Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Misjonär dr Richard Reusch (3)
Autor: Kaarlo Hirvilammi   
kolmapäev, 21 jaanuar 2015

Kasakas

Sample Image1920. esimesel poolel kasvas ameeriklastest töö­tegijate hulk aastast aastasse. Alates 1925. aastast andis Briti mandaat­valitsus immigratsiooni- ja töö­lubasid ka sakslastest misjonäridele, eeldades, et nad annavad kubernerile truudus­vande. Sakslaste naasmise tõttu peeti mõistlikuks jagada misjoni­piirkond ameeriklaste ja sakslaste vahel. Iramba­maa jäi ameeriklastele ning Meru ja Kilimand­žaaro ümbrus ja sellest ida pool olev piir­kond sakslastele. Reusch viidi savannist üle Arushasse. Peagi tekitasid erinevad aru­saamad ja töö­meetodid Reuschi ja mõne sakslasest misjonäri vahel kokku­põrkeid. Suurim vastu­olu tekkis tema ja ees­pool nimetatud Leonhard Blumeri vahel. Viimane isegi soovitas Reuschil minna tagasi Tartu ülikooli, kus talle pakuti lektori kohta.

Reuschi töömeetod oli sakslaste omast erinev. Ta sai inimestega kergesti kontakti, kus ta neid ka ei kohanud. Inimesed tahtsid tulla just tema ristimis­kooli rühma. Ida kultuuride väraval, Kaukasuses veedetud aastad olid talle olnud mitmes mõttes õpetlikud. Ka vene kultuur oli saksa kultuurist erinev. Tema kõne ja õpetus oli elav ja vürtsitatud lugudega, tema jutustused olid lennukad ning hoidsid kuulaja tähelepanu üleval. Neis ei olnud puudust ka liialdustest. See oli tema vene-kaukaasia pärand.

Tema töö ei olnud rangelt plaani­pärane, vaid ta võttis vastu kutseid ja astus sisse avatud ustest. Teda laideti töö liigse laienemise pärast. Ta ei pooldanud turvalist misjoni­jaamale keskendunud töö­meetodit, vaid julges avada uusi kuulutus­punkte ka kaugel savannis ning hoolimata kolleegide umb­usust ei jätnud neid hooletusse ega oma­päi. Võttes vastu kutseid savanni ei järginud ta ilmselt väga hoolikalt ka misjoni­piirkondade täpseid piire. Ameeriklased kurtsid, et tema rajatud koguduste tegevus ja vaimulik elu tugines kolmele koguduse­vanemale. Nende arvates jõudis Reusch kaugematesse kuulutus­punktidesse liiga harva.

Reusch koolitas algusest peale kogudustes välja vastutavad inimesed, kolm koguduse­vanemat, kes kandsid hoolt koguduse elu ja tegevuse eest. Oma külas­käikudel ta juhendas neid ning andis nõu, nii kasvatas ta kogudustele juhte. Ta ei hoidnud kõiki ohje pisi­asjadeni oma käes, mis oli üldiselt misjonäridele omane. Esimene maailma­sõda oli õpetanud Saksa misjoni­seltsidele, et kirikut tuleb algusest peale arendada sõltumatuks ja ise­seisvaks.

Sisimas oli Reusch pigem kasakas Lõuna-Venemaa steppidest ja Kaukasuse mägedest kui balti­sakslane, kelleks teda oleks pigem tahetud pidada. Oma vaimselt taustalt oli ta venelane ning üksnes geneetiliselt sakslane. Selle­pärast pole ime, et tekkis kultuuri­erinevustest tingitud tülisid. Kaukasusest tulnud Reuschile oli alguses aru­saamatu, et misjonäride koos­olekutel oli hääle­õigus ka naistel ja kui neid oli meestest rohkem, langetati nii mõnedki otsused naiste häältega. Lääne inimesed ei mõistnud tema lugusid ja huumorit. Teisalt oli Reusch viisakas härras­mees, kes oskas käituda igas olu­korras. Oli väga haruldane, et väikeses misjonäride rühmas, kus läbi­käimine ja koos­töö oli väga tihe, tuli sulanduda ühte nii erineva kultuuri­taustaga inimestena.

