Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Misjonär dr Richard Reusch (4)
Autor: Kaarlo Hirvilammi   
neljapäev, 29 jaanuar 2015

Katsumused

Sample ImageVaenu­tegevuse puhkemine Inglis­maa ja Saksa­maa vahel 1939. aasta sügisel tähendas seda, et ainu­üksi Põhja-Tanganjikast saadeti 1940. aastal minema 172 sakslasest misjonäri, sest neid kahtlustati natsismi toetamises ja spioneerimises. Kogu suur töö­vald­kond jäi 30 ameeriklase ja mõne sakslase korraldada. Sakslastest said jääda need, kes olid all­kirjastanud ustavus­vande Briti mandaat­valitsusele. Nii oli 1923. aastal teinud ka Reusch. Kohale­jääjad olid peamiselt vanema põlv­konna misjonärid. Häda­olu­korras paluti abi nii Inglise angli­kaanidelt kui ka Ameerika misjonäridelt, aga ka Skandinaaviast. Siiski olid üle­mere­tee­konnad sõja ajal pea­aegu võimatud, maha­jäänutel tuli ise hakkama saada.

Sakslaste tühjaks jäänud misjoni­piirkonnad läksid üle Augustana-misjonile. Võtme­isikuteks olid selles olu­korras ameeriklaste poolel nende juhataja doktor Elmer Danielson ning sakslaste misjoni poolel doktor Reusch. Ameeriklased valisid doktor Reuschi Leipzigi misjoni­seltsi töö juhatajaks. Temast sai ühtlasi kiriku juht ja luterlike misjoni­kirikute liidu juht.

Misjonikirikute liit oli loodud 1937. aastal peamiselt preestri­koolituse ja teiste ühiste ette­võtmiste korraldamiseks. Samal ajal kutsuti Reusch 1934. aastal rajatud protestantlike misjoni­seltside rajatud oikumeenilise Tanganjika misjoni­nõukogu juhatajaks. Seda peeti riigi suurimaks ja võimsaimaks usu­organisatsiooniks, sest selle liikmes­kirikutesse kuulus enam kui 300 000 ristitud liiget. Selles töös oli doktor Danielson Reuschi abiline. Kiriku abi­juhatajaks valiti 1940. aastal pastor Salomon Nkya.

Nii luterlike kirikute liidu kui ka misjoni­nõukogu tegevus oli 1940-ndatel aastatel mitmes mõttes viljakas. Kiiresti vajati uusi vaimulikke. Aastal 1941 alustas Machames tööd luterlik teoloogia­seminar. Reusch oli seminari juhataja ja ainuke õpetaja. Peagi ordineeriti koguduse­töös juba kogemusi saanud esimese kursuse 22 meest vaimulikeks, ehkki nende teadmised olid üsna pinna­pealsed. Rootsi kiriku­misjoni juhataja doktor Bengt Sundkler Bukobast, Victoria järve lääne­kaldalt kutsuti hindama ordineeritavate teadmisi. Koolitus ei saanud olla väga põhjalik, kuna ainuke õpetaja pidi pühendama oma tähele­panu erinevatele ette­võtmistele. Sundkler märkis, et nende teoloogia­teadmised oli nõrga­võitu, aga nende pühendumus oma­korda seda tugevam.

Palju aega kulus kiriku juhtimise ja tegevuse arendamisele. Reuschi koos­töö ameeriklastega laabus hästi. Kiriku arendamise küsimustes oli tal doktor Danielsoniga küll eri­meelsusi, kuid see ei seganud koos­tööd. Reusch koostas 1930-ndate jõustunud reeglite asemele uue kiriku­korra, mille kiriku­kogu kiitis heaks 1942. aastal. Reuschi koostatud kiriku­korras paneb imestama see, et kiriku juhile, kes oli misjoni esindaja, oli jäetud palju otsustus­võimu. Isegi kiriku­kogu otsused pidid saama tema heaks­kiidu või veto. Neis küsimustes osutus doktor Reusch vana­moodsaks, samas ei saanud kiriku abi­juhatajaks valitud Salomon Nkya võimalust piisavalt täita oma üles­andeid. Doktor Danielson oleks juhtimis­pädevuse andmisel aafriklastele läinud palju kaugemale.

