Menu Content/Inhalt
Esileht
Meie Kirik


"Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga."
(Augsburgi Usutunnistus)

Misjonär dr Richard Reusch (1)
Autor: Kaarlo Hirvilammi   
kolmapäev, 07 jaanuar 2015

Saateks

Active ImageMeie Kirik avaldab Gustav Otto Richard Reuschist jutustava peatüki Tansaanias töötanud Soome misjonäri Kaarlo Hirvilammi mälestuste­raamatust “Lugusid Livingstone’i mägedest” (Tarinoita Livingstone­vuorilta). Arvatavasti on Richard Reuschi tegevus enamusele eestlastest tundmatu. Ometigi väärib see kindlasti põhjalikumat tutvumist, eelkõige tema seotuse pärast Eestiga.

Reuschi elulugu sobiks iseloomustama kunagise raamatu­sarja pealkiri “Seiklus­jutte maalt ja merelt”. Tema elu­käik on väga laia­haardeline nii geograafiliselt – tee Kaukasuselt Ameerika Ühend­riikidesse viis läbi Türgi, Eesti, Saksa­maa, Taani, ja Tansaania – kui ka peetud ametite poolest. Kasaka­väes alustanud ning küla­vaimulikuna lõpetanud mees oli ratsa­väe­ohvitser, teoloogia­doktor, luterlik vaimulik, ülikooli­lektor, vastu­panu­võitleja, misjonär, alpinist, masai sõdur, arst, õpetaja, kooli­juhataja, ehitaja, spioon, riigi­ametnik, kiriku­juht jpm. Võib-olla ka maailma ainus luterlane, kellest oleks võinud saada kopti õigeusu kiriku vaimuliku seminari juhataja.

Eestiga seob Reuschi Tartu ülikool, kus ta sai teoloogia alal nii ­magistri- kui doktori­kraadi ning kus ta õpetas araabia keelt. Aga Eestis teenis ka vaimulikuna Tartu kogudusi, osales bolševike­vastases relvastatud võitluses. Tansaanias töötas ta kõrvuti muu­hulgas Eestist pärit misjonäridega. Reusch oli see, kes leidis Tansaanias esimeste eestlastest märter-misjonäride Ewald Oviri ja Karl Segenbrocki säilmed ning korraldas nende ümber­matmise.

Täname Kaarlo Hirvilammit ja Soome Misjoni­seltsi loa eest avaldada mälestuste­raamatust Reuschist kõnelev peatükk.

Reuschi elulooga saab pikemalt tutvuda raamatust: Daniel H. Johnson, Loyalty, SunRay Printing 2008.

Artiklisarja lõpus avaldame taas Richard Reuschi artikli ajalehe Meie Kirik 1923. a numbrist, milles ta räägib ühest misjonäri tavalisest tööpäevast.

Veebilehe Meie Kirik toimetus

 

Kesk-Läänes

1956. aasta novembris peeti Minnesotas Saint Paulis Kesk-Lääne luterlik misjoni­konverents. Pea­kõnelejaks ja tähtsaimaks külaliseks oli teoloogia­doktor Richard Reusch. Kui vahe­ajal teda tervitasin ja ennast esitlesin, ütles ta: “Olen ka varem soomlasi kohanud. Olen teeninud Vene keiserlikus ratsa­väes, kus teenis ka Carl Gustaf Emil Mannerheim. Tanganjikas kohtasin Matti Peltolat.”

Pärast pensionile jäämist 1954. aastal oli Reusch naasnud Tanganjikast Ameerika Ühend­riikidesse.

Kuna olin minemas Tanganjikasse, kasutasin võimalust ning vestlesin Reuschiga. Ta rääkis oma elu­loo ning sellest, mida ta oli Aafrikas õppinud ja kogenud. Ta oli Aafrikasse mineva noore mehe pärast elevil ning tuli järgmisel vaheajal minu kõrvale istuma. Ta tahtis uuele misjonärile tutvustada Aafrika saladusi ja aafrika hinge. Nii sain misjoni­teoloogia loenguid ka kohvi­tassi taga. Tema teine laua­kaaslane oli minu õpingu­kaaslane Efraim Amos. Oma­vahel rääkisid nad ainult suahiili keeles.

