Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Kristus Psalmides: Jumala Poeg kannab viletsate eest hoolt (Ps 102)
Autor: Antti Laato   
reede, 16 jaanuar 2015

KiSample Imagerja heebrealastele järgi räägivad Psalmi 102 salmid 26–28 Jumala Pojast (Hb 1:10–12): “Sina, Issand, oled alguses rajanud maa ja taevad on su käte­töö. Need hävivad, aga sina jääd seisma, kõik nad kuluvad nagu kuub ja sa keerad nad kokku just nagu rõiva, nagu kuue, ja nad muudetakse. Aga sina oled ikka seesama ja sinu aastad ei lõpe.” Kirja alguses kinnitati, et Jumal on oma Poja läbi loonud maailma (Hb 1:1–4): “Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esi­vanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad teinud, kes, olles tema kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju ning kandes kõiksust oma väe sõnaga, on pärast seda, kui ta oli täide viinud pattudest puhastamise, istunud Au­suuruse paremale käele kõrgeimas taevas ning saanud ülemaks inglitest, kuivõrd ta on pärinud neist ülevama nime.”

Küllap sobib psalmi sõnum Jumalast, Issandast, kes on loonud taeva ja maa, hästi kirjeldama Jumala Poja võimu. Teine koht kirjast heebrea­lastele, milles võib näha psalmi mõju, on kirja lõpus (Hb 13:8): “Jeesus Kristus on see­sama eile ja täna ja igavesti!” Sama öeldakse Jumala kohta (Ps 102:28): “Aga sina oled see­sama ja sinu aastad ei lõpe.”

Psalm räägib Jumalast, kes kannab hoolt viletsa ja armetu eest. Psalmi peal­kirjaks on “hädalise palve, kui ta on minestamas ja valab oma kaebuse Issanda ette.“ See algab ohkega (Ps 102:2–3): “Issand, kuule mu palvet, ja mu appi­hüüd tulgu su ette! Ära pane oma palet varjule minu eest, kui mul on kitsas käes! Pööra oma kõrv mu poole! Päeval, mil ma hüüan, tõtta mulle vastama!“ Psalmis väljendatakse korduvalt veendumust, et suur Jumal ei lükka tagasi neid enda omasid, kes on ahistuses (Ps 102:13–19): “Aga sina, Issand, istud au­­järjel igavesti ja sinu mälestus kestab põlvest põlve. Küll sa tõused ja halastad Siioni peale, sest aeg on käes temale armu anda, paras aeg on juba kätte jõudnud. Sest sinu sulastele meeldivad tema kivid ja nad haletsevad tema põrmu. Siis paganad hakkavad kartma Issanda nime ja kõik ilmamaa kuningad sinu au. Sest kui Issand on üles ehitanud Siioni, siis ilmub ta oma auhiilguses. Ta on kaldunud nende palve poole, kes on tehtud puu­paljaks, ega ole põlanud nende palvet. Pandagu see kirja tulevase põlve rahva jaoks; siis rahvas, kes luuakse, kiidab Issandat.“ Psalmi kirjutaja mõistab, et ta ei saa tingimata abi oma elu­ajal. Siion ehk kogudus elab katsumuste ajal ning sellepärast on pilk suunatud tulevikku. Tuleb uus põlv­kond ning selle­pärast on oluline vajutada mällu Jumala headus ja Tema sõna püsivus.

Jumal kannab oma rahva eest hoolt ja jälgib, et see viimaks pääseks (Ps 102:20–23): “Ta on vaadanud oma pühast kõrgusest, Issand on taevast vaadanud ilmamaad, et kuulda vangide ägamist ja vabastada surma­lapsed, et Siionis kuulutataks Issanda nime ja Jeruusa­lemmas tema kiitust, kui kõik rahvad ja riigid kogutakse kokku teenima Issandat.” Psalmi lõpus räägitakse tulevikku pööratud usu­silmadest. Kui mitte Issanda sulased, siis nende lapsed saavad abi (Ps 102:28–29): “Aga sina oled see­sama ja sinu aastad ei lõpe. Su sulaste lapsed leiavad elu­aseme ja nende sugu on kinnitatud sinu ees.”

Kirjas heebrealastele kutsutakse kristlasi üles lootma Jumala armule, ehkki ees võivad olla rasked ajad. Jumal kannab enda omade eest hoolt, sest tee taevasesse pühimasse paika on avatud Jeesuse Kristuse täiusliku ohvriga (Hb 10:19–24): “Vennad, et meil on siis Jeesuse vere varal julgus sisse minna kõige pühamasse paika – selle tee on ta avanud meile uuena ja elavana vahe­vaiba, see on oma ihu kaudu – ja et meil on suur preester Jumala koja üle, siis mingem Jumala ette siira südamega usu­külluses, olles südame poolest piserdamisega puhastatud kurjast südame­tunnistusest ja ihu poolest pestud puhta veega! Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud. Ja mõtelgem üks­teisele, kuidas üksteist virgutada armastusele ja headele tegudele.”

Psalm kutsub kristlasi üles lootma Jumalale ja Tema sõnale. Rasketel aegadel võib kristlane uskudes vahendada Jumala sõna järgmistele põlv­kondadele, sest nemad saavad näha Jumala abi.

 

Antti Laato raamatust “Kristus Psalmeissa” (Perussanoma, 2011) tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse autori ja kirjastuse loal.

Perussanoma Oy, Helsingintie 10, 02700 Kauniainen, Suomi – Finland

http://www.perussanoma.fi

 
< Eelmine   Järgmine >