Aafriklased mõistsid Reuschi paremini. Misjonäridest kolleegid naersid selle üle, kuidas ta läks otse inimeste keskele, kus neid vaid leidus. Uutesse ja tundmatutesse küladesse tulles oli ta kohe inimeste keskel otsekui üks nende seast. Jutt jooksis ja kostis naeru­pahvakuid. Tal oli kerge tutvuda ja häälestada end aafriklastega samale lainele.

 

Elveda

1925. aastal tuli Ameerikast hulk töötegijaid. Nende seas oli vaimuliku tütar, meditsiini­õde Elveda Bonander Kansase osa­riigist. Ameeriklased ei teadnud õieti, mida arvata, kui nende rong peatus tüher­maal tee­radade ristumis­kohas ning rajal seisis väikest kasvu mees, seljas vene­pärane särk, revolver vööl, vint­püss käes ja kummaltki õlalt rippumas padruni­vöö. Mehel oli suus sigar ning teda ümbritses paks suitsu­pilv. Rong jätkas oma tee­konda läände. Richard Reusch oli võtnud kaasa kandjaid, sest ees seisis kolme päeva pikkune tee­kond sinna, kuhu saabujad olid siirdumas. Kaasa tuli võtta rändurite suured koormad. Tee­konna lõpu­osas ei mallanud üks ameeriklasest proua jätta Reuschilt küsimata: “Kuidas sa küll annad aafriklastele halba eeskuju, suitsetades lakkamatult sigarit?” “See on parim viis malaariat levitavate sääskede peletamiseks,” vastas Reusch asjast suuremat numbrit tegemata.

Kui tal oligi vastu­olulisi kombeid, siis oli tal ometigi üks asi, mida rootsi taustaga ameeriklased hindasid: kindel ja selge evangeelne luterlik usk.

Kui Reusch viidi esmalt üle Arushasse ja pärast seda Marangusse ida pool Moshi, oli tal varasemast raskem kohata Elvedat, sest neid lahutas teineteisest 300 kilomeetrit. Elveda sai oma töö käigus tutvuda Reuschi rajatud kogudustega ning näha tema ehitatud kirikuid ja teisi hooneid.

Üksildane ja karm elu­etapp lõppes alles siis, kui pastor Richard Reusch ja meditsiini­õde Elveda Bonander laulatati Arushas 1928. aastal kolmandal advendi­pühapäeval. Pärast seda oli nende kodu pikka aega Marangus. Järgmisel aastal sündis nende esimene tütar, kes nõrgana ema põetud malaaria pärast suri järgmisel päeval pärast sündi. Sama on aasta­kümnete jooksul kogenud nii mõnedki misjonäride pere­konnad. Pisut hiljem tuli rasket malaariat põdev Elveda saata Lõuna-Saksamaa Tübingeni troopiliste haiguste instituuti. Pärast toibumist saadeti ta Tübingenist kodu­maale, kus sündis teine tütar. Elveda äraoleku ajal tegi Reusch palve­ränduriks riietununa vaevalise ja pingelise rännaku Sudaani, Etioopia, Egiptuse ja Palestiina kaudu Araabia emiraati ja Jeemenisse, et tutvuda paremini islamiga, mis ka Aafrikas üha laiemalt levis. Teekonnal oli tal ka ärevaid hetki, kui teda peeti spiooniks, kes oleks ilma iga­suguse kohtuta kividega surnuks loobitud. Ometigi päästis teda suure­pärane islami ja Koraani tundmine.

