Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Misjonär dr Richard Reusch (2)
Autor: Kaarlo Hirvilammi   
neljapäev, 15 jaanuar 2015

Eeslid ja lõvid

ESample Imagesimesed aastad Kilimandžaaro jalamil olid Reuschile väga õpetlikud, aga ka väga rasked. Araabia keele oskajana õppis ta väga kiiresti ära suahiili keele, milles on palju araabia laen­sõnu. Juba Saksamaal õppides oli ta alustanud nii suahiili kui chagga ja masai keele õpinguid. Ta hakkas viivitamatult tutvuma oma suure töö­piir­konnaga ning selle tühjaks jäänud misjoni­jaamadega. Selles töös oli talle suureks abiks Ameerika rootsi­taustaline Augustana-misjoni juhataja Ralf Hult, kes oli temast ainult neli aastat vanem ning saabunud paar aastat varem. Pärast esimest kohtumist oli Hult öelnud Reuschile: “Ma tunnen sind juba nagu ammu.” “Sama­moodi mina,” oli Reusch vastanud.

Reusch oli üllatanud Hulti oma taani keele oskusega. Omakorda rõõmustas ta, et Hult oskas pisut saksa ja araabia keelt. Tollal elas Hult Machames.

Reusch võttis ette reisi Hulti juurde Machamesse. Tema reisi­kaaslaseks oli misjoni­töö ehitus­valdkonna eest vastutav eurooplane Bwana Rehak ja ratsuks põik­päine eesel. Tee­konnal oli kaasas ka kaks aafriklasest koorma­kandjat. Machamest läksid nad edasi Ashirasse. Naastes sealt Machamasse tulid nad läbi asustamata piirkonna. Tee­konnal tuli eeslit sundida piitsaga. Päevaga jõuti läbi käia üsna lühike tee­kond, kõnniti 50-kraadises kuumuses. Reusch oli üllatavalt kiiresti kohanenud palavusega. Ühel päeval tuli õhtu hämardudes neile vastu vigastatud gasell. Kohe kostis ka lõvi möirgamine, seejärel kohe teiselt poolt teise lõvi hääl. Aafriklastest kaaslased sosistasid hirmunult: “Simba! Lõvi!”

Esimest korda taolises olukorras olev Reusch ei mõistnud situatsiooni tõsidust. Kohe pärast seda kostis lõvi möirgamine neist mõni­kümmend meetrit eestpoolt. Eeslid muutusid veelgi tõrksamaks. Ees oli jõgi. Jõe ületamine oli ohtlik ning pidi toimuma kiiresti. Lõvi võib sihilikult ajada oma saagi jõkke. Oli suur vaev tirida eeslid vette, kuid keset jõge jäid nad värisedes seisma. Viimaks aitasid piitsa­löögid ning jõuti vastas­kaldale. Pimenedes tulid lõvid veelgi lähemale. Nüüd ei jäänud enam muud üle, kui jätta eeslid maha. Teelised kõndisid üks­teise järel ilma eesliteta, vaadates hoolikalt ringi, mõlemal käes suur jahi­nuga. Nende kahel aafriklasest saatjal oli mõõga­­sarnane džungli­­nuga, panga. Hilis­õhtuses pimeduses jõudsid mehed misjoni­­jaama Machamasse. Neile räägiti, et lõvid olid samal päeval murdnud läheduses kari­­loomi. Reusch märkis: “Meie pääsemine nii suurest ohust oli Jumala arm!” Aga siis jätkas nõnda nagu kasaka­­rügemendi ohvitser: “Kui oleksime jäänud alla võitluses meist tugevama ja võimsama vastasega, ei oleks meie lüüa­­saamine siiski olnud häbi­­väärne!”

See oli Reuschi viimane kord minna läbi asustamata piir­konna ilma tulirelvata.

Kuuldes teeliste seiklusest, kirjutas Ralf Hult: “On täiesti tarbetu tunda lõvisid kohates hirmu, sest selles, et neid siin on, pole midagi üllatavat.”

