksessuaarid, mida avalikult [sic!] demonstreeritakse, tõestamaks gei-perede sama­väärsust hetero­seksuaalsete peredega.“

„Ma ei arva, nagu oleks kõik geid de facto halvad lapse­vanemad. Samas tean kindlalt, et kogu mu elu jooksul pole gei-kogukond kunagi asetanud lapsi esi­kohale, suhtudes neisse pigem kui omandisse, mineviku eksimusse või poliitilisse vahendisse, mida saab riietada ja viia nagu välja­näitusele, et endast head muljet jätta,“ kirjutas Klein. Ta lisas, et lesbilise ema lapsena survestati teda pidevalt ema gei-identiteedile „pöörama tähelepanu ja seda avalikult heaks kiitma“. Talle sisendati, et „mõned juudid ja enamik kristlasi on rumalad ja vägi­valdsed ja vihkavad geisid“ ning et homo­seksuaalid on „loovamad ja andekamad, kuna nad ei ole alla­surutud, ja on loomult „tundelisemad“.“

Erinevalt Kleinist, kes peab oma kasvatust ahistavaks, ütles Robert Oscar Lopez kohtule, et peab üles­kasvamist oma ema ja tema pika­ajalise partneri hoole all „võimalikest parimateks tingimusteks, mis sama­sooliste paari kasvatatud lapsel saavad olla“. Sellegi­poolest tunnistas ta, et isa­kuju puudumine koos radikaalse gei-kultuuriga, mille mõju all ta kasvas, põhjustasid tema enese seksuaalsuses laastava segaduse. Rahuldamaks vajadust saada tunnustust ja armastust vanematelt meestelt hakkas ta teisme­eas homo­seksuaalseks prostituudiks.

„Kui samasooliste vanemluse „eksperdid“ oleks mind 1985. aastal teaduslikult uurinud, oleks mind peetud LGBT pere­elu kõige roosilisemaks näiteks,“ kirjutas Lopez. „Aga ilusa fassaadi taga oli mitmeid probleeme.“

„Tundsin suurt seksuaalset segadust,“ kirjutas Lopez. „Mul oli seletamatu kinnis­idee astuda seksuaal­suhtesse vanemate meestega ... ma tahtsin seksida oma isa vanuste meestega, ehkki tol ajal ei saanud ma õieti arugi, mida ma tegin.“

„Raha, mida ma seksi eest sain, oli muidugi kasuks, võimaldades kulutada rohkem, kui pitsa­baaris ja oma ema [psühhiaatria]kliinikus teenides. Aga rahast olulisem oli soov tunda vanema meeste­rahva armastust – isegi kui seda oli vaid pooleks tunniks.

Lopez ütles, et olles rääkinud kümnete homo­seksuaalsetest koos­eludest pärit täis­kasvanud lastega on paljudel neist jagada sarnaseid lugusid valust ja kannatustest, mille on põhjustanud bio­loogilise vanema puudumine ja vastu­meelne „kasu­vanema“ tüüpi suhe, mida nõudsid homo­seksuaalse vanema partnerid. Lopez kirjeldab oma avalduses üheksat lugu, lisades samas, et paljud loobusid tunnistamast, kartes homo­aktivistide kiusamist. Lopez ise on seda juba kogenud.

„Samasooliste paaride poolt kasvatatud lapsi, kes julgevad tunnistada sellise vanemluse vormi puudusi, ootab tõeline kadalipp,“ kirjutas Lopez. Pärast esimest avalikku sõna­võttu kasvamisest lesbi pojana ahistasid homo­aktivistid tema töö­andjaid ning levitasid internetis tema kohta laimu. „Järeldan, et sellises õhk­konnas on laste paigutamine sama­sooliste paaride kodudesse ohtlik, kuna neil puudub võimalus ja vabadus väljendada ema või isa kaotamisest põhjustatud negatiivseid tundeid. Tegelikult on nende kartusel ka alust.“

Katy Faust tunnistas samuti, et homo­seksuaalide lapsed on sunnitud vaikima, kuna gei-aktivistid ähvardavad neid avaliku häbistamise, karjääri rikkumise ja veel hullemategi asjadega, kui nad julgevad seista vastu sama­sooliste „abielule“.

