Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Natsijuhid viimses kohtus
Autor: Miikka Niiranen   
kolmapäev, 04 veebruar 2015

Sample ImageTeise Maailmasõja lõppedes mõisteti üks­teist natside juhti inimsus­vastaste kuritegude pärast surma või pika­ajalisse vangistusse. Enam kui pooled neist kahetsesid oma kuri­tegusid ning naasid kristliku usu juurde, jutustab nende hinge­hoidja.

Kolonel Burton Andrusil oli vaja vaimulikku. Või tegelikult isegi kahte. Tema juhitud vanglas Nürnbergis oli kaks­kümmend üks Natsi-Saksamaa kõige ohtlikumat elus­olevat meest. Neist osa olid vähemalt olnud kunagi rooma­katoliiklased, enamus aga luterlased. Kõiki süüdistati kõige õõvasta­vamates sõja­kuri­tegudes, mida Euroopas sajandite jooksul oli nähtud.

Ja nüüd tuli neile, inimkonna vastu välja astunud meestele, leida vaimulik, sest see oli Ühend­riikide armees tavaks. Luterlasest sõja­väe­kaplan, sakslasest ameeriklane Henry Gerecke oli üks, kellele see pakkumine esitati.

Andrus vajas ülesande jaoks kogenud mehi ning Gerecke oli selleks vägagi sobiv. Oma teenistus­ajal oli ta töötanud liitlas­vägede sõja­väe­haiglas surijate ja haavatutega. Enne sõda oli ta kümme­kond aastat olnud vangla­pastoriks St. Louis’is. Gerecke oli rahu­ajal juhtinud ka iga­nädalast raadio­saadet ning juhatanud alates Suure majandus­kriisi algusest oma kodu­linnas ulatuslikku abi­programmi. Kui Gerecke jutlustas, olid saalid rahvast täis.

Aga nüüd pastor kõhkles. Kui talle saabus haiglasse ette­panek saada juhtivate natside hinge­hoidjaks, palus ta mõtlemis­aega. Ehkki ta oli varem töötanud pikka aega kriminaalidega alates tavalistest murd­varastest kuni mõrvariteni, oli nende massi­mõrvarite kurjus midagi era­kordset.

Nagu Gerecke hiljem rääkis, palvetas ta haigla pargi­pingil istudes tulisemalt kui iial varem oma elus. “Ma läksin peaaegu koju,” kirjutas ta hiljem. Koju­mineku asemel sammus Gerecke tagasi ette­paneku edastanud ohvitseri kabinetti ja teatas: “Ma tulen.”

 

Alla kongidesse

Gerecke “karja” ehk viie­teist­kümne luterlasest sõja­kurjategija kongid Nürnbergi kohtu­majas olid hoone alumisel korrusel. Esimest korda kõndis Gerecke vangidega kohtumiseks treppidest alla 1945. aasta novembris.

Esimesest kohtumisest riigi­marssal Hermann Göringiga räägib Gerecke, et kohtumist selle suure­kasvulise ja enese­kindla mehega kartis ta kõige rohkem. Gerecket märgates hüppas Göring püsti, lõi kannad kokku ja kummardas. Göring oli algusest peale jutukas ja elav, aga samas ka kaalutlev vestlus­kaaslane. Ta lubas tulla vangla kabelisse jumala­teenistustele, sest arvas, et jumala­teenistuslik aktiivsus loob kohtunikele vangidest parema mulje.

Järgmine vang, Saksa armee ülem­juhataja Wilhelm Keitel luges raamatut, kui Gerecke tema kongi astus. Pastori suureks üllatuseks oli tegemist Piibliga. “Tean selle raamatu järgi, et Jumal ei saa armastada sellist patust, nagu mina,” ültes Keitel Gereckele. “Silma­kirjatseja,” mõtles Gerecke esmalt, sest oli taolisi mehi varem palju näinud. Aga mida rohkem ta kuulas, seda enam veendus ta Keiteli siiruses. Au­märkidest ilma jäetud marssal oli just valmistumas iga­päevaseks palveks ning palus Gereckel endaga ühineda. Palve jäi vaimulikule meelde, sest selles palus “Hitleri lemmik­kindral” andeks oma paljusid patte ning palus Jumalalt armu Kristuse risti­surma pärast.

 

Kas Gerecke läheb kohtuistungi ajal koju?

Kuni kevadeni pidas Gerecke jumala­teenistusi ning töötas natsidest vangide hinge­hoidjana. Siis hakkas vangide seas ringlema kuulu­jutt, et Gerecke läheb enne lõplikku kohtu­otsust tagasi koju. Mitmele vangile oli ta saanud lähedaseks, eriti neile, kes otsisid Piiblist lepitust. Vangid arutasid, et äkki võiks Gerecke abikaasa Alma olla see, kes veenaks pastorit jääma kuni kohtu­protsessi lõpuni nende juurde. Nad otsustasid kirjutada Almale kirja, paludes tal lasta mehel jääda veel Saksa­maale. Muu­hulgas oli kirjas öeldud: “Mitte kellegil teisel peale sinu abi­kaasa ei ole võimalik tungida läbi nende müüride, mis meie ümber on püstitatud, seda eel­kõige vaimulikus, mitte materiaalses mõttes. Meist saavad sinu tänu­võlglased.”