Koguduste tegevust piiras ka see, et kõik kohalike koguduste liikme­registrid, administ­ratiivsed ja majandus­dokumendid olid saksa­keelsed, kuna need olid tervikuna olnud misjonäride korraldada. Ilmselt oli see jäänuk Saksa koloniaal­võimu ajast, kui ees­märgiks oli saksastamine ning saksa keele kasutusele­võtt kõigis elu­vald­kondades, nagu seda olid teinud prantslased Lääne-Aafrikas. Sakslaste lahkudes oli vaimulikel võimatu saada teavet näiteks koguduste kasvamisest. Vaimulike koos­olekutel pöörduti kiriku abi­juhataja poole ja paluti tal koostada näidised suahiili­keelsete registrite pidamiseks. Sakslastel oli eeskujuks saksa koguduse- ja kiriku­mudel, ameeriklastel aga ameerikalik, mis oli paindlikum ja ilmikute-kesksem. Ilmselt lähtus Reusch kiriku­juhina endalegi teadvustamata Vene autoritaarsest ja tsentraliseeritud juhtimis­mudelist. Ohvitserina oli teda nõnda ka koolitatud.

Sõjaaeg tõi ka suuri kaotusi. Aastal 1941 oli Elmer Danielsoni pere­kond, naine ja kuus last teel Tanganjikasse sama laevaga, millega püüdsid kohale tulla ka pastorid Ralf Hult ja Martin Byström. Laev uputati Atlandi ookeanil, sellest räägiti ka uudistes. Nädalaid ei olnud mingeid teateid reisijate saatusest. Danielson oli vapustatud. Sellest teada saades kutsusid Reuschid ta enda juurde ning püüdsid teda igati lohutada. Nädalaid hiljem tuli teade, et kõik reisijad pääsesid. Pere pääses isa juurde alles pärast sõja lõppu. 1943. aastal surid viimaks kohale jõudnud Ralf Hult ja Martin Byström, olles vaevatud kliimast ja troopilistest haigustest. Palju haigusi oli ka teistel misjonäridel.

Doktor Reuschi naastes kodumaale 1946. aastal sai kiriku juhiks Elmer Danielson. 1942. aasta kiriku­kord oli ajale jalgu jäänud, paljude arvates oligi see heaks kiidetud üksnes sõja-aja ajutise lahendusena. Doktor Danielson alustas viivitamatult kiriku­korra uuendamisega. Seekord oli töö varasemast suurem, sest sellest pidi saama ise­seisvale kirikule sobiv alus­dokument. Ühtegi ees­kuju Aafrika mandrilt võtta ei olnud. Põhjaliku töö tulemusena valminud kiriku­kord kiideti heaks kiriku­kogu 1948. aasta otsusega. See võeti viivitamatult kasutusele. Kaks aastat hiljem, kui kogudused olid andnud sellele oma hinnangu, sai selle kinnitada. Kiriku abi­juhataja Salomon Nkya haigestus ning suri kiriku­kogu istung­järgu toimumise ajal 1948. aastal. Tema asemel valiti pastor Lazaros Laiser.

 

Jumala põllud

Sõja puhkemine tähendas ka seda, et raske oli saada regulaarselt välisabi. Saksa misjoni­organisatsioonidel olid raha­probleemid alanud juba 1930-ndate keskel, kui Hitler keelas valuuta saatmise välis­maale. Sellepärast tuli alustada kohalike tulu­allikate otsimist, milleks rajati tee- ja kohvi­istandusi. Sõja alguses rekvireeris Briti mandaat­valitsus kogu vaenlase vara. Misjoni­seltside panga­arved külmutati, tee- ja kohvi­istandused müüdi ära, oksjonitel müüdi isegi jumala­teenistusteks kasutatud asju. See pani liikvele allesolevad misjonärid vaimulikud ja teised kiriku töö­tegijad.