Kokku oli tulnud saali­täis vaimulikke, teoloogia­üliõpilasi ja nende õppe­jõude. Õhtuse koos­oleku pea­kõnelejaks oli doktor Reusch. Tema kõne teemaks oli “Kristus või kaos”. Mäletan seda kõnet veel praegugi. See oli nii­võrd selge, näitlikult peetud ja haarav, et jäi meelde. Ilmselt ka mitmetele teistele kuulajatele.

Tema kõne oli üldjoontes järgmine: Üksikud inimesed selles maailmas tahavad olla kuningaks või keisriks. Selle asemel on meis loomu­pärane vajadus leida selline inimene, keda võiksime pidada oma ideaaliks või ees­kujuks, keda saaksime jäljendada. Peale selle on meil inimestena vajadus liituda kellegagi, kes on meist vägevam ning keda võiksime järgida, teenida, isegi kummardada ja kelle heaks ennast vajadusel ka ohverdada. Ka mina leidsin sellise inimese. See oli Venemaa tsaar, Euroopa võimsaim valitseja. Teda teenisin ma võimsa armee ratsa­väes, tema riiki kaitsesin ning tema vaenlaste vastu võitlesin. Aga ühel päeval juhtus see, et kõik kukkus kokku. Võimas keiser ja tema vägevus kadus. Selle asemel tuli kaos. Kogu Euroopa läks hulluks, kuna kõigil Euroopa vägevatel olid oma imetlejad ja kuulekad järgijad. Selle tulemuseks oli kannatus, häving ja surm.

Doktor Reusch rääkis, et õnneks oli tema sisimas hakanud idanema kahtlus. Ta oli võinud kogeda, et keisri võimu säilitamine tähendas lahinguid ja sõdu teiste inimeste ja rahvaste vastu. Nii sai temas viimaks võitu teine hääl, mis lähtus tema kodusest kasvatusest. Järgnes lahkumine armeest ja teoloogia­õpingud. Meeles mõlkus Aafrika. Ta jätkas: Kristus on kuningas, kelle sõdurid ei levita mitte hirmu ja surma, vaid sõnumit rahust ja armastusest. See on vastu­oludest lõhestatud maailmale uus võimalus. Nüüd on selja taga juba teine maailma­sõda, mis tõi endaga veelgi rohkem kannatust ja hävingut kui esimene. Ta ütles: “Maailm seisab valiku ees. Tuleb valida nende kahe vahel: kas Kristus või kaos. Kui ei anta ruumi Kristusele, siis seisab maailma ees segadus, millest ta enam kergelt ei pääse. Kui maailm vaid suudaks teha õige valiku!” Ta lõpetas oma kõne sõnadega: “Kristus on kuningas! Tema üksustesse vajatakse sõdureid, kes on Temale ustavad. Tema andis misjoni­käsu: “Minge…!” … Noored sõbrad, te teate, kus on meie koht!”

 

Revolver padja all

Minu kohtumisest doktor ja proua Reuschiga möödus täpselt kaks aastat. 1958. aasta sügisel olin Tanganjika pealinnas Dar es Salaamis, kuhu minu töö­kohast Konde Manow’st oli enam kui tuhat kilo­meetrit. Olin toonud misjoni­jutlustaja Juho Ojanto koos pere­konnaga laevale, millega nad läksid kodumaale. Samal reisil tuli hankida uus nelik­veoline auto. Ööbisime luterliku kiriku kõrval väikeses tagasi­hoidlikus hotellis, mille nimi oli New Africa Hotel. Hotelli­teenija läks ees ning viis mu kohvri numbri­tuppa, milles ööbisin. Kui tuppa astusime, ütles ta: “Doktor Reusch ööbis alati selles toas, kui ta siin käis. Ta hoidis oma suurt revolvrit padja all. Tal polnud seda siin vaja kasutada, see oli tal padja all.” Küsisin, kas doktor Reusch käis siin tihti. Teenija vastas: “Ta käis harva. Ta ei olnud nagu teised eurooplased, kes tulid niisama linna. Me kõik tundsime teda. Temast rääkisid need, kes olid siin tööl enne meid. Tundsime teda juba enne seda, kui temaga kohtusime. Me isegi ootasime tema tulemist.”