 

Öised kellad

Doktor Reusch suunati tööle tühja misjoni­jaama Nkoarangasse, mis asub Arushast loodes meru hõimu maa-alal. Uue misjoni­jutlustaja saabumine äratas inimestes huvi. Arushas elav Eesti taustaga pastor Blumer oli rääkinud, et uus misjoni­jutlustaja on pärit Venemaalt ning et ta tuleb Oviri ja Sagebrocki kodumaalt. Ewald Ovir ja Karl Sagebrock olid eestlastest misjoni­jutlustajad, kes tapeti 1896. aastal koos nelja aafriklasest kaaslasega. Merud pidasid neid Saksa koloniaal­valitsuse käsilasteks, kes pidid röövima nende maad. Seda kurba sündmust meenutab rist nende haual Akeri koguduse kiriku kõrval Arusha lähedal.

Reusch oli nüüd oma esimeses töökohas. Kuu aega pärast oma saabumist kirjutas ta oma sõbrale Saksamaale: “Mulle tundub, et siin on toimumas vaimulik ärkamine.”

Ristimisi oligi viimasel ajal olnud rohkem, kui varasematel aastatel. Ka ristimis­kooli tulijate hulk oli kasvanud. Peagi pärast tema saabumist rääkisid kristlased uuele pastorile ühest kummalisest sündmusest, mis oli toimunud aasta varem. Keset ööd olid nad kuulnud erilist häält, otsekui kiriku­kellade kõla. Seda olid kuulnud ka teised inimesed. See oli tulnud Akeri poolt. Inimesed olid tormanud Oviri ja Sagebrocki hauale, oletades et uus misjoni­jutlustaja on saabunud. Kummituslik hääl tundus kostvat taevast. Siis kuulsid nad äkki pasuna häält. Sellega liitus koor, mis oli laulnud täiesti selgelt suahiili keeles: “Njooni kwa Mponya, njooni leo! Tulge Lunastaja juurde, tulge juba täna.” Hirmunud inimesed arvasid, et sala­pärane sündmus tähistab maailma lõppu. Reusch suhtus juttu kahtlevalt ning arvas, et tegemist oli inimeste elava fantaasia viljaga.

Aastavahetuse ööl enne 1923. aasta saabumist pidas Reusch kesk­öist armu­laua­jumala­teenistust väikeses Nkoaranga kirikus. See lõppes öösel kell üks. Kui ta kiriku kõrval olevas majas oli võtmas seljast oma musta talaari, kuulis ta kellade helinat, mis oli nii tugev, et akna­klaasid värisesid. Ta tormas vaatama, kas keegi helistab kusagil läheduses kelli, aga midagi sellist kusagilt ei paistnud. Kellad aga helisesid edasi ning tundus, et need ei kosta mitte maa­pinnalt, vaid kusagilt kõrgemalt. Hääl liikus Akeri poole ning vaibus masai tasandike kohal. Reusch oletas, et tegemist oli meele­pettega.

Järgmisel hommikul sai ta teada, et ka teised inimesed olid kuulnud sama häält. “See on see­sama kell, millest me sulle palju kordi rääkinud oleme,” ütles Nkoaranga evangelist.

Reusch ei suutnud tuvastada hääle päritolu. Ta mõtles, et äkki oli see öine tuul Meru mäe kraatrites või mäe­harja sügavatest koobastes.

Mõned päevad hiljem, jaanuaris 1924 tulid tema juurde mõned etiooplased. Pisut lõuna poole jäävas Lekitatu-nimelises paigas oli väike etioopia kogukond. Neil oli talle sõnum: “Me oleme kuulnud, et sa tuled Moskvast. Meie kirikul Abessiinias on olnud alati lähedased suhted Vene kirikuga. Me palume, et sa tuleksid meid ja masaisid õpetama ning meid ristima.” Reusch vastas: “Aga ma olen ju vankumatu luterlane!” Etiooplased aga jätkasid: “Pole tähtis, sa oled Venemaalt, sellest piisab, ole hea ja tule. Enne sinu tulekut kuulsime kella helinat. Kuulsime aasta­vahetuse ööl seda jälle. Sellepärast tulime sind kutsuma meie juurde tasandikule. Ole hea ja tule!”

“Kui ma seda kuulsin, ei saanud ma jätta minemata,” kirjutab Reusch.

Doktor Reuschi raporti järgi oli Lekitatus kolm aastat hiljem väike kirik ja kogudus, millesse kuulus etiooplasi, masaisid ja chaggasid. Peale selle oli ümbrus­konnas seitse või kaheksa küla, kus oli alanud regulaarne kuulutus­töö. Kõik see oli öise kellahelina tulemus.