Doktor Reusch tegutses 1939. aasta alguses Irambamaal Singida lähedal Kinampanda õpetajate seminari esimese juhatajana. Ta oli ainuke, kellel oli võimalik selles olu­korras midagi ette võtta. 1940. aasta keskel läks ta kiiresti Kilimandžaarole ning hakkas mandaat­valitsuse ametnikega pidama läbi­rääkimisi. Ta tegi ametnikele selgeks, et olu­korra jätkumine tähendab katastroofi – kooli­süsteem kukub kokku, samuti tervis­hoiu­süsteem ja koguduste töö. Võimalikest taga­järgedest saadi aru. Reuschi otsustavate läbi­rääkimiste tulemusel anti talle luba kasutada koguduste külmutatud panga­arvetel olevat vara õpetajate palkadeks ja muudeks vältimatuteks kuludeks.

Reusch ei leppinud üksnes sellega, vaid nõudis, et samamoodi saaks kasutada koguduste vara müügist saadud tulu, sest hetke­olukorras oli võimatu saada välis­maist tuge tegevuse toetamiseks. Sellepärast ju istandused rajatigi. Sellega oli olukord päästetud. Mandaat­valitsus palus doktor Reuschi osaleda vaenlase vara inventeerimisel Põhja maa­konnas. Oma positsiooni tõttu oli Reuschil võimalus mõjutada sakslaste varade müügist saadud tulu kasutamist. Selles töös, nagu ka kogu ees­pool nimetatud vara kasutamise küsimustes oli Reusch vastutav üksnes vaenlase vara üle­vaatajale, Briti ametnikule. Tal oli piiramatu liikumis­vabadus, mida erinevalt brittidest teistel eurooplastel ei olnud. Hiljem kiitis valitsus heaks tegevuseks vajaliku kinnis­vara üle­andmise Augustana-misjonile.

Tänu Reuschile sai misjoni- ja kiriku­töö jätkuda ning ka ulatuslik kooli­süsteem hoiti töös. Korra tagamine ja kooli­süsteemi tegevuse jätkumine oli ka mandaat­valitsuse ees­märk. Ometigi äratas Reuschi tegevus paljudes vimma ja kahtlusi, kuna ta ei raporteerinud sellest ei kirikule ega ka misjoni­seltsile. Tema autos oli lukustatud puukast, millega ta toimetas näiteks õpetajate palga­rahad maa­kondadesse. Vaenlase vara üle­vaatajad olid tema tööga rahul. Neis küsimustes tegutses ta riigi­ametnikuna.

Talle anti ka teine ülesanne, millest ta ei saanud loobuda. Kuna ta tundis enamust riigis elavatest valge­nahalistest paremini kui ükski teine, anti talle ülesandeks jälgida, kas on märke natsi­partei või sellesse kuuluvate kohalike rühmituste organiseerimisest või muust natsi­meelsest. 1930-ndatel oli avalikult räägitud territooriumi tagastamisest Saksamaale. Riiki oli asunud ka buure Lõuna-Aafrikast, seega oli valitsuse kartustel alust. Reusch täitis ka seda üles­annet ning esitas valitsusele raporteid. Mõned pidasid teda ennast natside spiooniks, kuna ta pidas tihedalt sidet riigis elavate Saksa ja Lõuna-Aafrika pärit­olu valge­nahalistega. Kaebe­kirjad saadeti lausa kubernerile. Kui kuberner Twinning rääkis Reuschile mitme­lehe­küljelisest süüdistus­kirjast, vastas ta talle omase otse­kohesusega: “Sellise kirja võid sa täitsa vabalt tükkideks rebida.”

Kõige kiiremal eluperioodil oli Reusch ühele oma noorele kolleegile naeru­muigega öelnud: “Olen rohkem kui piiskop.” Ning jätkas: “Olen pea­piiskop, aga õnneks keegi ei tea seda.”

Sõja lõppedes muutus olukord kergemaks. Ka Skandi­naaviast saadi nii rahalist abi kui ka töö­tegijaid. 1948. aastal saabusid riiki esimesed Soome Misjoni­seltsi töö­tegijad. Need olid pastor Matti Peltola koos pere­konnaga ning meditsiini­õed Elma Luoma ja Sinikka Holm (hiljem Tuovinen).

