Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Kristus Psalmides: Issand võtab vastu kadunud lapse (Ps 103)
Autor: Antti Laato   
reede, 23 jaanuar 2015

PSample Imagesalm räägib liigutavalt Jumala andeks­andmisest (Ps 104:11–14): “Sest otsekui taevas on maast kõrgel, nõnda on tema heldus võimas nende vastu, kes teda kardavad. Nii kaugel kui ida on läänest, nii kaugele viib ta meist meie üle­astumised. Otsekui isa halastab laste peale, nõnda halastab Issand nende peale, kes teda kardavad. Sest ta teab, millist tegu me oleme; tal on meeles, et oleme põrm.”

Isa halastav armastus tuleb kindlalt esile Jeesuse tähendamis­sõnas kadunud pojast. Jeesus jutustas võrdumi olukorras, kus kritiseeriti Tema suhtumist patustesse inimestesse (Lk 15:1–2): “Aga kõik tölnerid ja patused lähenesid Jeesusele teda kuulama. Ja variserid ja kirja­tundjad nurisesid, öeldes: “Tema võtab vastu patuseid ja sööb koos nendega!””

Jeesuse võrdum räägib sellest, kuidas Jumal Temas kohtab patuseid inimesi. Jeesus on nagu isa, kes on valmis pöörduva patuse vastu võtma. Esimestel sajanditel vaieldi kirikus tuliselt selle üle, kas ristitud kristlane saab pärast usust taganemist naasta koguduse osadusse. Alg­kiriku ajal oli kiriku taga­kiusamine tavaline, ehkki sageli piirdus see vaid teatud piir­konnaga. Olid mõned suuremad Rooma riigi­võimu korraldatud taga­kiusamised ja siis paljud kristlased taganesid oma usust. Kristlane võis hakata taas armastama selle maailma elu­korraldust ja himusid. Ristimist peeti otsustavaks sündmuseks, milles inimene astus pimeduse meele­vallast Jumala kuning­riiki (1Kr 6:9–11). Põletavaks osutus küsimus, mis sai nendest kristlastest, kes taganesid usust ja läksid tagasi maailma. Kas neil oli võimalik tulla tagasi? Uues Testamendis on mõned usust taganemise probleemi käsitlevad kohad. Tekstid tunduvad ütlevat sellest, et pärast taganemist ei ole võimalik naasta osadusse elava Jumalaga.

Esimene tekst on Hb 6:4–6: “On ju võimatu neid, kes kord on olnud valgustatud, kes on maitsnud taevast andi ja saanud osa Pühast Vaimust, kes on kogenud Jumala head sõna ja tulevase ajastu vägesid ning ometi ära taganenud – neid on võimatu uuendada jälle meele­paranduseks, sest et nad iseendi kahjuks löövad Jumala Poja risti ja teevad ta naeruks.”

Väljendid “olnud valgustatud” (pimedusest) ja “saanud osa Pühast Vaimust” on kasutatud kristliku ristimise vaimulike andide kohta. “Maitsnud taevast andi“ viitab armu­lauale, millest ristitu võib osa saada. Ristimiseks valmistuja läbis eksortsismi (st temast aeti välja kurjad vaimud), mille tagajärjel ta “sai kogeda tulevase ajastu vägesid”, kui selle maailma vürsti meele­vald tema üle murti. “Jumala hea sõna kogemist” on lihtne seostada ristimis­õpilase saadud õpetusega. Kui ristitu loobub saadud andidest, siis “ta lööb Jumala Poja risti ja teeb Ta naeruks”. Kirja heebrealastele autor ei pea väljendiga silmas sedasama, mida Paulus, kelle järgi kristlane liidetakse ristimises Kristuse surmaga, lüüakse koos Temaga risti. Väljend tähendab seda, et Jeesuse hüljanud ristitu annab oma Lunastaja teistele naeruks. Taganenud kristlane tunnistab, et Jeesus ei olnudki võimeline teda kuradi kütkeist Jumala lapse vabadusse vabastama. Oma eluga ajab ta Kristuse otsekui via dolorosa’le, kus Teda pilgatakse ja häbistatakse.