Kevadel 1930. aastal sai ta naasta Saksamaale oma esimesele kodumaa-puhkusele. Saksa­maalt läks ta pere juurde Ühend­riikidesse. Sellel tee­konnal kirjutas ta islamist raamatu, mis trükiti järgmisel aastal Saksamaal. Hiljem sündis pere­konda veel kaks tütart.

Kui perekond naasis Aafrikasse, avastas Elveda üsna pea, et ta on palju muudki kui kolme lapse ema ja misjonäri abi­kaasa. Väga palju käis külalisi, harvadel puhkudel kattis ta püha­päeval lõuna­laua vähem kui kahe­kümnele inimesele. Tal tuli aasta­kümnete jooksul korraldada väga erinevaid pidu­sööke. Kord olid külas alpinistid või suur­ulukite kütid, siis eurooplastest äri­mehed või riigi­ametnikud või valitsus­juhid. Reuschide kodu külastas korduvalt riigi britist kuberner koos oma abi­kaasaga. Kõige meelsamini teenis ta aga sõpru mägedest või Masai­maalt. Väsimatu Elveda teenis kõiki.

Lisaks sellele tegutses ta meditsiini­õena. Ta korraldas praost­konna koguduste raamatu­pidamist, maksis kooli­õpetajatele palka, õpetas inglise keelt, tervise­õpetust ja kodu­maja­pidamist, õpetas oma lapsi, parandas vajadusel vee­pumpa ja teisi seadmeid, lupjas määrdunud seinu ja parandas katuseid, mida tema mees ei jõudnud teha. Mõni­kord leidis ta aega ka selleks, et minna koos oma abi­kaasaga Masai­maale. Peale selle toimetas ta trüki­kõlbulikuks mitmeid abikaasa kirja­töid. Ta oskas suure­päraselt suahiili keelt ja õppis ka masai keelt.

Kui Reuschi tunti võimeka, väsimatu ja energilisena, siis sama­sugune oli ka tema naine. Ta oli kohanemis­võimeline ja kannatlik, mis oli Reuschiga koos elamiseks vältimatu. Kord oli ta kudunud oma mehele jõulu­kingiks kampsuni Kilimand­žaaro matkade jaoks. Kui Reusch avas pehme paki ja nägi, mis selles on, ütles ta salvavalt: “Kui siin oleks padruneid!”

See oli siis tänu Elvedale, kes oli kuude jooksul oma vähestel vabadel hetkedel, sageli vaevatud malaariast, kudunud oma mehele, mõeldes selle lemmik­harrastusele. Aga pere­isal olid just padrunid otsa saanud.

Naerusäde silmis rääkis Reusch mõnikord, et oli kavatsenud tegelikult hakata elama tsölibaadis nagu apostel Paulus või keskaja risti­rüütlid, aga ränk malaaria oli tema vastu­panu nõrgestanud ja nii andis ta järele teda hooldava meditsiini­õe ahvatlustele.

Aga tõsise meelega iseloomustas Reusch oma naist nõnda: “Elveda on suurim kink, mis mulle selles ajalikus elu on antud.”

Paljude sõprade ja tuttavate arvates tuli Elveda oma mitme­külgsete üles­annetega suure­päraselt toime.

Kohtusin proua Reuschiga 1956. aasta kevadel. Ta oli halli­päine, helge olemisega ja sõbralik. Siis oli tema elu kergem periood. Ta ütles, et on tänulik selle tee­konna eest, mille Issand andis talle käia.

 

Kutse Etioopiasse

Teekonnal Araabiasse 1929. aastal kohtus Reusch Etioopias Inglismaa anglikaani misjoni töö­tegija Alfred Buxtoniga. Reusch hindas teda kõrgelt algusest peale, sest nagu räägiti, oli ta varem töötanud inim­sööjate seas Belgia Kongos. Buxton rääkis talle, et Etioopias oli kavas korraldada Etioopia kiriku oma preestri­koolitus. Sellega taheti vabaneda Egiptuse kopti kiriku patronaadist ja valmistada ette rahvuslikku vaimulike kaadrit. Vaid murdosa Egiptusest ja Kreekast tulnud preestritest valdas rahva­keelt.