Kogu sõjaaja oli doktor Reusch olnud kirikus võtme­isikuks. Alates 1946. aastast oli selleks doktor Danielson. Kui arvestada sellega, et kiriku tegevus­piirkond ulatus põhjast lõunasse 700 kilo­meetrit ning idast läände 300 kilo­meetrit, võib vaid imestada, kust võtsid kiriku­juht ja teised töö­tegijad vajaliku jõu ja tahte. Kogu piir­konnas tegutses 17 vaimulikku, kellele lisandus eespool nimetatud 22 uut vaimulikku. Peale oma jalgade polnud ühelgi vaimulikul muid liikumis­vahendeid. Kümnend oli vähestele töö­tegijatele, eriti neile, kes olid juhtivatel kohtadel, väga raske. Koguduste majandus oli kokku kukkunud. Sellist olu­korda ei olnud võimalik muuta üleöö.

Sõjaraskused kiirendasid iseseisva kiriku sündimist. Tunti, et nii tegevus kui majandus on nüüd oma õlgadel, tekkis ühine soov raskustega toime tulla. Vaimulikud ja evangelistid ning koguduste teised juhid olid võtme­tähtsusega. Innustus haaras üht kogudust teise järel. Vaesed kogudused said teistelt abi. Levis vaba­tahtlik talgu­töö ja ühine vastutuse võtmine. Koguduste innustamisel oli oluline roll kiriku abi­juhatajal Salomon Nkyal ja Lazaros Laiseril. Kogudustes käies kääris Reusch oma stiilile ustavana ise käised üles ja lõi tööle kaasa.

Kirikujuhi eeskuju innustas. Sõjaaeg ning kogu kümnend oli kirikule suurte imede aeg. Tollal rajati palju koguduste kohvi­istandusi ning teisi nii­nimetatud Jumala põlde, väikseid puu­sepa­töö­kodasid ning muid väike­ettevõtteid. Üks päev nädalas, vajadusel isegi rohkem töötati Jumala põllul või kooli- või kiriku­ehitusel. Sõja-aastail ehitati põletatud tellistest või kividest 29 kirikut ja 86 kooli, peale selle veel lugematu hulk puust ja savist väiksemaid kirikuid, kabeleid ja koole. Kõik see tähendas kiriku majanduslikku jalule­tõusmist.

Ka koguduse kasv sai hoo sisse. Ristimis­õpilaste ja ristitavate hulk kasvas. Suurele ristimis­jumala­teenistusele järgnenud pärast­lõunal külastasid väikestesse rühmadesse jagunenud koguduse­liikmed kõigi ristitute kodusid, kus lauldi ja vesteldi. Ristitu pere­liikmed ja naabrid said uue kokku­puute kristlastega ning nägid, mis on kristlus ja mida tähendab kuulumine Jumala pere­konda. Siiras rõõm kõnetas kõrval­seisjaid ja innustus tõmbas kaasa ning ristimis­kooli rühmad kasvasid. Rahu­ajal ei olnud toimunud midagi sellist.

Kui Reusch tundis end väsinuna, siis puhkas ja lõdvestus ta oma erilisel viisil. Ta ronis Kilimand­žaaro jahedatele nõlvadele või kadus savanni, kus ta võis veeta mitu päeva. Ta igatses savanni avarat ja vaikset loodust, kuumust ja inimesi, kellel ei olnud kiire. Ka tema pere­konnal tuli sellega kohaneda. Pere­kond teadis, kui tugevalt lõi Reuschi süda masaidega samas rütmis. Ta ei suutnud neist pikalt eemal olla. Nii sealt kui ka Kilimand­žaarolt ammutas ta oma tahte ja jõu täita ees­seisvaid üles­andeid. Aga savannis sõprade juures ei olnud ta kunagi jõude. Seal ehitati kirikuid ja koole, õpetati ja jutlustati, vesteldi ja peeti aru. Seal oli tal aega inimeste jaoks, nende kuulamiseks ja elamiseks koos nendega.