Toa aknaruutudel ei olnud ühtki klaasi, üksnes võrk, et linnud ei pääseks sisse. Magada tuli moskiito­võrgu all. Toas oli suhteliselt puhas punaseks värvitud tsement­põrand. See oli “läigestatud” tugeva­lõhnalise vahaga, ilmselt oli vaha sisse segatud lüsooli, mis hoidis putukad eemal. Lihtsa roheliseks värvitud ukse all oli pragu, et sisalikud ja teised väikesed öö­külalised saaksid hommikul rahus lahkuda ega ehmataks arglikumaid magajaid. Ka hiljem sain ööbida doktor Reuschi toas, seda nimetati nõnda veel minugi ajal.

Doktor Reusch magas pealinnas käies sama­moodi nagu ka ööbides masai majades. Igal masai sõja­mehel tuli öösel ja päeval hoida relva käe­pärast. Ka Reuschi kohta öeldi, et ta elas nagu masai. Räägiti, et ta sõi nagu masai ning savanni teedeta lagendikel tundis ennast nagu kodus.

Olin meest, kellest siin järjest lugusid räägiti, kohanud Ameerikas vaid ühe korra. Jutustajad rääkisid seda, mida nemad olid kuulnud, üsna vähe võis kuulda millestki sellisest, mida nad ise olid kogenud. Kuuldud lood panid esitama mitmeid küsimusi: “Kes see mees tegelikult oli? Miks kuulsin ma neid lugusid niipea, kui sattusin esimest korda pealinna?”

Meenus ka see, mida kuulsin 1956. aasta sügisel kohvi­lauas istudes ning mis jäi mulle meelde aasta­kümneteks: “Aafrikas tuleb elada koos inimestega ning neid kuulata.”

Ta oli seda ise õppinud ning tahtis seda õpetada ka järgmisele misjonäride põlv­konnale.

 

Ratsaväe ohvitserist misjonijutlustajaks

Minu huvi oli tärganud. Aga möödus aastaid enne, kui nende lugudega jälle kohtusin. Reuschi elu­lugu hakkas samm­haaval avanema. Richard Reusch sündis saksa emigrantide perekonnas Venemaa Volga ääres 1891. aastal. Tema esi­vanemad elasid seal juba viiendat põlve. Tema isa oli kooli­juhataja, kes kolis peagi koos perega Põhja-Kaukasusesse, hiljem Lõuna-Kaukasusesse. Seal kohtas Richard kooli­poisina mitmeid erinevaid rahvusi ning tutvus ida­maa kultuuridega. Ta vaatas meeleldi sõjaväe­paraade. Olles pärast gümnaasiumi lõpetamist pisut aega töötanud kodu­õpetajana ratsa­väe kindrali pere­konnas, taotles ta enda vastu­võtmist kadeti­kooli, kuhu ta ka vastu võeti. Ta tahtis teenida maailma vägevaimat valitsejat. Viieteist­aastased kadetid suunati suviti praeguse Türgi ja Iraani vahelisele piirile, kus oli alatasa rahutusi. Seal osales ta lipu­kandjana ka lahingutes.

Kuueteistaastasena edutati Reusch kornetiks. Ta teenis kasaka­rügemendis. Mõni aasta hiljem edutati ta noorem­leitnandiks ja seejärel vanem­leitnandiks. Tal tuli teenida Türgi ja Pärsia rahutu piiri ääres ning lugematutes lahingutes astuda vastu revolutsionääridele. Nii gümnaasiumis kui kadeti­koolis oli ta õppinud suure­päraste tulemustega, olles oma klassi priimus. Ta oli väikest kasvu. Võib arvata, et kadeti­koolis pandi ta füüsilised võimed eriliselt proovile, aga ta ei tahtnud olla teistest halvem. Selle­pärast arendas ja treenis ta ennast ka vabal ajal, et olla hea sõdur ja ohvitser. Ta ronis kõige kõrgematele mägedele ning tegi pikki ratsa­rännakuid. Tema teiseks hobiks oli tutvumine idamaa kultuuride ja usunditega, selleks õppis ta töö kõrval ülikoolis ida keeli. Juba kooli­põlves oli ta õppinud seitset keelt.

