Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

FILMIARVUSTUS: Iiob ilma Jumalata
Autor: Enn Auksmann   
teisipäev, 27 jaanuar 2015

Active ImageSel aastal parima võõrkeelse filmi Kuldgloobuse võitnud «Leviaatan» (Левиафан) on kahtlemata igati vene film, nii et seda vaadates tuleb paradoksaalsel kombel olla lausa tänulik nõukogude okupatsiooni kogemuse eest, mis esiteks lubab filmi vaadata-kuulata originaalkeeles ning teiseks aitab mõista nüansse, mida ei ole vaevutud või mida ei olekski võimalik lähemalt lahti seletada.

Teisalt aga võib täie kindlusega öelda, et tegemist ei ole filmiga Venemaast ning need, kes seda just sellisena kas ülistavad või maapõhja manavad, ei pruugi olla selle sõnumist sugugi õigesti või vähemalt mitte lõpuni aru saanud.

Muide, filmi režissööri Andrei Zvjagintsevi sõnul sai ta vähemalt osaliselt inspiratsiooni hoopis ühest kümmekond aastat tagasi Ameerikas Colorado osariigis juhtunud loost, mille peategelaseks oli keevitaja ja autosummutite parandaja Marvin Heemeyer, kes, pärast seda, kui kohalikud võimud olid ühe tsemenditehase rajamisel tema õigustest «üle sõitnud», otsustas teha sedasama linnavalitsuse hoonega, kasutades selleks omaenda konstrueeritud buldooserit (või, nagu ta seda nimetas, Killdozer’’it). Heemeyerist jäi maha kaks ja pool tundi helisalvestisi, milles ta muuhulgas ütleb: «Jumal on mind selle ülesande tarvis, mida olen ette võtmas, juba ette õnnistanud. Jumal käskis mul seda teha. See on rist, mida ma kavatsen kanda, ja ma kannan seda Jumala nimel.»

Aga tagasi «Leviaatani» juurde. See film ei ole Venemaast. Jah, kahtlemata on Venemaal väga palju korruptsiooni – aga kas tõesti ainult Venemaal? Jah, Venemaal juuakse palju, aga ilmselt siiski mitte kogu aeg ja mitte nii palju (vast kõige ilmekam stseen antud kontekstis on järgmine: Naine mehele, väga pehme keelega: «Roolida suudad?» – Mees vastu, veelgi pehmema keelega: «Mhm-mhm, ma olen ju liikluspolitseis!»). Jah, Venemaal juuakse. Viina. Võib-olla tõesti ka otse pudelist. Ja kuritarvitatakse võimu nii riiklikult kui küllap ka kiriklikult – aga taas: ega ometi mitte ainult Venemaal…

Filmi teiseks inspiratsiooniallikaks on selle autorite sõnul Iiobi raamat Vanas Testamendis. Aga «Leviaatan» ei ole Iiobi raamatu praegusesse aega toodud ekraniseering. Kui seda tõepoolest võrrelda Iiobi raamatuga, siis on see justnagu Iiobi lugu küll, aga taoline Iiobi lugu, millest Jumal on täielikult kõrvaldatud. Ja nii ei ole «Leviaatani» puhul tegemist tavapärase sotsiaalkriitilise linateosega, vaid muljetavaldava pildiga kõige tõelisemast korruptsioonist, korruptsioonide korruptsioonist endast, inimkonnast kogu tema languses, kogu tema jumalatuses. Sellest, milliseks muutub riik, milliseks muutub ühiskond, milliseks muutuvad inimestevahelised suhted ja inimesed ise, milliseks muutub ka kirik ilma Jumalata.

See on film ülekohtust, millest ei ole mitte mingit väljapääsu. Film sellest, et isegi heast tahtest ja sõprusest ei pruugi võrsuda muud kui ülekohus. Isegi õiguse otsimisest, püüdest õiglust jalule seada, isegi kahetsusest, isegi andekspalumisest ja andeksandmisest võib sündida vaid ülekohus, ülekohus ülekohtu peale.

Sellel filmil ei ole õnnelikku lõppu. Või ehk siiski on: too merekoletise skelett, mis kuivale uhutuna ja osalt mutta vajununa mere ääres laguneb – tuleb välja, et temastki on siiski miski või Keegi tugevam…

Iiobi raamat kõneleb Leviaatanist, sellest inimliku ülekohtu ja kuratliku kurjuse kehastusest, muuhulgas nõnda: «Kas sa saad Leviaatanit (eestikeelses tõlkes küll millegipärast krokodilli) õngega välja tõmmata või nööriga köita tema keelt? Kas sa saad temale kõrkjat ninna pista või ta lõugu oraga läbi torgata? Kas ta hakkab sind palju anuma või räägib sulle mahedaid sõnu? Kas ta teeb sinuga lepingu, et sa võtaksid tema alaliseks sulaseks? Kas sa saad temaga mängida nagu linnuga või teda kinni siduda oma tütarlaste jaoks? Kas püügiosalised hakkavad tema pärast kauplema, jaotavad teda kaupmeeste vahel? Kas sa saad tema nahka viskodasid või tema pead kalatuurasid täis tikkida? Pista aga oma käsi tema külge! Kui mõtled võitlusele, siis sa seda enam ei tee. Vaata, niisugune lootuski on petlik: kas teda nähes juba ei olda pikali? Ükski ei ole nõnda julge, et teda ärritada. Ja kes suudaks siis püsida minu ees?» (Ii 40:25-41:2)

Täpselt nii lootusrikas ongi kogu inimlik võitlus ebaõiglusega või püüd sõlmida kompromisse kurjaga. Parimal juhul suubub see lõpuks eneseõigustustesse, endale kinnitamisse, et teisiti ei olnud võimalik, et saavutatu on parim, mis teha andis, et hea eesmärk ikkagi õigustab ülekohtuseid vahendeid. Nii riigi, ühiskonna, perekonna, üksikisiku kui paraku ka kiriku elus…

Aga miski või Keegi ju ikkagi on sellest tugevam… On ju?! Peab ju olema…

Filmi peategelane, jõudnud juba peaaegu oma isikliku katastroofi täielikku sügavusse, küsib kohalikult preestrilt: «Noh, kus siis on su … armuline Jumal?» – «Minu oma on minuga,» vastab preester, «aga kus sinu oma on – ei tea…»

P. S. «Leviaatan» on kahtlemata väärt Oscarit. Iseküsimus on, kas Oscar on väärt «Leviaatanit»…

 
< Eelmine   Järgmine >