 

Ümber piiratud

Enam kui pool aastat pärast seda, kui Reusch oli saabunud, võttis Hult ta endaga kaasa pikale rännakule. Nad läksid Arushast lõunasse Iramba­maale, et tutvuda tühjaks jäänud misjoni­jaamadega ning teiste misjoni­punktidega põhja pool Singidat. Teekond sinna oli enam kui kolm­sada kilo­meetrit pikk. Meru mäelt mindi alla savanni. Rännakul oli kaasas 31 koorma­kandjat. Tee oli vaevaline ning kestis kolm­teist päeva. Hultil tuli sealt minna edasi rannikule Dar es Salami ning Reuschil naasta üksi koos kandjatega Kilimand­žaarole. Tee­konnal lõppesid toidu­varud, kuid kandjatena kaasas olnud masaid hankisid bataate. Tagasi jõudes oli enamus kandjatest haigestunud, ühed malaariasse, teised mingisse muusse haigusesse. Reusch ise haigestus puugilt saadud palavikku ning oli kolm kuud voodi­haige. Ometigi oli see teekond talle era­kordselt hea sisse­juhatus savanni­safaritele.

Oma esimeste tööaastate kogemustest ja sündmustest on Reusch kirjutanud üsnagi detailselt. Ta jutustab, et edukal tööl oli ka oma hind. Kahe esimese töö­aasta jooksul püüdsid nõiad teda kolmel korral mürgitada. Kuuelt inimeselt, keda ta esimesena oli ristinud, lõigati ära kõrvad. Järgmisel viiel ristitul lömastati sõrmed. Ristimis­kooli tulnud lapsi löödi ning üks tüdruk peksti pool­surnuks. Reusch võttis tüdruku enda koju ja kandis tema eest hoolt. Tüdruku olukord siiski halvenes, tal oli murtud roideid ja ilmselt ka sisemisi vigastusi. Tüdruk palus ristimist, selgitades seda nõnda: “Mulle tundub, et ma suren. Surres tahan ma minna oma Lunastaja juurde. Ta armastab mind, ma tahan olla koos Temaga.”

Reusch ristis tüdruku, kes sai nimeks Leena. Reusch rääkis, et Leena surm oli ta usule kinnituseks.

Seejärel mürgitati ta koer. Kui koera ei olnud, ei saanud ta enam ühtegi ööd rahulikult magada. Kuna ta ei käinud kaebamas selle pärast, mis talle tehti, arvati, et ta kardab. Ühel vihmasel ööl ärkas ta valju kära peale ning kuulis, et õue­värav avati. Algul arvas ta, et masaid tulid röövima tema kari­loomi. Siis aga tundus, et suur meeste­hulk oli tema maja ümber piiranud ning lendama hakkasid nooled ja odad. Nüüd otsustas ta ennast kaitsta. Ta laadis kõik oma relvad, vintpüssi, haavlipüssi ja revolvri ning tulistas ründajate hirmutamiseks pimedusse mõned lasud. Kära lakkas nagu noaga lõigatult ning mehed lahkusid. Õu jäi paha­endeliselt vaikseks. Masendunult mõtles Reusch endamisi, et see on tema töö ja võib-olla ka elu lõpp.

Kui hommikul valgenes, tuli tema juurde pidulikult ehitud odade ja kilpidega sõdurite saat­kond. Nad tulid sobitama rahu ning tõid talle kuus rammusat veist. “Sina oled mees, kes tapsid lõvi ja tegid nõiale tuule alla. Me tulime sinuga rahu tegema,” öeldi talle.

Reusch ei olnud kavatsenud öösel kedagi tappa. Saades teada tüdruku läbi­peksmisest oli ta haaranud nõiale kuuluva piitsa ning peksnud teda nii, et piits läks pooleks ning mees jooksis ulgudes minema. Tehtut ei saanud enam muuta olematuks. Ometigi tuli olukord ära kasutada. Ta ütles härgade toojatele karmil ja selgel ohvitseri toonil: “Ma olen valmis tegema teiega rahu. Aga esmalt ütlen ma teile: Kui te tapate või mürgitate minu, siis annan ma selle teile andeks. Aga kui te puudutate ühtainustki, kes tuleb minu Jumala juurde, siis tapan teid ilma halastuseta. Sõlmime rahu! Andke veised nendele, kelle sõrmed te purustasite ja kelle kõrvad te ära lõikasite!”

