Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

MÕTISKLUS: Kristuse ristimise püha
Autor: Enn Auksmann   
laupäev, 10 jaanuar 2015

Ma mõtlen oma lepingule, mis on minu ja teie ja iga elava hinge vahel kõiges lihas, ja vesi ei saa enam kõike liha hävitavaks uputuseks. (1Ms 9:15)

 Olen tihti kuulnud küsimust, miks Piiblis on nii palju vägivalda. Või laiemalt: miks religiooniga kaasneb nii palju vägivalda? Sageli korratakse kulunud käibetõde, et usk, s.t erinevad usundid ja usulised eriarvamused, on toonud maailma ajaloos endaga kaasa kõige rohkem sõdu ja tapmist.

Kes veidigi ajalugu tunneb, teab, et viimane väide on vale. Kuigi tuleb ka tõele au andes kahetsusega tunnistada, et kahtlemata on usulisi konflikte olnud läbi aegade ja on tänapäevalgi väga-väga palju ja need on igal juhul taunitavad. Aga on täiesti selge, et kõige suurematele ja hävitavamatele tapatalgutele ei ole inimesi siiski tõuganud mitte nende religioon, vaid miski muu.

Siit ongi hea tulla selle juurde, mida vastan enamasti inimestele, kes küsivad, miks Piiblis on nii palju vägivalda. Minu vastus on: sest Piibel räägib meist, inimestest, meie elust ja maailmast – sellest, milliseks me oleme meile Jumala poolt kingitud elu ning hoidmiseks ja harimiseks antud maailma oma isekuse ja hoolimatusega muutnud.

Neil päevil kõneldakse taas väga palju vägivallast – seoses Prantsusmaal aset leidnud terroriaktiga, mille tagajärjel on praeguseks hukkunud juba ligi paarkümmend inimest: lisaks esialgsetele ohvritele ka kurjategijad ja mõned nende poolt põgenemisel võetud pantvangid.

Taolised kuriteod on kohutavad ja neid ei saa millegagi õigustada. Küll aga teeb mind murelikuks see, et vägivalda hukka mõistes justkui keeldutakse tunnistamast, et vägivallal on põhjused. Ning kui keegi julgeb sellest kõnelda, siis süüdistatakse teda kurjategijate õigustamises ja vaata et ohvrite endi süüdistamises.

Ühe või teise teo põhjuste otsimine ei tähenda selle teo põhjendamist millegi mõistuspärase või lubatavana, veelgi vähem selle õigustamist. Küll aga on põhjuste välja selgitada katsumine ja nende üle järele mõtlemine väga oluline selleks, et mõista meie, inimeste, tõelist probleemi ning suuta ehk vähemalt mingilgi määral leida lahendusi.

Kas Prantsusmaal aset leidnud vägivallaakti põhjuseks olid tapetud ajakirjanike poolt joonistatud ja avaldatud ning lubatu ja lubatava, pühaduse ja selle pilkamise piire kompivad karikatuurid? Minu vastus oleks: jah ja ei! Jah, tõenäoliselt olid need kuriteo otseseks ajendiks. Aga ei, need ei olnud tegelikuks põhjuseks, vaid põhjus on inimeste endi sees. Ja mitte ainult nende konkreetsete kurjategijate, vaid meie kõigi sees. Just samamoodi, nagu Piiblis on nii palju vägivalda, kuna see on raamat, mis kõneleb meist, inimestest, meie elust ja meie maailmast sellisena, milliseks me oleme selle muutnud.

Millised me siis oleme? Täpselt sellised, nagu mitte ainult Pühakiri, vaid ka meie oma selge mõistus ja aus pilk meile ütlevad: isekad, enesekesksed, hoolimatud, sallimatud, julmad. Valmis tegema teisele haiget, olgu füüsiliselt, vaimselt või hingeliselt – ning tihtipeale vaid iseenda lõbuks või oma väidetava vabaduse ja teiste omi jalge alla tallavate õiguste nimel.

Üks mu ametivend kirjutas selleteemalises arutelus muuhulgas: «Sõnavabadus tähendab õige tihti «mida sülg suhu toob…» […] ometi peaks sõnavabadus olema seotud mingi väärtuskogemusega: «Ära tee teisele seda, mida ei taha tehtuna endale.»» Ning talle vastas üks mu kunagine ülikoolikaaslane: «Charlie vanahipid oleksid vabalt talunud misiganes nilbusi ja karikatuure enda ja oma jumalate aadressil. Nii et nad ei teinud midagi, mida enesele ei oleks tahtnud.»

See vastus näitab väga selgelt probleemi kogu olemust: enda teise inimese olukorda panemise asemel võtame seisukoha, et kui miski mulle meeldib, siis ma võin seda teha, öelgu, arvaku või tundku teised, mida tahavad.

Selline mõtteviis võib ju olla arusaadav teismelise poisinolgi puhul, kes on saanud oma esimese vana autoloksu, selle äärest ääreni kõlareid täis toppinud ning nüüd terve oma kodutänava rahvast sealt vahetpidamata kostva muusikaks nimetatava müraga terroriseerib. Aga mitte kuidagi ei tahaks uskuda, et selline on tänapäeval ka täiskasvanud inimeste mõtteviis – ei tahaks, aga peab vist hakkama…

Kuhu on jäänud viisakus ja empaatia? Just nimelt: mitte ainult sümpaatia – see, et meil on kellestki kahju või keegi tekitab minus kiindumust –, vaid empaatia – võime samastuda teise inimese mõtete, tunnete ja olukorraga ning isegi tema võimalike reaktsioonidega millelegi, millele mina isiklikult ei peaks vajalikuks vähimalgi määral reageerida.

Miks on Piiblis, maailmas, inimkonna ajaloos ja meie enda elus nii palju vägivalda? Sellepärast, et me oleme Jumalale selga pöörates minetanud oma tõelise olemuse ja sellest võrsuva kutsumuse elada tõelise, Jumala näo järgi loodud inimese kombel mitte isekalt, vaid armastuses, mitte pelgalt iseendale, vaid oma Loojale ja Tema loodutele. Nii, nagu näitab püha apostel Johannes: «Igaüks, kes armastab Seda, kes ta on sünnitanud, armastab ka seda, kes Temast on sündinud.» (1Jh 5:1)

Jumala tahe ei ole häving, vaid elu. Vana ristimisvee õnnistamise palve ütleb: «Isegi veeuputus oli ristimise märk, sest vesi kaotas patu ja tõi pühale elule uue alguse.» Jumal tahab, et me elaksime. Seepärast on Ta andnud oma ainusündinud Poja, kes on meie eest kannatades ja surres – ja end selle märgina ja solidaarsusest meie, patustega, ka ristida lastes – pesnud maha meie patu ja süü ning andnud meile võimaluse leida taas ühendus Jumala, oma eluallikaga.

Leida seeläbi ka iseennast oma tõelises olemuses ja kutsumuses. Selleks, et me ei kirjutaks jätkuvalt selle maailma isekuse, armastusetuse, viha, vägivalla ja surma raamatut, vaid  uue looduna armastuse jumalikku eluraamatut.

 
< Eelmine   Järgmine >