Teine tekst on samuti kirjast heebrealastele (Hb 10:22–27): “Siis mingem Jumala ette siira südamega usu­külluses, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südame­tunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega! Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud. Ja mõtelgem üks­teisele, kuidas üksteist virgutada armastusele ja headele tegudele. Ärgem jätkem unarusse oma koguduse koos­käimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist – ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat. Sest kui me tahtlikult teeme pattu pärast seda, kui oleme õppinud tundma tõde, siis ei ole enam ohvrit pattude eest, vaid ainult mingi hirmus kohtu ootamine ja äge tuli, mis neelab vastased.” Tekstis viidatakse Hesekieli ennustuse (Hs 36:25–27) veega piserdamisele. Ristitul tuleb jääda oma usu tunnistamise juurde. Ristimis­aktis väljendab kristlane avalikult oma usku Isasse ja Pojasse ja Pühasse Vaimusse. Ristimiseks valmistuja harjutas heade tegude tegemist. Õhutus “armastuseks ja headeks tegudeks“ puudutab seega ristitud kristlasi. Ristitu võis osaleda koguduse koos­viibimistel, kus pühitseti armu­lauda. Kirja heebrealastele järgi ei saanud neid koos­viibimisi jätta hooletusse. Oli oht, et kristlane armus uuesti maailma ja selle himudesse ning hakkas elama patus. Kirjutaja sõnul ei olnud siis enam ohvrit tema pattude lepitamiseks.

Kolmas Uue Testamendi tekst, mis räägib ristimis­järgse taganemise lõplikkusest on 2Pt 2:17–22: “Need on veeta allikad, marust aetavad udu­pilved, neile on määratud pilkane pimedus. Sest rääkides tühiseid ja õõnsaid sõnu, ahvatlevad nad kõlvatute liha­himudega neid, kes hiljuti on jõudnud ära põgeneda eksituses elavate seast, kes, tõotades teistele vabadust, on ise kaduvuse orjad; sest kellele on keegi alistatud, selle orjaks ta on saanud. Kui nad on kord ära põgenenud maailma saastast meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse tunnetuse kaudu, pärast aga jälle vajuvad sellesse saasta ja jäävad alla, siis on ju nende viimane lugu halvem kui esimene. Sest neile oleks olnud parem, et õiguse tee oleks neile jäänud tundmata, kui et seda ära­tundnuna pöörata selg nende kätte antud pühale käsule. Nendele on tulnud kätte see, mida tõeline vana­sõna ütleb: “Koer pöördub tagasi oma okse juurde” ja “Pestud emis läheb porisse püherdama”. Ka selles tekstis tuleb selgelt esile ristimises toimuv radikaalne muutus: eksleja kutsutakse hukkuvast maailmast tundma oma Lunastajat ja käima õiguse teel. Valelikud õpetajad lubavad vale vabadust, olles ise “kaduvuse orjad”. Vale­õpetajaid kirjeldatakse kui “veeta allikaid” või “udupilvi”, mis ei anna vett. Vale­õpetajate pakutav vesi ei meenuta ristimise suuri ande, vaid seda ammutatakse selle maailma katkistest kaevudest, nagu seda ütleb Jeremija 2:13: “Sest mu rahvas on teinud kahe­kordse süüteo: minu, elava vee allika, jätsid nad maha, et raiuda enestele kaevusid, pragulisi kaevusid, mis ei pea vett.”

Neljas tekst on 1Jh 5:16–17: “Kui keegi näeb oma venda tegevat pattu, mis ei ole surmaks, siis ta palugu, ja Jumal annab talle elu, neile, kes ei tee pattu surmaks. On pattu, mis on surmaks: selle kohta ma ei ütle, et tal tuleks paluda. Kõik üle­kohus on patt, aga on pattu, mis ei ole surmaks.” Esimeses Johannese kirjas on kesksel kohal ristimis­teoloogia (1Jh 5:6–8): “Tema on see, kes tuli vee ja verega – Jeesus Kristus. Ta ei tulnud üksnes veega, vaid vee ja verega, ja Vaim on selle tunnistajaks, sest Vaim on tõde. Jah, tunnistajaid on kolm: Vaim, vesi ja veri, ja need kolm on üks.” Varajaste kirikuisade õpetuses kasutati seda teksti tunnistusena sellest, et ristimis­vesi kingib kristlasele Jumala armu. Johannese kirjas käsitletakse ristimisele järgneva kristliku elu tähendust. Kristlane ei saa tahtlikult hakata elama patus. See ei tähenda mitte pattude puudumist, vaid seda, et kristlane Jumala armu abiga võitleb patu vastu. Aus kristlane tunnistab oma patte ja on valmis need üles tunnistama (1Jh 1:8–10): “Kui me ütleme: “Meil ei ole pattu”, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis. Kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õige, nõnda et ta annab andeks meie patud ja puhastab meid kogu üle­kohtust. Kui me ütleme: “Meie ei ole patustanud”, siis me teeme tema valetajaks ja tema sõna ei ole meis.”

