Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Ilmumisaja III pühapäev
Autor: Enn Auksmann   
reede, 23 jaanuar 2015

Issand tahab mõista õigust oma rahvale ja halastada oma sulaste peale, kui Ta näeb, et nende jõud on kadunud ja pole jäänud orja ega vaba. (5Ms 32:36)

 Nagu väga tihti, nii tuleb ka selle salmi juures tõdeda, et eestikeelne tõlge ei pruugi siin olla päris täpne või vähemalt mitte kõige õnnestunum. Pole ka lihtne pakkuda midagi paremat, kuna enamus autoriteetseid pühakirjatõlkeid on läinud selle salmi puhul üsna erinevat teed.

Mõte on muidugi igal pool üks ja sama: Jumal näeb oma rahva viletsust ning tuleb, halastab ja aitab. Aga põhilised erinevused võime võtta kokku järgmiselt:

Issand tahab mõista (või mõistab – tuleviku mõttes) õigust oma rahvale või kohut oma rahva üle või mõistab oma rahva õigeks (s.t vabastab ta kõigist süüdistustest) või teeb õigeks;

Issand halastab oma sulaste peale või tunneb neile kaasa või Tal hakkab neist kahju (hale);

rahvas on hukkumise äärel, nii et pole jäänud enam ei orja ega vaba (see on tegelikult väga ebatõenäoline tõlge) või temaga on kõik täiesti läbi või talle ei ole jäänud enam mitte midagi, ei väärtuslikku ega  tühist, ei alal hoitut ega minna lastut (isegi mitte midagi sellist, mida heal ajal oleks põlatud, halval aga kalliks peetud, nagu Luther oma kommentaaris ütleb).

Kas need erinevused väärivad märkimist? Niivõrd, kuivõrd nad aitavad meil Pühakirja sõnumisse süveneda ja sellest paremini aru saada, kindlasti.

Kuna eelnevates salmides on olnud juttu paganatest, kes on tulnud Jumala rahvast ja maad hävitama, võib see, et «Jumal tahab oma rahvale õigust mõista», tähendada, et Jumal astub oma rahva eest tema (ja oma) vaenlastele vastu. Ning kahtlemata Jumal teebki seda – ainult et: kas see ikkagi sünnib Tema rahva õiguse pärast? Sest sealsamas eespool näidatakse meile väga selgelt, et paganad on tulnud Iisraelile kallale mitte tolle õiguse, vaid süü tõttu: «Jesurun rasvus, aga muutus tõrksaks … ta hülgas Jumala, oma Looja, ja põlgas oma päästekaljut. Nad ärritasid Teda võõraste jumalatega, nad vihastasid Teda oma jäledustega. Nad ohverdasid haldjaile, kes ei ole jumalad, jumalaile, keda nad ei tundnud, kes olid uued, äsja tulnud, kellest teie vanemad ei teadnud. Sa ei mäletanud kaljut, kes sinu sünnitas, ja unustasid Jumala, kes andis sulle elu … Nad on mind ärritanud nendega, kes ei ole jumalad, on mind vihastanud oma tühisustega. Aga mina ärritan neid rahvaga, kes ei ole rahvas: ma vihastan neid mõistmatute paganatega.» (5Ms 32:15-18.21)

Võib-olla ei mõelda siin siiski mitte seda, et Jumal «mõistab oma rahvale õigust» või koguni «mõistab oma rahva õigeks», vaid et Ta mõistab nende üle kohut – nii, nagu nad väärt on – ja seejärel (või siiski) halastab tema peale. Kõik see, mis on rahva peale tulnud, ongi ühtaegu nii kohtumõistmine kui õiglase kohtuotsusega kaasnenud karistus…

Kui aga karistus on selline, et «pole jäänud enam ei orja ega vaba», et Jumala rahvaga on kõik tõepoolest täiesti läbi, et talle ja temast ei ole jäänud üle enam mitte midagi – isegi mitte kõige põlastusväärsemat tühisust, paljas null – siis mida taoline karistus ütleb süüteo ja selle sooritanu kohta? Kas kõike seda oleks võimalik kuidagi veel mustemates värvides kirjeldada?