Kiiruga viisid mehed loomad sinna, kuhu kästud.

“Sellest peale sain magada rahus,” kirjutas Reusch Leipzigi misjoni­seltsi juhatajale.

Hiljem Masaimaal ringi liikudes ja koos karjastega elades tundis ta end täiesti turvaliselt. Igal ööl võis ta magada rahuga.

 

Masai sõdur

Doktor Reuschile pakkus huvi metsikuks peetud karjaste hõim, kes erines nii välimuse kui ka mitme muu asja poolest teistest. Ta imetles uhket ja sõjakat rahvast, kellele oli keeruline läheneda. See elas oma elu ning vajas kokku­puudet teistega vähe. See rahvas sõi veise­liha, piima ja verd. Koos karjaga liiguti ühest paigast teise. Elati teistest hõimudest vähem­nõudlikult. Nende algupära oli erinev teistest Tansaania rahvastest. Nad ei kuulu suurde Aafrika rahvaste ja keelte rühma, bantude, hulka, vaid nii­nimetatud Niiluse keel­konda, keda leidus näiteks Niiluse orus ja Kesk-Aafrikas. Viimase kahe­saja aasta jooksul olid nad asunud Põhja-Keeniast praegusesse elu­piir­konda. Reusch sõlmis masaidega kiiresti head suhted. Ta ise­loomustas neid julgete, ausate, ustavate, usaldus­väärsetena ja sügavalt usklikena. Nad oli suure­pärased looduse tundjad ja ning vastu­pidavad rändajad. Neil oli oma mõtte­laad ja aru­saam moraalist.

Reusch õppis ära masai keele. Töö edenedes tekkis kogudusi ka masaide poolt asustatud aladele, kuid üldiselt kuulusid nende liikmed teistesse hõimudesse. Evangeliste koolitati ka tööks Masaimaal. Aastal 1927 saadeti neli evangelisti uurima võimalusi sealseks organiseeritud ja püsivaks tööks. Nad kõik kuulusid teise rahvusse ehk nagu tollal öeldi, olid võõr­hõimulised. Probleemiks osutus asjaolu, et nad ei suutnud seal töötada kauem kui pool aastat. Peamiseks põhjuseks oli suutmatus elatuda sealsest toidust. Mujalt oleks pidanud toidu­aineid tooma väga kauge maa tagant, mõnel puhul isegi sadade kilo­meetrite kauguselt.

Töö tulemusi sai näha alles siis, kui selleks koolitati risti­usku pöördunud masaisid. Nõnda hakkas tekkima kogudusi. Teise Maailma­sõja lõpuks oli masaide hulgas vaid 16 ristitut. 1943. aastal sai Reusch ristida masai pere­konna. Sealne kultuur ei olnud isegi misjonärile ligi­pääsetav.

Reusch oli ükskord alustanud oma jutlust sõnadega: “Armsad vennad Kristuses…”. Pärast jumala­teenistust tuldi tema juurde solvunult ütlema: “Me ei ole mitte vennad, vaid Kristuse sõdurid. Vennad võivad keelduda kuuletumisest, aga sõdurid mitte. See oli solvav, kui sa nimetasid meid vendadeks.”

Masaid hindasid vaprust, ohvri­meelsust ja kuulekust pealikule ning olid vabad varanduse taotlemisest. Reusch märkas, et masaide mõtte­laad ja nende käitumine oli sarnane sellega, mida ta oli kohanud juba Kaukasuses. Venemaal sündinuna ja üles kasvanuna, Kaukasuses elanuna ja ida­maiseid kultuure tundvana oli Reuschil eeldusi mõista masaide mõtte­viisi paremini, kui seda oleksid suutnud teised misjoni­töö­tegijad. Masaidel oli keeruline mõista alandlikkust, kaas­tunnet ja sellist armastust, millest räägib Piibel. Reusch tuletas misjonäridele meelde: “Paljad sõnad tähendavad neile väga vähe. Nad tahavad näha tegusid, jõudu, meele­kindlust ja sangarlikkust. Misjonär peab seda meeles pidama!”

Oma põhitöö kõrval tegutses Reusch pidevalt masaide heaks, et nende silmad võiksid avaneda nägema, et Kristus on teist­sugune kuningas kui maised pealikud ning kogema armastust suurema voorusena, kui kõik muud voorused.