Alla kirjutasid kõik kaks­kümmend üks vangi, ehkki kõigil ei olnudki pastoritega tihedamat kokku­puudet. Gerecke ei olnud koju­minekule isegi mõelnud, aga iga­tahes palus naine tal jääda oma kohale.

 

Kohtulikud kuulamised lõppevad ja pered kohtuvad

31. augustil 1946. aastal lõppesid kohtulikud üle­kuulamised ning kohtu­alused andsid viimased ütlused, milles nad tegid kokku­võtte oma kuri­tegudest. Hermann Göring eitas oma süüd teiste rahvaste “mõrvamises, röövimises, orjastamises või muudes kuri­tegudes”.

Wilhelm Keiteli kõnet aga kiitsid nii sõja võitjad kui kaotajad. Mitmete teiste kohtu­alustega võrreldes üsna avatud ja aus tunnistus puudutas tema nõrkust ja pimedust taibata natsismi kurjust ning nüüd “valiks ta pigem surma kui sattumise nendesse hävituslikesse võrkudesse”.

Pärast ülekuulamiste lõppu läksid kohtunikud hindama tõendus­materjali, teatades, et annavad kohtu­otsusest teada mõne nädala pärast. Pastorid otsustasid paluda neilt luba võimaldada süüdistatutel kohtuda enne kohtu­otsusi oma pere­kondadega. Luba selleks ka anti.

Mõned kohtualused, nagu Keitel, ei tahtnud oma pere­konda näha, kuna arvasid, et ei suuda psüühiliselt seda taluda. Mitmed teised aga avaldasid soovi ning saidki kohtuda oma naise ja lastega, seda küll vangi­valvurite ja pastori juures­olekul.

Göring oli väga lähedane oma abikaasa Emmy ja kaheksa-aastase tütre Eddaga. Emmy oli soovitanud Eddal külas­käigu ajal isale mitte midagi öelda, Gereckega lubas ta tütrel siiski rääkida. Ühel korral küsis pastor lapselt, kas ta loeb õhtu­palvet. “Jah,” vastas Edda. “Aga mida sa palud?” küsis Gerecke. “Põlvitan voodi ette, vaatan üles taevasse ja palu Jumalat, et Ta avaks issi südame ja laseks Jeesuse sisse,” vastas Edda.

 

Kohtupäev

Viimaks, esmaspäeval, 30. septembril, toodi kohtunikud ja kohtu­alused rangelt turvatuna kohtu­saali. Kohtu eesistuja kohtunik Geoffrey Lawrence luges süüdista­tavatele ette kohtu­otsuse.

Esimesena loeti see liitlasvägede kõige olulisemale vangile ehk Göringile. Ta mõisteti süüdi süüdistuse kõikides punktides. Kahvatuks tõmbununa kuulas Göring oma kohtu­otsust. “See rahvus­vaheline sõja­tribunal mõistab sind surma poomise läbi,” ütles Lawrence. Göring pani tõlke kuulamiseks mõeldud kõrva­klapid käest, pöördus ja lahkus mitte­midagi­ütleva näoga.

Wilhelm Keitel võttis kohtu­otsuse vastu rahulikult. Kui ta kuulis, et lõpetab võllas, noogutas ta lühidalt ja heaks­kiitvalt.

 

Göring ei pöördu Kristuse poole

Pärast kohtuotsuse kuulutamist oli õhkkond Nürnbergi kohtu­majas pingelisem ning pastoritel algas kiire töö. Mõned vangidest palusid pastorit enda juurde neljal või viiel korral päevas. Natsi-Saksamaa töö­jõu­ressursi eest vastutanud ning vanglas usu leidnud Fritz Sauckel palvetab alati erutunult ja lõpetab iga oma palve sõnadega “ole mulle, patusele, armuline”. Keitel otsib Piiblist eriti neid kohti, kus räägitakse lunastusest Kristuse kaudu. Välis­minister Joachim von Ribbentrop loeb oma Piiblit enamuse päevast. Endine sise­minister Wilchelm Frick räägib, et leidis oma Päästja hukkamisele eelneval ööl.

12. oktoobril näevad surma­mõistetud viimast korda oma pere­kondi. Göring kuuleb oma naiselt Emmylt, et viimane on rääkinud tütrele, et isa sureb. Gerecke kirjutab, et kohtumistel pere­konnaga nägi ta esimest korda kogu aasta jooksul Göringi jaheda enese­kindluse kõikumist. Nüüd Hermann nuttis. Gerecke sõnul oli see ainuke kord, kus ta nägi mehe silmis pisaraid. “Ta ütles, et ta tahab näha sind taevas,” andis Emmy oma mehele edasi tütre sõnad.