Inglise kiriku misjoni­organisatsioon oli lubanud anda alustavale preestri­seminarile õpetajaid. Sellega taheti toetada Etioopia vana kirikut ning mitte alustada riigis oma tööd.

Doktor Reusch ja Ras Tafari Makonnen said kokku. Eelmisel aastal oli Tafari Makonnen kroonitud Abessiinia kuningaks (negus). Järgmisel, 1930. aastal sai temast kogu Etioopia valitseja ning ta võttis nimeks Haile Selassie I. Nüüd oli ta keiser, kuningate kuningas (neguse negest). Reusch kohtus ka etiooplasest piiskopiga.

Buxton hakkas meelitama Reuschi uudse “seiklusega”. Järgmisel aastal saatis ta Reuschile kirja, esitades otsese palve: kas doktor Reusch võtaks vastu seminari juhataja koha?

Reusch vastas: “Olen valmis tingimusel, et Leipzig vabastab mind teenistusest.”

Ta kirjutas oma ülemusele, Leipzigi misjoni­juhile Abessiinia kopti­kiriku – nagu seda kirikut toona nimetati – olu­korrast ning kavast rajada iseseisev teoloogia­seminar. Ta teatas, et nii keiser kui piiskop toetasid tema kutsumist. Veel kirjutas ta, et kui briti kiriku misjon kutsub ta enda teenistusse, siis võtab ta selle kutse meeleldi vastu: “See on Jumala kutse, kes avab uue ukse usu­puhastuse vaimule … Kui aga Leipzig soovitab kedagi teist, kellel on sarnased teened ja soovitused ning loomulikult ida­maiste kultuuride tundmine ja keele­oskus – siis olgu nõnda.”

Ka Buxton kirjutas misjoni­juhile Ihmelsile Saksa­maale, kinnitades, et doktor Reusch oleks seminari juhiks sobivaim inimene. Ta põhjendas oma ette­panekut järgnevalt:

“Doktor Reusch tunneb vanade kopti ja õige­usu kirikute usku ja traditsioone; ta on akadeemiliselt taustalt pädev ja sobiv; ta tunneb piir­konna muistset aja­lugu, kultuuri ja keeli; ta on Euroopas ja Aafrikas kogemusi omandanud hea õpetaja; ta hindab Aafrika kultuure kõrgemalt, kui seda teevad tavalised eurooplased.”

Kui poole aasta jooksul polnud vastust tulnud, kirjutas Buxton uuesti. Siis kirjutas ta veel poole aasta möödudes. Viimaks, kui Ihmels oli saanud Kilimand­žaaro piir­konna misjonäride seisu­koha, kirjutas ta vastuse. Misjonäride seisu­kohas öeldi: me ei saa temast loobuda, sest me ei tule ilma temata toime.

Vastus oli eitav, aga ühtlasi oli see usaldus­avaldus Reuschile.

Buxton jätkas kirja­vahetust Reuschiga ning kutsus teda osalema Piibli tõlkimises semi pärit­oluga amhara keelde. Plaanid luhtusid, kui itaallased 1936. aastal ründasid Etioopiat.

 

Ohvrimeelsust õppimas

Elevant oli Reuschile õilis ja üllas loom, looma­riigi aadel, suur, tark ja hea­loomuline. Ta imestas, kui hoolikalt kandsid nad hoolt oma järel­tulijate eest. Üks­kord ründas elevandi­vasikat krokodill. Ema tappis krokodilli ja riputas puu otsa, nii et see ei oleks pääsenud liikvele isegi siis, kui oleks ellu ärganud.