Hiljem pühitseti ta masai sõduriks ning seda tiitlit võis ta kanda oma elu lõpuni. Ta oli esimene eurooplane, kellele sai osaks selline au.

 

Jõumees

Kohalike inimeste suhtumist Reuschi muutis ka see, et kui ta sai hammustada roheliselt puu­maolt, mis euroopaliku arsti­teaduse seisu­kohalt oli surmav, siis ravis teda masai ravitseja, kes päästis ta elu.

Reuschi suurim soov oli tegutseda seal, kus varem ei olnud Jumala sõna kuulutatud ega õpetatud. Sellepärast tundis ta end hästi kuumas savannis, kus teisi misjonäre ei olnud. Algus­aegadel ei olnud side­pidamine välis­maailmaga lihtne. Post tuli mitme­nädalaste vahedega, kõik vaja­minev kraam tuli kohale kanda. Päevi kestnud tee­kondadel vajati kandjaid, mõni­kord pidi neid olema kümneid. Ükskord üks kandjatest haigestus, mis ei olnud sugugi harv juhus. Ta pidi kandma tsemendi­kotti, kuid palavikuga ta seda enam ei suutnud.

Reusch võttis tsemendikoti kaenlasse, ehkki tal oli juba teisel õlal soola­kott ning jalutus­kepina raud­kang. Erinevalt enamusest eurooplastest, kes ei kandnud iga kord isegi oma tuli­relva, ei käinud Reusch kunagi safaril ilma koormata. Seekord vajati tsementi, sest ta tahtis teha tsement­põranda väiksesse kahe­toalisse majja, mille ta oli ehitanud ühte kaugesse töö­punkti ajutiseks peatus­paigaks. Nõnda oli lihtsam hoida eemal liiva­kirpe ning teisi vere­imejaid ja sitikaid. Seal viibides magas ta maja ühes toas. Teine, kuhu pääses otse õuest, oli tema elu­tuba, söögi­saal ja kabinet, kus ta võttis vastu külalisi. Kui pere­mees oli kodus, oli maja uks päeval alati kõigile külalistele lahti.

Reusch oli lühikest kasvu, aga tugevam kui ükski tema kandjatest ning ei kannatanud palavuse pärast. Kadeti­koolist alates oli ta harrastanud jõu­alasid ning seda läbi kogu oma elu. Kui ta mingil ajal elas Arushas balti­sakslase Leonhard Blumeri pere­konna juures, kus tema kasutada oli üks tuba, siis väsis pere­rahvas üsna peagi tema oma­pärasest elu­stiilist. Enne päikese­tõusu alustas ta hommik­võimlemisega, mis raskuste tõstmise tõttu polnud kaugeltki hääletu. Veel 70-aastasena tõstis ta rinnalt surudes üles 90-kilogrammise raskuse.

Mõnel puhul tuli Reuschil kasutada jõudu ka mujal. Ameerikas olles jalutas ta ühel õhtul Chicago tänaval. Ootamatult sattus ta peale sellele, et kaks kogukat meest ründasid ühte politseinikku. Viimane oli ründajatele alla jäämas, teda klobiti nõnda, et ei suutnud ennast enam kaitsta. Reusch haaras ühest mehest kinni ja tõmbas eemale. Peksa saanuna ja pikali lööduna pistis ta plehku. Siis asus Reusch järgmise kallale ning ka sellega kordus sama. Politseinik, kes oli ka Reuschist peajagu pikem, tõusis maast, võttis seljast politseiniku­jaki koos kõigi ameti­tunnustega ning andis oma jaki ja nuia Reuschile, öeldes: “Võta need endale, sulle sobivad need paremini kui minule.” Arvata võib, et politseiniku varustusega ei julgenud ta tänaval enam käia.

 

Isegi lõvid annavad teed

Safaritel ööbiti lõkketule ääres. Õhtu­söögiks saadi mõni­kord värsket liha, kui Reusch laskis mõne lähedale sattunud anti­loobi või pärl­kana. Üks­kord mindi mööda tee­rada, mis oli kahe ja poole meetri kõrguses elevandi­rohu tihnikus. Kaks kandjat läksid koormaga ees, kummalgi käes oda. Nende järel Reusch ning taga­pool teised kandjad. Tee­rajal pikutas suur isa­lõvi. Ees käijad jäid seisma. Reusch kannustas neid edasi minema: “Küll lõvi annab teed,” oli ta öelnud.