Raske ja visa töö tulemusena, milles doktor Reusch mitmel viisil kaasa lõi, sündis Põhja-Tanganjika evangeelne-luterlik kirik, esimene luterlik kirik kogu mandril. See toimus 1955. aastal, kiriku juhiks valiti pastor Stefano Moshi.

 

Hea ratsu sadulas

Masaimaa avarad tasandikud ja savannid, mida ameeriklased kutsusid preeriaks ning mis meenutasid Lõuna-Venemaa steppe, tuletasid Reuschile meelde midagi väga vana. Ta oli kasakas. Kilimand­žaaro meenutas talle noor­põlve mägesid Kaukasuses. Ka seal on kolm üle viie tuhande meetri kõrgust tippu.

Tanganjikas ei olnud tal aga hobust. Alguses kasutas ta eeslit. “See pole ratsutamine,” ütles ta alguses selle kohta. Põhja-Tanganjika kõrg­maal kasutati mõne­võrra muulasid, nüüd hankis selle endale ka Reusch. Muula seljas istumine oli armetu karikatuur pilt hobusel ratsutamisest. Ükskord ratsutas ta muula seljas mäenõlval kitsal rajal. Loom komistas ning libises koos ratsanikuga alla­poole kivi­rahnude vahele. See toimus nii ootamatult, et ratsutaja ei jõudnud väikse looma seljast maha hüpata. Reuschi parem jalg jäi muula alla ning mitmed luud murdusid. Ta pidi minema ravile haiglasse, kus jalg lahastati. Kui sidemed viimaks ära võeti, pandi tähele, et luud olid täiesti valesti kokku kasvanud. Reuschile tehti ettepanek luud lahti murda ja püüda seada õigesse asendisse, kuid seda ta ei soovinud. Ta mäletas sarnaseid juhtumeid oma armee-ajast Venemaalt. Kogemused uuesti lahti murtud luudega ei olnud just julgustavad.

Tema juurde sattus üks masai tervendaja, kellele Reusch rääkis kogu oma loo. Parandaja oli öelnud: “Ära lase oma jalga murda! Kui sa seda lased teha, oled sant elu lõpuni. Ma saadan sulle ravimit, millega sa pead enda luu­murru kohta igal õhtul ja hommikul määrima.” Parandaja tõi sarve, milles oli kollakat vedelikku. Ta hoiatas: “Ära näita seda ühelegi eurooplasele!”

Reusch lubas saladust hoida. Kui ta määris jalga, oli see mõne minuti otsekui tules, nagu oleks seda põletatud elava tulega. Hetk hiljem oli jalas tunda tugevat soojust. Kui ta oli jalga ravinud nädala jagu, märkas ta oma üllatuseks, et luud olid hakanud nihkuma õigesse kohta. Enam kui kahe nädala möödudes olid need täiesti õiges asendis nõnda, et ta sai jalale astuda. Kaks kuud pärast raviga alustamist ronis ta jälle Kilimand­žaarole.

Reusch hindas kõrgelt aafrika tarkust ja ravi­oskusi. Ta kogus teadmisi kohalike ravitsejate ravim­taimedest. Ta oli lugu­pidav ka nende usundi vastu. Neil ei olnud ju midagi muud. Teised misjonärid ei mõistnud tema huvi kohalike ravitsejate ja nende ravimite vastu. Enamus neist ei suutnud vanades hõimutavades näha midagi positiivset.

Kodumaal käies ja hiljem pensioni­ealisena kohtus Reusch paljude kooli­noorte ja õpilastega. Tema tunnid ja loengud olid elavad ja vürtsitatud arvukate lugudega. Kuna ta oli elus paljut kogenud ning elanud kolmel mandril, küsisid õpilased temalt ükskord: “Mis on sinu kogemuste põhjal maailmas kõige parem? Kus oled sa kogenud, et taevas on maa peal?” “Ah et taevas maa peal? See on hea ratsu seljas,” kõlas Reuschi vastus. Õpilased olid hämmastunud, nad ootasid vastust: “Ameerikas.”

 

Tõlkinud Illimar Toomet

 
< Eelmine   Järgmine >