Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

ARVAMUS: Paavst Franciscus inimõigustest ja sõnavabadusest
Autor: toimetus   
kolmapäev, 21 jaanuar 2015

Paavst Franciscuse kommentaar Pariisi sündmuste kohta pressi­konverentsil lennul Sri Lankalt Filipiinidele 15. jaanuaril.

Küsimus: Püha Isa, eilsel missal Te rääkisite usu­vabadusest kui funda­mentaalsest inim­õigusest. Kuid pidades lugu erinevatest religioonidest, mis on samuti põhja­panev inim­õigus, kui kaugele võime oma väljendus­vabadusega minna?

Sample ImagePaavst Franciscus: Tänan väga selle intelligentse küsimuse eest! Ma usun, et need mõlemad on funda­mentaalsed inim­õigused, nii usu­vabadus kui sõna­vabadus. Me ei saa... te olete prantslane, õigus? Niisiis, lähme tagasi Pariisi juurde, räägime selgelt. Me ei saa varjata tõde: igaühel on õigus praktiseerida oma usku, ilma kedagi kahjustamata, vabalt. Nii me seda teeme ja nii me soovime, et kõik seda teeksid.

Teiseks, me ei saa solvata, sõdida, tappa oma usu nimel, see tähendab Jumala nimel. See, mis praegu toimub, jahmatab meid, aga mõtleme oma­enda ajaloole: kui palju usu­sõdasid meil on olnud! Võime mõelda Pärtliöö peale: kuidas seda mõista? Ka meie oleme selles osas patused. Kuid ei saa Jumala nimel tappa, see on vale. Tappa Jumala nimel on ränk eksitus. Ma arvan, see on usu­vabaduse juures põhiline: meil on see vabadus, kuid ilma kedagi kahjustamata ja provotseerimata, ilma religiooni nimel tapmiseta.

Sõnavabadus... igaühel on mitte ainult vabadus, õigus, vaid ka kohustus öelda seda, mis aitab kaasa ühise hüve poole püüdlemisel. Kohustus! Mõtleme näiteks, et kui üks parlamendi­liige või senaator ei ütle seda, mille ta leiab olevat õige tee, siis ta ei tegutse ühise hüve heaks. Mitte ainult nemad, vaid paljud teised samuti. Meil on kohustus rääkida avatult, omada seda vabadust, kuid ilma kedagi solvamata. On tõsi, et ei tohi reageerida vägi­valdselt, kuid kui näiteks doktor Gasbarri [kes organiseerib Püha Isa visiite], minu suur sõber, ütleks mõne halva sõna minu ema kohta, siis ootaks teda hoop. See on normaalne, see on normaalne! Me ei tohi provotseerida, me ei tohi teiste inimeste usku pilgata, me ei tohi usku naeruks panna.

Paavst Benedictus XVI rääkis ühes oma kõnes, ma ei mäleta täpselt, kus [Regensburgi kõnes], sellest post-positivistlikust mõtte­viisist, post-positivistlikust meta­füüsikast, mis on viinud uskumuseni, et kõik religioonid ja kõik usulised väljendused on viimselt teatud liiki sub­kultuurid, mida tuleb sallida, kuid millel ei ole erilist väärtust, mis ei ole osa valgustatud kultuurist. Selline mõtte­viis on osa valgustus­ajastu pärandist!

Ja nii teevadki paljud inimesed, kes räägivad halvasti teistest religioonidest või religioonist üle­üldiselt, teiste inimeste religiooni üle nalja, pilkavad seda. Need inimesed provotseerivad ja siis võib juhtuda see, mis juhtuks doktor Gasbarriga, kui ta ütleks midagi minu ema kohta. See tähendab, et on olemas piir. Igal religioonil on oma väärikus; igal religioonil, mis austab elu, inimelu, inim­isikut. Ma ei saa seda naeruks panna, ja see ongi piir. Selgitusena sellest piirist, sellest, et väljendus­vabadusel on piirid, tõin ma näite oma emast. Ma ei tea, kas ma suutsin küsimusele vastata. Aitäh!

Allikas: www.katoliku.ee

 

Briti peaministri David Cameroni kommentaar telekanali CBS saates

Küsimus: Paavst ütles, et sõna­vabadusel on piirid, eriti religiooni silmas pidades, ja et me ei tohiks teiste inimeste usu üle nalja heita. Kuidas siin õiget tasa­kaalu leida?

David Cameron: Ma arvan, et vabas ühiskonnas on õigus pilgata kelle tahes religiooni. Mina olen kristlane. Kui keegi ütleb Jeesuse kohta midagi pilkavat, võin ma seda solvanguks pidada, kuid vabas ühis­konnas ei ole mul õigust päästa valla kätte­maksu tema suhtes.

Me peame aktsepteerima, et ajalehed ja ajakirjad võivad avaldada asju, mis on kellegi suhtes solvavad, niikaua kui jäädakse seaduse raamesse. Seda me peame kaitsma. Poliitikute ja minu asi ei ole aja­lehtedele öelda, mida avaldada või avaldamata jätta. Minu üles­anne on seadust järgida, et neil oleks võimalik avaldada asju, mis on seadusega kooskõlas.

Vaata siit.

 
< Eelmine   Järgmine >