Mehed ei suutnud aga edasi minna ning tardusid paigale. Reusch läks nendest mööda ja astus rahulikult lebava lõvi suunas. Mehed jäid pinevusega ootama, mis toimub: “Mitte keegi ei tee ju nii, mis meist nüüd saab?” mõtlesid nad.

Lõvi tõusis ja läks rahulikult teeraja kõrvale tihnikusse. Kandjad rääkisid hiljem, et nad läksid värisedes oma pere­mehe järel. Nad teadsid, et lõvi jälgib neid mõne meetri kauguselt ning haistab higiste inimeste lõhna. Reuschil oli vööl suure­kaliibriline revolver.

Reuschile maitses pärlkana. Selle liha ongi väga hea! Ükskord tõusis pärl­kanaparv lendu ja lendas sadade meetrite kaugusele. Sellel korral oli tal kaasas haavli­püss. Tema ees tee­rajal lebas ema­lõvi koos kahe kutsikaga. Kutsikad ajasid oma karvad turri, kuid tulid uudis­himulikult mõned sammud tema poole. Ilmselt nägid nad esimest korda taolist valge­nahalist veidrust. Ka lõvi­ema tõusis, astus paar sammu tulija suunas, lidutas oma kõrvu ning tõmbus ründamiseks küüru. Reusch ei teinud ühtki liigutust, et võtta õlalt püssi, vaid tervitas lõvi sõbraliku häälega nagu tervitatakse vastu­tulijat. Siis ütles ta: “Mama simba (lõvi­ema), ole hea ja vii oma lapsed rajalt ära, ma olen just sinna­poole minemas.”

Lõvi kõrvad tõusid kuulama. Kui Reusch oma palvet kordas, lõvi pöördus ning läks koos kutsikatega rajalt ära. Kui Reuschilt hiljem küsiti, miks ta ei tulistanud ründama asuvat lõvi, vastas ta: “Kuna tal oli kaks kutsikat. Ma ei saanud tappa ema, sest orvuks jäänud kutsikad sureksid hiljem.”

Ükskord vajati Reuschi abi, kui küla oli hakanud kimbutama inim­sööja­lõvi. Siis ei piisanud enam vestlusest. Enamasti oli inimesi ründav lõvi vigastatud või haavatud või nii vana, et ei suutnud enam tavalisel viisil toitu hankida.

Reusch on ise rääkinud juhtumist, kui lõvi oli murdnud kari­loomi ning vigastanud tõsiselt masai sõdurit. Reusch asus lõvi jälitama. Põõsastikus mööda jälgi liikudes kuulis ta äkki lõvi möiret. Kohe nägi ta enda ees ka lõvi, kes oli kümne­konna meetri kaugusel. Lõvi oli küürus, mis tähendas valmis­olekut ründamiseks. Oma vint­püssi oli Reusch rumalalt jätnud enda taha puu najale. Mis teha? Mõne sekundi pärast kustutatakse ta eluküünal, sest püss on liiga kaugel. Ta vaatas püssi ja siis lõvi poole. Aeg seiskus. Ühtäkki oli lõvi möirates õhus, et lüüa oma kohutavad hambad tema kaela.

Inimlikust seisukohast ei olnud võimalik mõne sekundi jooksul minna tagasi võtma oma relva, tõsta see õlale, sihtida ja tulistada. Ja ometigi just see juhtus. Keset hüpet saagi­himuline loom võpatas, muutus lõdvaks ja langes surnult tema jalge ette. Ainsa lasuga!

Reusch lõpetas oma jutustuse sõnadega: “See ei olnud mitte mina, vaid ingel, kelle saatis Taevane Kuningas.”

Kogemusi lõvidega jagati õhtul lõkke ääres. Aasta­kümnete jooksul on tulnud neid rääkida sadu kordi. Selle­pärast on endiselt elavad lood sellest, et üks­kord oli üks misjonär, kellele isegi lõvid andsid teed. Meeste austus ja imetlus Reuschi vastu vaid kasvas, kui nad kuulsid, et Piiblis on öeldud:

“Lõvi, kangelane loomade seas, kes ei tagane kellegi eest.” (Õp 30:30)

 

Tõlkinud Illimar Toomet

 
< Eelmine   Järgmine >