„Mõned gei-vanemate täiskasvanud lapsed ei julge avalikult abielu üle arvamust avaldada, kuna kardavad rikkuda suhteid lähedastega,“ kirjutas Faust. „Paraku on paljud gei-abielu propageerijad teinud sama­sooliste abielu toetamisest ainsa võimaliku lojaalsuse märgi meie LGBT pere­kondade ja sõprade ees.“

„Kahepalgeliseks ja vihkajaks tembeldamisest on saanud väga võimas ja efektiivne vahend vaigistamaks neid, kes ei toeta homo­aktivistide abielu­taotlusi,“ jätkas Faust. „Suurema osa oma elust täis­kasvanuna hoidsin ma oma arvamuse abielust ainult enda teada. Mind ajab iiveldama süüdistus, nagu oleksin kahe­palgeline ja gei-vastane sellepärast, et usun loomu­pärasesse abielusse.“

„Sildistamise kartuses olin aastaid vait,“ tunnistas Faust, „ega otsinud võimalust oma vaateid väljendada. Nüüd olen aga jõudnud aru­saamisele, et minu ja teiste vaikimine on võimaldanud diskussiooni juhtida neil, kes väidavad, et „abielu­võrdsuse“ vastasust saab põhjustada ainult vaenulikkus, ignorantsus ja propaganda.“

Faust ütles, et tema avalik vastuseis sama­sooliste „abielule“ tuleneb veendumusest, et igal lapsel on õigus suhtele oma ema ja isaga.

„Kui me institutsionaliseerime sama­sooliste abielu..., ei taga me enam mitte kodanike õigust elada nagu nad soovivad, vaid propageerime sama­sooliste liite,“ kirjutas Faust. „Me normaliseerime pere­struktuuri, milles laps jäetakse püsivalt, iga­päevaselt ilma kas mehelikust või naiselikust eeskujust, ning suhtest vähemalt ühe bioloogilise vanemaga. Oleme jõudmas olu­korda, kus meie kultuuriline narratiiv kinnitab lastele, et neil ei ole põhi­mõtteliselt õigust ei loomulikule pere­struktuurile ega oma bio­loogilistele vanematele – et lapsed eksisteerivad ainu­üksi täis­kasvanute soovide rahuldamiseks.“

Teiste tunnistajate öelduga haakub ka Dawn Stefanowiczi ava­meelne ja värvikas kirjeldus lapse­põlvest pidevalt partnereid vahetava homo­seksuaalse isaga, kes hiljem suri AIDSi.

„Enne täiskasvanuikka jõudmist ning isikliku identiteedi ja teatud ise­seisvuse saavutamist oma  LGBT vanemast, partneritest ja sub­kultuurist on gei-kodus kasvamise taga­järgede üle arutlemine üsna keeruline,“ kirjutas Stefanowicz. „Sageli sunniti meid heaks kiitma ja tolereerima kõiki seksuaalsuse väljendusi, kaasa arvatud mitmed erinevad seksuaalsuse ja soo­identiteedi eelistused.“

„Lastena ei lubata meil väljendada oma vastu­seisu, valu ja segadust,“ kirjutas Stefanowicz. „Enamik gei-kodudest pärinevatest täis­kasvanud lastest ei tunne end piisavalt turvaliselt ja vabana, et avalikustada oma elu­kestvaid probleeme. Nad kardavad kaotada professionaalset tegevus­luba, jääda töötuks valitud erialal, kaotada sidet mõne pere­liikmega või rikkuda sedagi suhet, mis neil on oma gei(de)st vanema(te)ga. Mõned gei-vanemad on ähvardanud jätta lapsed ilma pärandusest, kui need ei aktsepteeri nende tolle hetke partnerit.“

„LGBT huvigrupid ja nõnda­nimetatud laste tugi­grupid on sageli vaid fassaadiks liikumise varjatud küljele, mis vaigistab, hirmutab ja ähvardab lapsi, kes tahavad tõde avaldada ning lubades meil rääkida oma lapse­põlvest ainult poliit­korrektset versiooni,“ jätkas Stefanowicz. „Need huvi­grupid taotlevad sama­sooliste abi­elu poliitilist ja õiguslikku tunnustamist, jättes täis­kasvanute seksuaalsete õiguste eest seistes tähele­panuta kohutava eba­võrdsuse, püsivad kaotused ja eel­arvamused, millega peavad silmitsi seisma lapsed. Lapsed kaotavad igaveseks õiguse tunda ja olla üles kasvatatud oma abi­elus olevate bioloogiliste vanemate poolt.“

5. ringkonna apellatsioonikohtu kolme­liikmeline kohtunike kolleegium kuulas eelmisel reedel (10.01.2015 – toim) suulisi argumente kolme osa­riigi sama­sooliste „abielu“ keelavate seaduste kohta. Otsuseni jõudmine võib aga võtta kuid.

Samal ajal lükkas USA Ülemkohus esmas­päeval (12.01.2015 – toim) tagasi kaebuse alama kohtu­astme otsusele, mis kinnitas Lousiana osariigi keeldu sama­sooliste „abielule“. Lähi­ajal selgub, kas Ülem­kohus asub üle vaatama ka sama­sisulisi keeldusid Ohios, Michiganis, Kentuckys ja Tennessees.

 

Kirsten Andersen, LifeSiteNews

Tõlkinud Maria Vooglaid 

 
< Eelmine   Järgmine >