Ükskord oli Reusch koos riigi­ametnikuga, kui see oli hävitamas tsetse­kärbeste sigimis­paiku. Ametnikul oli kaasas 600 meest. Need piirasid sisse suure piirkonna, mille keskel oli põõsaste ja heinaga märgala ning süütasid selle igalt poolt põlema. Ootamatult kostis põõsastest vasika appi­hüüd ja ema kaeblik hüüd. Ametnik lubas suure autasu neile, kes päästavad tule keskelt elevandi­ema koos pojaga, kuid mitte keegi ei soostunud tule­merre astuma. Siis rühkis teiselt poolt metsast välja oma­päraselt häälitsev emane elevant, kes jooksis läbi leekide hädas­olijatele appi. Ta tõstis vasika kõrgele õhku ja tõi leekidest välja. Siis kiirustas ta kohe tagasi ning juhatas ka elevandi­ema läbi põlevate põõsaste ohutusse paika.

Pealtnägijad olid rabatud. Ametnik saatis raporti toimunu kohta oma ülemustele ja kirjutas selle lõppu: “Pärast seda ei tõsta ma enam kunagi püssi­toru elevandi suunas, sest see emane elevant oma ohvri­meelse teoga on mind häbistanud.” “Mina ütlen enda kohta sedasama,” kirjutas Reusch.

Seda kuuldes meenus mulle piiblisalm:

“Issand, sa päästad inimesi ja loomi.” (Ps 36:7)

Abi võib tulla ka loomade kaudu. Sellest võib õppida ka inimene.

 

Nagu sõjaväeakadeemia

Töö laienedes otsustasid ameeriklased ja sakslased rajada ühise õpetajate seminari, mis valmistaks misjoni rajatud koolidele pädevaid õpetajaid.

Seminar alustas oma tööd 1926. aastal Marangus. Järgmisel aastal kutsuti Reusch seminari abi­juhatajaks ning mõne aasta pärast määrati ta kooli juhatajaks. Lühikese ajaga kujundas ta kooli asutuseks, mis sai riigilt abi. Kooli külastanud inspektori hinnang oli kiitev. 1932. aastal kirjutas inspektor oma hinnangus: “Õppe­asutuses on hea kord ja distsipliin ning õpilaste käitumine on laitmatu.”

Seminaris oli sõja­väeline kord, mille õpilased võtsid omaks ning viisid koolidesse üle kogu maa.

Reuschi eeskujuks olid koolid, kus ta ise oli käinud: gümnaasium, kadeti­kool ja üli­kool. Ta ise oli omandanud lihtsa, väga distsiplineeritud ja reegli­pärase elu­viisi. Tema peetud tunnid ei olnud õpetaja­laua tagant paberilt loetud loengud. Ta teadis era­kordselt palju ja oli andekas. Oma põhi­ainete kõrval õpetas ta matemaatikat, geograafiat ja loodus­teadusi. Ta oli loomu­pärane õpetaja. Nagu üks tema õpilasi on rääkinud, võis ta istuda akna­laual ja vabalt kõneleda. Tema ette­kanded olid elavad ja näitlikud, aga samas asja­kohased. Ta rikastas oma õpetust näidete ja lugudega, mis jäid õpilastele meelde. Kõik õpilased said kuulda ka sellest, milline oli bolševike tegevus pärast Vene revolutsiooni ja milline on kommunism.

Mõnede tansaanlastest õpetajate hinnangul on Reusch mõjutanud tugevalt seda, milliseks kujunes aasta­kümneteks luterlike misjonite ja kiriku õpetajate koolitus ning kogu kooli­süsteem. 1950-ndatel panid soomlastest saabujaid imestama mitmed asjad:

Koolil ei olnud koristajat, aga iga kooli­päeva lõpul oli kool ning õu täiesti puhas ja korras, isegi kui koolis oli ainult muld- või tellis­põrand ning roo­katus. Kooli päeva­rütm oma lipu­heiskamiste, hommiku­palvuste, tundide ja vahe­tundidega oli täpne ja süsteemne ning kord klassides laitmatu. Õpilaste esinemine ja käitumine oli eeskujulik. Õpilane tervitas lugu­pidamisega külalist ning kõnetas teda seistes.