Heebreakeelne sõna, mis meie salmis on tõlgitud kui «pole jäänud», leiab kasutamist ka näiteks selles prohvet Jesaja raamatu salmis: «Kõik rahvad on Tema ees nagu eimiski, Ta peab neid vähemaks kui olematus ja tühjus.» (Js 40:17) Siin on eestikeelseks tõlkevasteks «olematus». Ja see, mis kehtib «kõigi rahvaste» kohta, on kahtlemata tõde ka ühe rahva – isegi Jumala valitud rahva – puhul: iseenesest oleme (parimal juhul – nii irooniliselt kui see ka kõlab) Tema ees vaid olematus.

Miks «parimal juhul»? Sest – kui mõtte ja sõnadega veidi mängida – just olematusest on Jumal loonud kõik oleva. Mitte ainult kord aegade alguses, vaid lunastuslooliselt üha uuesti ja uuesti. Nii (ja ka vastupidi), nagu sarnast mõtteviisi arendades ütleb püha Paulus: «Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on.» (1Kr 1:28)

Vahest tabavadki kõige paremini märki need, kes ütlevad meie salmi tõlkides, et Jumal «vabastab oma rahva kõigist süüdistustest» ja teeb ta (tema peale armu heites) õigeks – et meil ei oleks mingit oma õigust, vaid üksnes see, mille Jumal annab usu varal (vrd Fl 3:9). Sest kui otsiksime oma õigust, siis juhtuks meiega ilmselt üsna samamoodi nagu loos, mille jutustab tegelane nimega Lukaa Maksim Gorki näidendis «Põhjas»:

«Tundsin üht inimest, kes uskus õiglaste maasse… Räägib, et peab olema maailmas õiglaste maa… sellel maal peavad elama isesugused inimesed… head inimesed, kes üksteist austavad, igas asjas üksteisele abiks on… ja kõik on neil imekena! Ja see inimene aina seadis end minekule… seda õiglaste maad otsima. Ta oli vaene, elas kehvalt, ja kui tal juba nii raskeks läks, et kas või heida maha ja sure ära, siis ta ikka veel ei kaotanud julgust, vaid muudkui muigas ja lausus: Pole viga! kannatan! Ootan veel natuke, aga siis jätan kogu selle elu siin ja lähen õiglaste maale!… Ainus rõõm tal oligi – see maa… Siis saadeti sinna kanti – see asi juhtus Siberis – asumisele teadusemees… raamatutega, plaanidega, teadusemees, ja igasugu värkidega… Inimene ütleb teadusemehele: Näita mulle, ole lahke, kus asub see õiglaste maa ja kuidas sinna pääseb? Teadusemees tegi raamatud lahti, pani plaanid lauale… vaatab järele – ei ole õiglaste maad kuskil! Kõik on õige, kõik maad on näidatud, aga õiglaste maad – ei ole!… Inimene – ei usu… Peab olema, ütleb ta, otsi paremini! Aga muidu pole su raamatutel ega plaanidel mõtet, kui õiglaste maad ei ole. Teadusemees sai pahaseks. Minu plaanid, ütleb ta, on väga õiged, aga õiglaste maad pole olemaski. Noh, inimenegi vihastas selle peale – kuidas nõnda? Oled elanud, kannatanud ja ikka uskunud, et on! Aga plaanide järgi selgub, et ei olegi! Röövimine! Ja ütleb teadusemehele: Ah sina… sunnik!… Lurjus, aga mitte teadusemees!… Ja annab talle vastu kõrvu. Ning veel kord!… Selle järel läks koju ja … poos enda üles…»

Meie troost ega julgus ei ole ei meie enda tubliduses (milles meil ei maksa kunagi väga veendunud olla) ega ka mitte mingis utoopilises «õiglaste maas». Meie troost ja julgus on Jumalas, kes on meie peale halastanud, ja Kristuses, kelles selle halastuse täius on avalikuks saanud. Ning eriti kirkalt tuleb Jumala armu ja halastuse suurus esile seal, kus tõepoolest kõik näib olevat lootusetult läbi.

«Ta on kaldunud nende palve poole, kes on tehtud puupaljaks, ega ole põlanud nende palvet,» kinnitab Pühakiri (Ps 102:18).

 
< Eelmine   Järgmine >