Noore ohvitserina Vene ratsa­väes teenides olid päeviti tema mõtted täidetud sõduri­elu ja tuleviku­plaanidega. Õhtu­vaikuses aga sugenesid lisaks kodu­igatsusele ka teised mõtted, mis rajanesid kodusele kasvatusele ja ka isa ootustele poja suhtes. Seda mõjutas eriti ka see, et olles 17–18-aastane, rääkis tuttav preester talle misjoni­jutlustaja tööst Aafrikas ning näitas talle Leipzigi misjoni­seltsi aja­lehest pilti, kus Saksa diakoniss seisis savannis, taustal lumise tipuga tohutu Kilimandžaaro. Ka isa lootis, et pojast saab vaimulik. Nähtud pilt Aafrikast ei ununenud.

Aastal 1915 peatas Richard Reusch oma teenistuse tsaari ratsa­väes ning astus Tartu ülikooli teoloogia­teaduskonda. Lõpu­töö tegemise ajal nimetati ta ülikooli lektoriks õpetama Piibli alg­keeli ja ida keeli. Ta lõpetas kiiresti ülikooli ning ordineeriti preestriks 1917. aastal. Esialgu töötas ta muu­hulgas ka Tartu [Maarja] luterlikus koguduses, aga pärast Vene revolutsiooni levimist Baltikumi tekkisid raskused. Ta võrdles revolutsionääre rohu­tirtsu­parvega, kellest jääb maha kõrb. Nende ind hävitada oli totaalne. Oma jutlustes julgustas ta kogudust, rääkides revolutsionääridest nõnda: “Kui nende aeg kord lõpeb, siis ütleb igavene Issand oma sõna ning nad lüüakse puruks. Nad on nagu udu, mis hajub kesk­päevase päikese kuumuses ning neist ei jää jälgegi, sest Kõige­väelise ees on nad tuhk ja tolm.” 1918. aasta lõpus pidi ta põgenema Saksamaale. Aasta hiljem asus ta elama Taani, kuhu oli asunud elama talle juba Eestist tuttav mõisnik, kelle talus ta asus tööle. Taanis õmmeldi talle Vene ratsa­väe ohvitseri vorm ning ta esines Vene ohvitserina muu­hulgas kuningas Christian X õukonnas. Aastal 1920 sai ta kirja Saksamaalt Leipzigi misjoni­seltsilt, kus kutsuti teda tööle Tanganjikasse. Pärast Saksamaa valduses oleva Tanganjika vallutamist brittide poolt oli sealt pagendatud 31 töö­tegijat. Samal ajal ise­seisvus Eesti. Reusch naasis algul Tartu ülikooli, et jätkata õpinguid. Järgmisel aastal kaitses ta teoloogia­magistri kraadi. Pärast seda kirjutas ta:

“Nõnda nagu ma kunagi tahtsin teenida oma keisrit (Nikolai II), andes oma sõduri­vande kohaselt endast kõik võitluses paganate ja islami vastu, kas ma nüüd ei saaks teenida sama­moodi oma Taevast Kuningat.”

Eriti innustavaks oli talle Taanieli nägemuses ilmunud sõnum:

“Ja temale anti valitsus ja au ning kuning­riik; ja kõik rahvad, sugu­võsad ja keeled teenisid teda. Tema valitsus on igavene valitsus, mis ei lakka, ja tema kuning­riik ei hukku.” (Tn 7:14)

Teine oli ingli sõna Maarjale lapsest, kelle ta pidi sünnitama:

“Tema valitsusele ei tule lõppu.” (Lk 1:33)

Nüüd tuli aeg vastata Leipzigi misjoni­seltsi kutsele. Ta naasis Saksa­maale ning keskendus antropo­loogilistele ja muudele õpingutele, et valmistuda minekuks Ida-Aafrikasse. Ta luges kõike, mida Ida-Aafrikas töötanud misjonärid olid kirjutanud. Leipzigi misjoni­selts võttis ta meeleldi oma teenistusse. Tal oli lihtne pääseda Ida-Aafrikasse, sest oma ametliku koda­kondsuse poolest oli ta venelane. Ta saabus Mombasasse Keenias 1923. aasta veebruaris ning läks sealt rongiga Moshi ja Arushasse Põhja-Tanganjikas.