Eespool tsiteeritud Uue Testamendi kohad kirjeldavad hästi alg­kiriku teoloogiat, mille kohaselt kristlane ei pärast usust taganemist naasta kristliku koguduse osadusse, kui ta oli hakanud taas armastama selle maailma elu­viisi või taga­kiusamise ajal hirmu pärast loobunud koguduse osadusest ja salanud Lunastaja. Siiski ei ole Uue Testamendi tekstid teise meele­paranduse suhtes ühe­külgselt tõrjuvad. Tähendamis­sõnas kadunud pojast saab poeg naasta oma isa juurde (Lk 15). Jeesuse tähendamis­sõna ning mitmed teised piibli­tekstid avasid kristlikele teoloogidele uue aspekti ristimis­järgsele meele­parandusele. Psalm 103 on otsekui kommentaar kadunud poja naasmisele Isa juurde. Jumalal on palju andestust ning Ta võtab eksinud lapse tagasi oma osadusse (Ps 103:3–5): “Tema annab andeks kõik su üle­kohtu, tema parandab kõik su tõved. Tema lunastab su elu hukatusest ja ehib sind helduse ja halastusega nagu pärjaga. Tema täidab su suu heaga, et su iga saab uueks nagu kotkal.” Psalmis ülistatakse Jumala suurt armu, mis muudab patuse inimese elu. Ta saab alustada uut elu koos Jumalaga (Ps 103:8–10): “Halastaja ja armuline on Issand, pika­meelne ja rikas heldusest. Tema ei riidle lõpmata ega pea igavesti viha. Tema ei tee meile meie pattu mööda ega tasu meile kätte meie paha­tegusid mööda.”

Siiski ei anna Psalm 103 kristlasele võimalust naasta Jumala armusse ja püsida samal ajal patus. Tagasi­tulek Jumala juurde tähendab naasmist ristimise armusse, kus patt jäetakse maha ja pilk pööratakse Kristuse ja Tema õpetuste poole (Ps 103:15–18): “Inimese elu­päevad on nagu rohi: ta õitseb nõnda nagu õieke väljal; kui tuul temast üle käib, ei ole teda ja tema ase ei tunne teda enam. Aga Issanda heldus on igavesest igavesti nendele, kes teda kardavad, ja tema õigus jääb laste lastele, neile, kes peavad tema lepingut ja mõtlevad tema korraldustele, et teha nende järgi.”

Psalm lõpeb Jumala ülistamisega. Selles osalevad kõik taeva inglid (Ps 103:19–22): “Issand on oma aujärje kinnitanud taevasse, tema kuning­riik valitseb kõiki. Kiitke Issandat, tema inglid, teie, vägevad sangarid, kes täidate tema käske, kuuldes tema sõna häält! Kiitke Issandat, kõik tema väe­hulgad, tema teenijad, kes teete tema tahtmist! Kiitke Issandat, kõik tema tööd kõigis tema valitsuse paigus! Kiida, mu hing, Issandat!” Psalmi sõnad tuletavad kristlasele meelde jumala­teenistust, milles taeva­inglid ühinevad tänu­lauluga sellest, et Jumala Poeg on tulnud päästma kõiki patuseid ning katab enda omale armu­laua pidu­roa. Seega saab patune inimene naasta armu­laua­osadusse. Salmid tuletavad kristlasele meelde Jeesuse sõnu (Lk 15:10): “Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.”

 

Antti Laato raamatust “Kristus Psalmeissa” (Perussanoma, 2011) tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse autori ja kirjastuse loal.

Perussanoma Oy, Helsingintie 10, 02700 Kauniainen, Suomi – Finland

http://www.perussanoma.fi

 
< Eelmine   Järgmine >