Koolipoisina oli Richard vaadanud paraade ning eriti imetlenud ratsa­väe esinemist paraadidel. Kadetina sai ta nendel osaleda ning olla isegi lipu­kandjaks. Ohvitserina korraldas ta neid ise ning koolitas traguneid paraadi­kõlblikeks. Ta teadis oma kogemusest, mille külge­tõmbe­jõud oli paraadidel.

Ühes väikeses savannikoolis töötanud ajutine õpetaja rääkis, et kui Reusch külastas kooli, rivistas ta kahe­klassilise kooli õpilased paari­kaupa ritta. Siis marssis ta nendega ümber kooli õue, olles ise trummariks. Nõnda said paraadid praktikas alguse. Ameeriklastest ja isegi sakslastest kolleegid naersid tema harrastuse üle panna õpilased ja isegi õpetaja­seminaristid paari­kaupa trummi­taktis marssima nagu sõdurid.

Õpetajad viisid selle ühis­tegevuse viisi oma koolidesse. Koolide paraad­marssidel olid oma imetlejad. Trummid olid saanud uudse kasutuse ning see kasvatas huvi kooli vastu. Nii saime meiegi 1960-ndatel näha paraade pea igal püha­päeval, kui poiste põhi­kooli õpilased tulid kirikusse ja läksid tagasi kooli juurde. Orkestri, kapell­meistri ja lipu­kandja rolli täitvad õpilased vaheldusid, neid üles­andeid suutsid täita kõik õpilased. Igast põhi­kooli lõpetanud klassist läks osa õpilasi õpetaja­koolitusele, kuna õpetajaid vajati palju. Kiriku koolitatud õpetajate järgi oli nõudlust ka väljas­pool kirikut, sest neid peeti kõrge­tasemelisteks, professionaalseteks ja kohuse­tundlikeks.

Tegelikult sobis taoline pool­sõjaline kord hästi riigi briti kooli­süsteemiga. Trummi­taktis marsiti ka mõnedes riigi kõrgemates koolides juba Saksa koloniaal­võimu ajal enne Esimest maailma­sõda. Endise ohvitseri Richard Reuschi ajal said koolide paraadid üld­levinuks. Õpetajate vahendusel levisid need kiiresti kõikidesse luterlikesse koolidesse ning mingil määral ka teistesse koolidesse. Need jäid traditsiooniks aasta­kümneteks. Iga­hommikusele lipu­heiskamisele andis täiesti uue tähenduse riigi ise­seisvumine 1961. aastal. Sellest alates sai kõikide koolide lipu­masti heisata ise­seisva Tanganjika ja alates 1964. aastast Tansaania Liit­vabariigi rahvusliku tunnuse, oma lipu.

Reuschi arvates andsid taolised ühised ette­võtmised tugevust ja rühti kogu kooli­elule ning ees­kuju kristlikuks eluks. Kristlase elu pidi olema distsiplineeritud; mitte jõuetu ringi­lonkimine, vaid ees­kujulik “marssimine”. Ta tahtis kasvatada lastest ja noortest Kristuse sõdurid, kes oma elu, avaliku suhtlemise ja ees­kujuga näitasid, kes on Issand ja kelle väe hulka tasub kuuluda. See lähtus Reuschi sügavast isiklikust kogemusest ja tema veendest. Kuidas see küll haakus masaide mõtte­viisiga, mida kristlastest masaid väljendasid sõnadega: Kristus on kuningas ning meie kristlastena Tema sõdurid.

Õpetajate seminari pikaajalise juhatajana süütas Reusch oma innu ja kõike­haarava pühendumusega sädeme ka oma õpilastes, kes omakorda sütitasid õpilasi kogu riigis. Tanganjika ise­seisvumisel ja selle edasisel arengul oli kooli­süsteem üsnagi oluline.