Sel ajal oli ta 31-aastane. Minnes sai ta liikuda koos teise Tartu kasvandiku, kogenud misjonäri eestlasest Heinrich Pfitzingeri pere­konnaga. Saksa Ida-Aafrikas olid mitmed eestlased ja balti­sakslased juba varem misjoni­jutlustajatena.

 

Inimese luud

Kodumaata venelane Richard Reusch ühines erakordse luterliku mees­konnaga, millesse kuulusid Eestist pärid Blumerid ja Eisen­schmidtid, ameeriklased Zeilingerit ja Hultid ning rootslastest Steimeri pere­kond, kes oli äsja kolinud Rootsist Ameerikasse. Need misjonärid olid tulnud pöörama paganaid, aga nende jutlustamine lükkus edasi, kuni nad olid teinud kõik vajaliku nende vigastatute ja haigete abistamiseks, kes igal hommikul nende uste taga abi ootasid. Järgmisel hommikul avas proua Zeilinger väikese kliiniku. Reusch, keda oli armees koolitatud haavu siduma ning lihtsamaid haigusi ravima ning isegi malaaria­palavikku tohterdama, oli valmis aitama. Ning tuli hästi toime.

Esimestel nädalatel pidi Reusch tutvuma kõigi tühjaks jäänud endiste Saksa misjoni­jaamadega. Neil tee­kondadel koges ta nii mõndagi.. Tutvudes meru hõimu territooriumiga sattus ta Akeri lähedal jõe­kaldale, kus nägi ranna­liivas inim­luid. Ta kogus kokku kõik luud, mis tal õnnestus leida. Ta kaevas haua ning mattis luud sinna. Kui ta asja uurima asus, kuulis ta kurba lugu eelmise sajandi lõpust.

Active ImageAastal 1895 oli Saksamaa Ida-Aafrika koloniaal­valitsuse esindaja käinud selles piir­konnas, et kavandada meru ja arusha hõimude parimate karja­maade üle­andmiseks sakslaste suurte istanduste rajamiseks. Merut ja arushad astusid koloniaal­valitsuse plaanidele vastu, kuna see maa kuulus neile. Järgmisel aastal läksid kaks Eestist pärit Leipzigi misjoni­seltsi töö­tegijat Ewald Ovir ja Karl Sagebrock tutvuma merude piir­konnaga ees­märgiga rajada ka sinna misjoni­jaamu. Jõudes õhtu pimenedes väikese jõe kaldale, püstitasid nad oma telgi, et ööbida ning järgmisel päeval kohtuda kohalike inimestega. Nad ei teadnud midagi eelmisel aastal toimunust. Kohalikud pidasid saabujaid koloniaal­valitsuse saadetud maa­röövijateks. Meru ja arusha sõdurid tapsid nemad ning nende aafriklastest saatjad samal ööl, 20. oktoobril 1896.

Kohe pärast seda saatis koloniaal­valitsus 8000-mehelise sakslastele ustava aafriklaste väe­üksuse kätte­maksu­operatsioonile. Kuus­sada meru sõdurit tapeti, nende kari rööviti ning suur hulk noori naisi võeti vangi ja viidi minema. Enne Akerist lahkumist maeti surnud kapten Johannese käsul. Aga sakslaste lahkudes kaevati valgete surnu­kehad hauast välja ja visati jõkke. Hiljem pani Reusch haua tsementalusele rauast risti. Ristile kirjutas ta eestlastest misjonäride nimed Ewald Ovir ja Karl Sagebrock. Siis alustas ta seal piir­konnas misjoni­tööd ning ehitas väikese kiriku. Alguses olid tal abiks vaid mõned mehed. Ometigi sai töö alguse. Eestlastest misjonäride haud ja Reuschi ehitatud kiriku varemed on ikka veel nähtavad nende kõrvale ehitatud Akeri koguduse uue suure kiriku õuel Arusha lähedal.

 

Tõlkinud Illimar Toomet

 
< Eelmine   Järgmine >