Kui Gerecke saabus hiljem Göringi kongi, ütles see, otsekui langetanuna oma võimukuse maski: “Ma surin sel hetkel, kui jätsin oma naise ülakorrusele.”

Gerecke püüdis veel viimast korda veenda Göringit uskuma evangeeliumisse. Ööl enne hukkamist räägivad mehed veel kord usust. Siis saab Göringil kõrini ja ta pilkab loomis­lugu, Piibli jumalikku inspireeritust ning eitab selge­sõnaliselt, et Kristus lunastas oma surmaga inim­konna patud. Teisalt tunnistab ta Jumalat loojana.

Ootamatult küsib aga Göring, kas ta võiks saada armu­lauda, justnagu igaks juhuks. Gerecke imestab ja keeldub, sest mees on äsja salanud Kristust, armulaua seadjat.

Pastor tuletab veel kord meelde Göringi tütart, kes tahab näha oma isa taevas. “Jah, tema usub sinu lunastajasse. Aga mina mitte,” lõpetab Göring jutu.

Umbes kell pool üksteist samal õhtul kostab valvuri karjatus, et Göringil on mingi haigus­hoog. Tema suust tuleb vahtu ja suur mees on krampides. Gerecke jookseb esimesena kohale ning hüüab, et kutsutaks arst. Kohkunult ei oska ta teha midagi muud kui öelda sureva mehe kõrva piibli­salme. Peagi on kong inimesi täis ning arst tunnistab Göringi surnuks. Ta mürgitas end tsüaniidi­kapsliga. Kolonel Andrus oli tõotanud, et tema vanglas ei toimu enese­tappe, aga mingil viisil oli tsüaniidi­kapsel viimaks jõudnud Göringini.

 

Tee hukkamislavale

Pärast Göringi enese­tappu karmistatakse turva­meetmeid. Surma­mõistetutele antakse viimane sööma­aeg ning hukkamised algavad 16. oktoobril kell üks öösel. Göring oleks olnud esimene hukatav, aga tema asemel on nüüd Ribbentrop, kellest viimastel nädalatel sai Gerecke väikese koguduse liige.

Järgmine on Keitel. Andrus hüüab nime ning Gerecke astub mehe juurde kongi. Palve­hetk on täidetud pisaratega. Teel hukkamis­paigale kordab Keitel endamisi saksa­keelseid piibli­salme ja ümiseb vana koraali “Harre, Meine Seele” (Oota, hing, oh oota).

Võllapuu all ütleb Keitel oma viimased sõnad, milles muu hulgas palub armu Saksa rahvale. Pärast seda palvetab ta koos pastoriga palvet, mida mõlemale olid õpetanud nende emad: “Kristuse veri, õigus ka on minu au­kuub lõpmata. Ses kõlban Jumalale nüüd ja kui ma taeva lähen siit. Aamen.” Viimaks pöördub Keitel Gerecke poole ja ütleb: “Tänan südamest sind ja neid, kes sinu siia saatsid.”

Timukas tõmbab Keitelile koti pähe ja paneb köie kaela. Pärast seda avaneb ta jalgade all luuk.

Nürnbergis poodud natsi­juhtide suhtumine kristlusse vangla­kaplanite hinnangul:

Hermann Göring, riigi­marssal ning Hitleri nimetatud asetäitja – osales jumala­teenistustel, kuid lõpuks eitas kristlikku usku;

Joachim von Ribbentrop, välis­minister – samm­haaval kahetses ning pöördus tagasi luterlikku usku;

Wilhelm Keitel, Wehrmachti ülem­juhataja – kahetses ja pöördus tagasi luterlikku usku;

Hans Frank, justiits­minister – kahetses ja pöördus tagasi katoliku usku;

Wilhelm Frick, siseminister – pöördus tagasi luterlikku usku päev enne hukkamist;

Alfred Jodl, Wehrmachti ülem­juhatuse esimehe asetäitja – keeldus vaimulikust abist;

Ernst Kalterbrunner, julgeoleku­ameti juht – väidetavalt pöördus tagasi katoliku usku;

Alfred Rosenberg, rassiteooria pea­ideoloog, Ida okupeeritud alade riigi­minister – keeldus vaimulikust abist;

Fritz Sauckel, tööjõu­ressursside pealik – kahetses ja pöördus tagasi luterlikku usku;

Arthus Seyss–Inquart, Madalmaade okupatsiooni­komissar – ei arvanud end kunagi olevat hüljanud katoliku usku;

Julius Streicher, ajalehe Der Stürmer pea­toimetaja – keeldus vaimulikust abist, hüüdis veel hukkamis­laval “Heil Hitler”.

 

Allikad:

Tim Towsend: Mission at Nuremberg – An American Army Chaplain and the Trial of the Nazis (2014, William Morrow, HarperCollins)

“I Walked the Gallows with the Nazi Chiefs”, Gerecke artikkel ajalehes Saturday Evening Post, nr 1, september 1950, lk 18–19.

 

Väljaandest Uusi Tie (22.01.2015) tõlkinud Illimar Toomet

 
< Eelmine   Järgmine >