Lisaks õpetajate­seminari juhataja ja õpetaja üles­annetele käis Reusch meelsasti tööl savannis. Sinna läks ta siis, kui see vähegi võimalik oli. Ta rajas koole, ehitas väikeseid kirikuid ning viis evangeliste ja õpetajaid sinna tööle. Lisaks sellele ta jutlustas ja õpetas. Pärast nädala­vahetust savannis astus ta esmas­päeva hommikul värskena klassi ning hakkas õpetama otsekui oleks nädala­vahetusel saanud korraliku puhkuse.

 

Ema Aafrika kaebus

Elveda Reusch on kirjutanud üles oma mehe jutustuse savannis kogetust:

Olin ägedas malaarias ning istusin ühe oma koguduse väikese kabeli uksel Aafrika kuumal platool. Palavik oli kõrge ning olin varasemate haigus­hoogude tõttu nõrk ja kehva­vereline. Kuulsin lõvide möirgamist, hüäänide verd­tarretavat ulgumist ja ka leopardi teravat läbi­tungivat hüüdu. Oli kesk­öö kasvava kuu ajal. Kuu oli hakanud juba kaduma Meru kaljuste tippude taha. Veel võis näha jääga kaetud Aafrika krooni, Kilimand­žaaro tippu. Aafrika kesk­öö pimedus hakkas endasse neelama kuu kergelt sinakat valgust. Mind raputasid malaaria­hood. Äkki kuulsin lõuna­poolselt horisondilt kasvavat pikka valulist hüüdu. See kerkis taeva­võlvil üha kõrgemale ja kõrgemale ning kadus lõpuks sinna. See oli hüüd, mis meenutas kannatava ema valulikku kaeblemist oma sureva lapse kõrval. Olen kuulnud seda häält mitmel korral, aga see ei ole kunagi puudutanud mind nii sügavalt nagu sellel ööl. Aafriklastele, kelle keskel ma elasin ja töötasin, oli see Ema Aafrika kaebus.

 

Suure puu all

Marangu seminari lõpetanud õpetajad suunati viivitamatult kiriku erinevatesse piir­kondadesse. Juba siis tuli õppijaid üsna kaugelt, isegi Lõuna kõrg­platoolt.

Üks 1952. aastal lõpetanud õpetaja rääkis oma töö algus­ajast. Doktor Reusch palus teda tulla õpetajaks Masai­maa ühte uude kooli. “Seal on kool ja korter õpetajale,” oli Reusch öelnud. Õpetaja andis nõus­oleku.

Enne kooliaasta algust tuli minna varakult töö­kohale. Minek lükkus aga muudkui edasi ning jäi päris viimasele hetkele. Reuschil oli alati mitu rauda tules, õpetaja aga ootas kannatamatult. Viimaks Reusch tuli, et võtta auto peale õpetaja ja tema vähesed asjad. Reusch oli laadinud täis Bedfordi veo­auto, millega oli võimalik kuival ajal savanni­radadel sõita. Pärast pikka ja tolmust teekonda peatas Reusch oma auto väljaspool ühte küla. Kusagil ei paistnud mingeid ehitisi. Paari­saja meetri kaugusel olid küla onnid.

“Jõudsime pärale,” ütles Reusch. Õpetaja imestas. “Aga kus on kool ja õpetaja korter?” mõtles ta endamisi, aga ei saanud sõnagi suust. Kui nad olid autost välja astunud ja õhtu­päikese valguses ringi vaadanud, näitas Reusch suurt puud ja ütles: “Alusta kooliga selle puu all.” Jahmunud õpetaja ei saanud endiselt sõnagi suust.

Siis mindi kõnetama küla­vanemat. See rõõmustas külaliste tulekust, pakkus neile süüa ja andis ööbimiseks oma õuel väikese savi­katusega maja. Reusch oli juba ette kõiges kokku leppinud. Pealik oli andnud tüki maad kooli jaoks just seal, kus seisis auto ja selle kõrval suur puu. See oli väga oluline, et kooli õues oli puu.

Saabus õhtu ja öö, siis hommik ja uus päev. Päikese­tõusust alates olid inimesed liikvel. Mindi “kooli juurde”. Kokku tuli suur hulk mehi. Kõige­pealt võeti auto­koormast maha suur must tahvel, mille Reusch oli ise valmistanud. Ta riputas selle puu külge. Siis toodi laud ja mõned kokku­klapitavad toolid. Sellega oli klassi­ruum valmis. Peagi oli puu juures kari lapsi ning algas kooli registreerimine, mis jätkus veel järgmiselgi päeval. Kooli­rühm sai kokku. Alla 10-aastaseid kooli ei võetud, sest esmalt pidid võimaluse saama vanemad lapsed.

Mehed tiirlesid ümber auto, Reusch nende hulgas. Algas ehitus­töö. Enne kesk­päeva tuli kohale ka naisi, korvid ja kruusid pea peal. Nad kandsid väikesest oja­sängist liiva ja vett. Mehed tassisid kive. Masai sõdurid tegid nüüd tööd, millist nad polnud kunagi teinud. Ehitus­meistriks, tööde­juhatajaks, puu­sepaks, tellise­tegijaks ja müüris­sepaks oli muidugi Reusch. Pikki päevi tehti väsimatult tööd. Telliseid ei põletatud. Hooned kerkisid, katused peale, uksed kohtadele. Viimase tööna valmistas Reusch õpilastele pikad kitsad pingid ja lauad.

Kool kolis nüüd puu alt tsement­põrandaga klassi­ruumi. Õue serval oli õpetajale eluruum, korralik kahe­toaline tuba uste ja akna­luukidega.

Reusch oli kohal veel mõned päevad, et kool leiaks õige töörütmi. Ka õpilased hakkasid tasa­pisi meeles pidama iga­hommikust algus­aega, mida õpetaja oli neile korduvalt näidanud, osutades päikese kõrgusele. Kella ei olnud külas mitte kellelgi peale õpetaja. Hea päeva­rütmi saavutamiseks oli trumm suure­pärane vahend.

Vaid paari nädala möödudes läks Reusch tühja veoautoga koju. Koha­peal oli nüüd kool ja õpetaja korter, nagu ta oli öelnud. Uus kool oli alustanud tegevust. Kool koos õpetajaga jäid küla­vanema eest­koste alla. Õpetaja koges, et kõik oli suure­päraselt käivitunud, sest seminari­juhataja, kellest ta lugu pidas, oli olnud talle kooli rajamisel toeks. Nagu õpetaja meenutas, oli kõik toimunud vaid mõne päevaga.

Kutsudes õpetajat sellesse kõrvalisse paika, ei tahtnud Reusch teda peletada teatega, et seal pole midagi peale ühe suure puu. Uue kooli rajamisel oli noorel õpetajal niigi palju muresid. Lääne inimene poleks taolist kutset vastu võtnud. Ta oleks kogenud end petetuna ning sügavalt solvunud. Aafriklased aga mõistsid. Kui õpetaja oleks hakanud pärima, kas seal on kõik ikka olemas, oleks Reusch talle vastanud: “Päris veel mitte, aga mõne aja pärast küll. Kui me sinna kohale jõuame, siis on kõik valmis.” Viimaks oleks ta öelnud: “Jah, kõik on valmis “üsna kohe” või “just nüüd”.

Sarnane oli ka üsna mitme teise kooli algus – suure puu all. Suure puu vari on iidsetest aegadest olnud küla kogunemis­koht.

 

Tõlkinud Illimar Toomet

 
< Eelmine   Järgmine >